olid terve Armini elu kahekesi elanud ja ükski kõrvaline daam polnud nende vahele mahtunud. Poeg jäi vanapoisiks. Ka ükski mees polnud pärast seda, kui papa kalal käies otsa sai, nende ellu pääsenud. Mamma jäi leseks. Elupäevade lõpuni.
Nüüd oli aga ilus hiireke magavale kassile nii sulnil moel suhu jooksnud, et tema lähedus ajas paratamatult meeled ärevile. Kui poeg pisinatukene teisel pool seina paralleelmaailmas pattu teeks, ega siis emme ju sellest magusast rikkumisest teada ei saaks…
Mamma keetis sülti. Just nagu alati, rääkis ta sinna juurde, kuidas sõja ajal tänavalt lapsi rööviti ning süldiks ja seebiks keedeti. Üldiselt hakkas see Arminile vastu. Aga täna polnud tähtis. Armin võis taldrikutäie värsket sülti kaasa võtta, kui neiukeselt-noorukeselt järjekordselt üüriraha küsima läheb.
Enne pidi see külmkapis aga kenasti ära kallerdama. Sai teine küll päris kuumana kappi pandud ja see ei teinud vanale heale kollaseks tõmbunud Snaigele kahtlemata head. Aga mis teha – piiga nägi nii hirmus ilus välja, et vanapoiss tahtis kiiresti minna. Ajatäiteks istus ta külmkapi ees, otsekui aitaks valvamine süldil rutem kallerdada, ja luges emale tellitud Eesti Naist. Mis viis ta jällegi paralleelmaailma. Ilma et ta seda nähtust sel moel sõnastada oleks osanud. Selles numbris oli lihtsalt üks väga tema nägu mees. Küll palju paremini lõigatud juustega ja elegantse pintsakuga, mitte ammu ununenud värvi kampsuniga. Sünteetilisega. Läks elektrit täis, tõmbas nagu magnetiga kõõma külge ja muutis higihaisu nii karmiks, et see häiris ka higistajat ennast.
«Teatraalsed nišimehed.» Selline pealkiri. Kati Saara Vatmanni kirjutatud artikkel Armini teisikust Eduard Salmistust. Armin luges, urgitses hambaid, ootas süldi kallerdamist ning läks närviliseks. Ehkki pildilt vaatas vastu peaaegu ta ise, oli tekst kole keeruline. Ta ei tundnud ühelgi ega vähimalgi moel, et see jutt teda puudutaks. Paralleelmaailmades oli neid teisikuid tegelikult veel ja veel. Ei teadnud Armin – ega ka Marion ise –, et temalgi on näo poolest teisik. Paarkümmend aastat vanem Pärnu medõde, kes töötas hambapolikliinikus ja kelle tegelik põhitöö oli eduka rahamehe kauniks kaasaks olemine – Marisel oli samasugune nipsnina ja vallatu suu, ta oli sama heatahtlikult lihtsa mõtlemisega, aga tal oli palju paremini läinud kui Marionil…
Salmistul oli seal naiste ajakirjas üks hea väljend: ooterežiimil tiksudes…Voh, see väljend Arminile meeldis. Või noh… oli tuttav. Nii väljend kui ooterežiimil tiksumine ise. Eelnev teatrijutt ajas teda pigem tigedaks, sest ta polnud teatris käinud. Ei, mitte et ammu polnud käinud. Üldse polnud käinud. Jah, see on võimalik. Armin Eila, nagu koolikaaslased teda kord ammu aasisid (tule eila meila) polnud elus mitte kordagi teatris käinud. Aga see ootamise teema oli nii tuttav, et lepitas ja samastas teda selle telekast tuttava mehega.
Ta kaotas kannatuse – kaua võib siin pläriseva Snaige kõrval kükitada ja süldi kallerdumist oodata. Mehike haaras ühe kausi, keeras taldrikule ümber – oeh, kausiga oleks vist mõistlikum olnud –, tegi lõiked sisse, toppis hargnema tikkunud liharibalad tagasi ja asus teele. Kõik tüdrukud armastavad… kui mitte Armineid, siis sülti kindlasti… oh kurrrask, ära nüüd minema voola… Kell on juba pool üksteist. Mamma on õpetanud, et pärast kümmet pole enam viisakas. Õnneks kostsid seina tagant veel praegugi erutavad ärkvel-hääled.
Marion oli ootel. Oi kui väga ootel, sest ta oli oma kujutluste printsile kuldse kuu selga unistanud ega aimanud, kui sarnased olid tema unelmate Kaur ja ukse taga kobistav Armin. Selles mõttes, et mõlemad olid paralleelmaailmade kujud, kellel polnud ei Marioni ega tegelikkusega tühjagi pistmist ega ühist. Erinev oli vaid see, et seni polnud keegi Arminile kuldset kuud selga kujutlenud. Ometi oli maailmas nii mõnigi naine, kes oleks ka temaga õnnelik olnud. Isegi just temaga. Ainult temaga. Vanajumal oli paraku pahas tujus olnud nii tema kui tolle tundmatu suhtes ja polnud neid kokku viinud.
Lihtsal ja liigutaval moel õhinas ja ootel Marion polnud sugugi see tüüp, kel oleks kannatust Armini-sugust ära kuulata, lohutada ja talle mõistvalt silma vaadata. Teda tabas siiras tülgastus ja tüdimus veel enne, kui kohtumine korteriperemehega üldse alanudki oli. Ja ta ei näinud vähimatki vaeva selle varjamisega. Kadugu, kuri kärbes – mis siis, et neiu talle võlgu oli. Nagunii pääseb ta peagi sellest kongist minema ja siis algab õnneaeg. Peaasi, et Kaur ei jõuaks enne, kui Armin on oma ilge haisuga uttu tõmmanud.
Marion oli nii väga ootevalmis. Ta oli armetu toa nii kauniks teinud kui võimalik. Küünlad, vein, puuviljad – ja nüüd siis ilmus selle kõige mõnituseks naftast ja naftaliinist koosnev kampsun ja taldrikul lödisev süldilaadne toode. Kas peegeldus mehikese lopsakas-punetav alahuul süldi peal või sült mokal – mis vahet seal on: nii üks kui teine oli piisavalt kole, et seda poleks tohtinud näidata, peegeldamisest ja paljundamisest rääkimata.
Ei osanud see naftaprodukt oma kilavat pilku varjata, mis omasoodu Marioni dekolteesse roomas. Mees on mees. Ükskõik milline mees. Ikka mees. Ehkki Marion seda hetkel ei arvanud.
«Mida?!» kõõksatas Marion.
Armin laksutas võimukalt keelt: «Marion, Marion! Ai-ai-ai!»
Oi ma ei või, mõtles Marion ja vadistas kiirustades näkku hangunud naeratust hambus hoides: «Jah, ma tean, mul on meeles, ma maksan järgmisel nädalal ära… härra Eila, palun veel ajapikendust.»
Ma põgenen siit juba täna õhtul koos Kauriga, oleks kõlanud tõlge.
«Armin, kui tohin paluda – me oleme ju kokku leppinud, et kõnetame teineteist eesnime pidi,» kummardus mees isukalt neiu poole.
«Jah, härra Armin,» üritas näitsik sissetungijat uksest tagasi välja nügida.
Mis siis, et tema maja – kui siin toas olid Marioni asjad, oli siin tema kodu ning tal oli õigus austusele ja privaatsusele ja…
«Ja ilma härrata.»
Marion peaaegu oigas, naeratus näol juba lootusetult suremas: «Jah, härra Armin. Mul on kolmandal palgapäev…»
Armin sirutas niiske käe ja haaras naisel õlast kinni: «Nali! Ärme ole nii materiaalsed. Nali! Ha-haa-haa! No kes siin üürist räägib. Mamma keetis sülti…»
On näha jah. Sama firma töö. Nii sült kui mees.
«Ega siis alati pea rahas klaarima. On neid noh… inimlikke… ee… vahendeid. Mina oleksin nende üle palju rõõmsam kui raha üle. Raha kulub otsa ära, aga inimeseline…»
«Aeg on hiline, pai peremees. Aeg on magama minna,» manitses Marion.
Pai peremees piilus üle kütkestavalt nõtke õla ja kaela tuppa, kus ta oli üles kasvanud. Vein. Hmm…
«Magama… seda minagi… Just mõtlesin, et süldi kõrvale sobiks väike vein ja pärast…»
Head õhtut.
Kuidas nii?
Peremees oli nii vastutulelik, ei teinud rahast probleemi – ja nüüd veinist kahju. Mis see tüdrukule teeks, kui temagi vähekese vastutulelik oleks, kasvõi musu annaks ja veini abiga mehega kohaneks – igaühes on ju midagi head ja erilist ja…
Marion suutis siiski üllatavalt osavalt härra Eila tolle paralleelmaailma tagasi pukseerida ja jooksujalu akna lahti rebida. Jajah, õues on külm, küte kallis ja elekter põrgulikult kulukas küll, aga sellise haisu keskele ei võinud nii jumalik mees nagu Kaur kindlasti sattuda.
Jumalik Kaur aga ei tulnud.
Ei tulnud.
Ei.
Marion
