«Vabanda tõesti, et ma jälle siin õhtul tööga tegelen… kohe katan laua… Mõtlen välja, mida sinna panna… Mind on ainult üks. Aga ma saan hakkama.»
Ainult üks – milline protsent sellest ühest abikaasale kuulus?
Martin seisis nõutult. Temas võitlesid trots ja piinlikkus, sõjakus ja ebakindlus, otsusekindlus ja süütunne.
Mees ütles kergelt ja ükskõikselt: «Tegelikult tulin mina vabandust paluma.»
Ahah. Frida ei pööranud peadki.
Muudkui klikkis, guugeldas ja kaevus ei-tea-millistes avarustes ei-tea-keda jahtida. Oleks ta kasvõi suhtlemisportaalideski olnud, oleks vähemalt pikantne ja naljakas. Oleks ta oma noorest poisspaarilisest kui isuäratavast isasest isendist rääkinud, oleks lausa erutav olnud. Mis teha, kuldses keskeas peab olema pisut paheline, et erutuda. Aga see naine siin ei erutunud isegi fakti peale, et mehel on põhjust millegi pärast vabandust paluda.
Kas see oli siis abielu?
Millisena õieti abielu ette kujutatakse, kui noorena sellesse lõksu sukeldutakse? Või miks noorena – mistahes eas võib ju kirgliku ja lootusrikka optimismiga abiellu sukelduda ja ehk võib see kooseluvorm kirgliku ja tegelikuna püsidagi… See ei pea olema keskeakriis, mis paneb tahtma tõelist rõõmu ja elusat elu, võib-olla lausa õnnegi. Kui sa enam inimest enda kõrval õnnelikuks ei tee, kui ta sind nähes rõõmsaks ei muutu ja õieti peadki ei pööra, siis…
Frida silmitses Martinit üle prillide: «Lähed kuhugi või?»
Jah, alles tuli, juba läheb, sest majas, kus pole kodu, ei ole kuigi vahva üksi iseendaga abielus olla. Maailmas on palju huvitavamaid kohti. Õieti on iga teine koht huvitavam kui selline kodu.
Martin kohmas, vaadates vilamisi kella ja aknast välja ja seinal olevat graafilist lehte ja kinganinasid ja jälle kella: «Ma pean Ennu pool ära käima, üks klient loobus ostust, peame midagi välja mõtlema…»
Sedasorti kammi klaarima niisuguses meeleolus? Liiatigi oli tänapäeval millegi väljamõtlemiseks teatavasti lisaks telefonile ka skaip ja sõnumineerimiskeskused ja… Frida jõuliste joontega näos liigutas end ühtaegu nii detektiivi kui naisterahva nina: «Sa kasutad uut lõhna?»
Ennule mulje avaldamiseks, eks ole…
Martin rehmas käega: «Jah, sattusin poodi sokke ostma, meeste osakonnas oli kampaania, lõhnavesi jäi põiki jalgu ja hakkas meeldima.»
Niimoodi nende meeldimahakkamistega on jah.
Frida vaatas mehele ainiti otsa: «Ma ei teadnudki, et sa jalgu jäävaid parfüümipudeleid avad ja reklaami ohvrina koguni ise endale lõhnu ostad. Suurepärane lõhn. Hea valik.»
Martin õhetas: «Tänan muidugi, aga see oli juhus…»
Muidugi-muidugi…
Mees tulistas ühe hingetõmbega: «Asi on nii tõsine, et me ei saa seda arutelu pooleli jätta – see võtab kindlasti päris palju aega. Seega võib arvata, et ma tulen hilja.»
Või nii tõsine on siis asi…
Frida lubas lausa ähvardavalt: «Ma ootan su ära, mul ei tule nagunii und, kuni sind kodus pole. Või noh… Oodates ei saa ju magada. Kuulad aina ja… mõtled, kujutled…»
See oli nüüd küll viimane, mida antud olukorras teha – kujutleda teda, Martinit ja … ee… Ennu…
Mees pareeris: «Ära oota, ilmselt võtame mõne viski ka ja ma ei hakka riskima, jään vast pigem sinna. Sina heida magama. Mul võib tõesti hommikuni minna…»
Niisuguse sissejuhatuse peale heidetakse kindlasti magama.
Frida oleks tahtnud nutta. Õigemini – ta teadis, et niisugustel puhkudel nutetakse.
Aga ta ei osanud enam. Millal see kõik ometi juhtunud oli? Nad olid nii sobiv ja kena paar. Olnud. Frida meelest olid nad ka koos vananenud nii, et olid endiselt sobiv ja kena paar. Õige pisut raskepärased, aga just selles sarnases mahlakuses ikka… Polnudki siis või?
Kas Fridale, nii läbinägelikule ja selgepilgulisele, oli see kõik ainult tundunud nii? Et siis samavõrd, kui ta oli tööl ületamatult terane, oli ta kodus ja suhetes kanapime või mis… Oligi. Ennast naisena puha ära kaotanud.
Frida põrnitses enda peegeldust arvutimonitorilt ja ütles endale mornilt: «Kui ülejäänud naiste jaoks algas seksuaalrevolutsioon viiskümmend aastat tagasi, siis minul… vist läheks selleni veel niisama palju aega.»
Kui tavaliselt mõjus naisele ta enese hääl rahustavalt, siis praegu käis ta endale igati närvidele. Nii hääl kui prillid, juuksuri järele hüüdev ilmetu poisipea kui joonetud-sootud rõivad. Tõesti, miks pidi Martin tahtma temaga õhtut veeta. Või elu.
Ent kohe täna ei saanud Frida mitte midagi muuta. Istus arvuti ette tagasi ja jäi sellesse nagu musta auku vahtima.
Oligi must auk. Kõik oli üks üldine must auk. Kusjuures polnud kellelegi helistada ja pihtida – ja homse pineva tööpäeva pärast ei saanud oma mustast august ka konjakile rääkida.
5. peatükk
Paralleelmaailmad.
Mitmel tasandil.
Üks ühel, teine teisel pool seina.
Üks ühel, teine teisel pool kappi.
Üks ajakirjas, teine agulimajakeses.
Tõmbumas ja tõukumas, ise täpselt teadmata, miks tõmbuvad või mis paneb tõukuma.
Marioni, kes parasjagu oma kepivennast Romeot ootas, ja tema üürikorteri peremeest Arminit ei saanud justkui miski ühendada. Aga ühendas, sest vaene Armin polnud elu seeski nii armunud olnud kui praegu. Täna, kui Marion tuli ootusärevusest imekaunina töölt, jäi Arminil ema kardina taga suisa suu ammuli.
Nojah, mis sa teed, et elu oli nisuke. Et kangesti tahaks seda, mida ei saa. Või et miks ei saa? Kunagi pole nõnda, et ei saa. Ükskord ikka saab. Plika on ilus ja magus. See ei tähenda midagi, et korteriperemees ei tea temast õieti midagi. Et kus töötab või nii. Peaks teadma, muidu kaob veel käest ära. Aga näoke on tal na ausakene. Ei ta kao. Ja hädas on teine ka. Juba teine kuu üür maksmata. Eks tal kulubki raha kõigi nende vidinate peale, mis teda nõnda ilusaks teevad. Arusaadav.
Ja kuna raha sel magusal iludusel ilmselgelt ei olnud, siis järelikult polnud tal ka peigmeest. Miks ta muidu siin elab, kui tal keegi mees on, eks. Ning rahata ilusakese üle oli ju ometi lihtne võimu saavutada. Võim aga on… kuidas nad nüüd ütlesidki – seksikas. Järelikult võis Armin Marioni jaoks üsna tõenäoliselt seksikaks muutuda. Ja mis sellest üürirahast siis nii kangesti.
Heakene küll, jah, Armin oli koos emaga suurema osa majast sellepärast välja rentinud, et oma rahalist olukorda parandada. Mamma oli pensionär. Poeg öövaht. Ega tal midagi nigu puudu olnud, et paremat töökohta saada. Midagi tegusamat ja sisse toovamat ja nii. Aga miskipärast ta ei meeldinud tööandjatele. Käis ikka end siin-seal pakkumas, mamma pestud rõivad seljas ja habe aetud. Ei midagi. Joodik ta polnud. Üldse miskit pattu ei teinud. Aga ametit ei saanud. Ja nõnda oli neil mammaga ikka kitsas käes. Ei tea miks. Ega nad õieti midagi ostnud. Kõik oli elu jooksul valmis kogutud. Nii rohkesti, et enda jaoks polnud õieti ruumi. Riided ja toiduained,
