helinasarja eelviimase signaali ajal võeti vastu.
Kaur peaaegu karjus, et üle peokära kuuldav olla: «Tšau! – Oota, ära jama, ma räägin kaunitariga… Võtke vaiksemaks, krt! – Marion!? Kuuled mind?»
Mida siin kuulda oli? Naine sai hetkega aru, et sellisest lustilisest seltskonnast mees küll täna ära ei tule. Peoseltskond imeb nagu käsn endasse. Kellega koos juba pummeldama hakatakse, sellega ühes enamasti ka hommikusse ujutakse. Mida jõulisemalt paheline pralle, seda vägisem endasseimeja – ja sellesse sohu oli Marioni unelmate mees igatahes tänaseks kadunud. Või alatiseks. Mis tähtsust sel enam. Veinipudel vajus longu ja küünlad muutusid külmaks.
Marion ohkas: «Kus sa oled?»
«Ei kuule.»
«Mis hääled need on?»
«Mida?»
«Kus sa oled?»
«Kohustused… Ära nüüd pahanda, eks-ju-tead, aga ma ei saa veel tulema… Siin on kõik sugulased koos ja puha… Nad ei lase mind ära, eks-ju-tead…»
Selge, väga vintis.
Kui Kaur oli vähegi joonud, sidus ta kõik laused hüplikuks jadaks lõpmatute eks-ju-teadidega.
«Kaur, kuhu sa kadusid?» nõudis kime naisehääl taustal.
«No kuuled ise. Ma ei saa täna tulla, eks-ju-tead… Aga ma tulen homme, siis kulubki su vein peaparanduseks ära, eks-ju-tead… Tšau!»
«Oota!»
Marion istus tuimalt diivanile. Pinge langes tohutuks koguseks eimillekski.
Ta võttis veinipudeli. Ja pani taas ära. Mida Kaur temast arvaks, kui teaks, et ta üksi joob?
Naine sai enda peale mõistagi pahaseks, et teda üldse loksutab või kõigutab, mida mingis purjakil läburatooriumis jaurav Kaur temast arvab.
«Ma vihkan ennast!» ütles ta endale südamest ja siiralt.
Loomulikult teadis ta tänu naisteajakirjadele ja eneseabiraamatutele, et enesevihkamine on halvim, mida endaga teha võib. Aga ta vihkas. Teadis, kui vääritu on tema galerii järjekordne teisenaisemees – ja ikkagi jumaldas ja imetles teda.
Pudelit avades avastas Marion, et see polnudki traditsioonilise punniga, vaid keeratava korgiga. Mage lugu. Hea, et ta Kaurile sellega vahele ei jäänud, et nii labase veini soetas…
Jälle!
Ta vihkas ennast.
Ja karistuseks ei kallanud odavat veini pokaali, vaid kummutas pudelist. Sekretutkale paras rüübe ja üksindus. Ja kohutav põlgus iseenda vastu.
6. peatükk
Õigupoolest oli kõigevägevam mitu korda järjest pahas tujus. Nii siis, kui ta jättis aguli-Arminiga kokku viimata selle temakese, kes võinuks teda armastada. Kui ka siis, kui ta määras parimas eas, priskete kogemuste ja karmi stiiliga Frida paarimeheks silmatorkavalt kauni, groteskini pedantse, kogenematu ja kukke täis Gerthi. Iga mees tahab domineerida. Gerth tahtis lisaks, et elus käiksid asjad nii nagu Hollywoodi filmides, mille peibutatuna ta üldse politseinikuks saigi.
Paraku käisid asjad nii, nagu dikteeris dominant Frida: «Teeme vahekokkuvõtte. Niisiis, meil on tegemist sarimõrvariga. Pole enam põhjust loota, et ta nelja ohvriga piirdub. Sünnipäevatemaatika kui kinnisidee. Iga ohvri signeerimine ja tema eksponeerimine kui kunstiteose esitlemine kõneleb sellest, et ta kas on või tahaks olla kunstnik. Lisaks püüab ta nende tapmistega ilmselt tähelepanu ja tahab meile midagi öelda. Selles mõttes, et mitte meile kui mentidele – kogu maailmale. Me oleme oma elukutse tõttu juhuslikult lihtsalt need, kes selle võika sõnumi esimesena kätte saavad… Ja dešifreerida ei oska. Ikka veel. Kurat küll.»
Gerth niheles ebamugavust tundes oma arvuti taga. Oli see tolle tädikese etteheide? «You’re talking to me?» küsis ta mõttes nagu De Niro.
«Et mõrvar alati ohvri juuksed ära kammib ja ta ilusasse asendisse seab, räägib psühholoogi arvates sellest, et tal on ohvri suhtes vastuolulised tunded: ühelt poolt viha, mida ta ilmselt tunneb kellegi teise, sarnase naise suhtes, keda iga järgmine blondiin tema jaoks asendab. Ning teiselt poolt õrnus. Mingi karm armudraama arvatavasti. Erandkorras on haiget saanud mees…» käristas Frida monotoonselt, ja vakatas siis hetkeks. Jajah. Nojah. Olgu pealegi. «Tegu võib olla nooremapoolse mehega, kellel on olnud lapsepõlvetrauma, mis on kuidagi kassitoiduga seotud… Ehk sai tema kass kellegi blondi kaunitari tõttu otsa… Kas kassi surm saab olla piisav motiiv?»
Mis küsimus see üldse on? Vanglad on praegu täis noori mehi, kes on tapnud pudeli viina eest või pole sedagi saanud. Tõsi, siin polnud küll ilmselt tegemist purjuspäi laamendamisega, mis nii palju elusid hävitab – kes tapab, kes tapetakse, ühenduslüliks tapja-etanool.
«Meenutagem veel, et kõik mõrvad pandi toime reedel, umbes kella kahe paiku. Pole enam kahtlust, et järgmine ohver võib ennast selleks reedeks valmis panna… Miks sa mind niiviisi põrnitsed? Soeng halb – sorri, pole tõesti ammu juuksuris käinud… Lähme edasi…»
Gerth turtsatas soengu-jutu peale – ta polnud märganud, et Frida-sugusel sootul olendil üldse juuksedki on, mis soengust me siin räägime. «Tead, ma olen sulle ammu tahtnud öelda, et sa püüad minust üle sõita,» ütles ta.
Kuidas saab üle sõita millestki, mida pole? Kui Gerth oleks oma versioonidega välja tulnud, siis oleks Frida huviga kuulanud.
Noormees aga aina kohendas oma šerifi-kaelasidet, pühkis kaabu pealt tolmu, jälgis, et buutsid teineteisele varvaste peale ei astuks ja hellitas pilguga oma kauboilikku vihmakeepi, mitte toimikut. Millest siin üle sõita?
Frida kergitas oma kulme, mis pärast mõne nädala eest hooldamist taas metsikuks kippusid: «No nii, milles seisneb uustulnuka rahulolematus, mis mind ülestõusuga ähvardab, palun?»
Gerth ajas end toolil kikivarvule ehk siis kikikannikale: «Edaspidi on nii, et sa lased ka minul arvamust avaldada, või ma hoian üldse suu kinni.»
«Aga sa hoiadki ju. Kes sul keelab oma ideedega lagedale tulla? Mina alustasin sellepärast, et sinult ei tulnud midagi,» põrnitses Frida jonnivat iluspoissi üle prillide. «Kas asi pole mitte isiklikumat laadi? Sa ei talu endast küpsemat naispaarilist. Või ei talu üldse naisi. Kui ma juhuslikult ei sarnane sinu ettekujutusega uuest partnerist, siis võiksid ikkagi vanemate inimeste suhtes viisakust üles näidata ja nendelt näiteks õppida… Avalda siis oma arvamust! Kes sind keelab?»
«Ja avaldangi!»
«Noh?»
Isegi kell ei tiksunud. Pole tänapäeval enam sellist turvalist ja kodust ajamõõtjat nagu kell. Surisevad ja osatavad arvutid. Mõttekramp ja halvav trots.
«Ma ootan!»
«Küll ma avaldan!»
Frida pilk libises aknast välja ja mõte kandus paratamatult Martinile. Lihtsalt on nii, et kui ruumi tekib vaikus, kipuvad meie mõtted ja tunded ikka sinna, kuhu hetkel kõige vähem vaja oleks. Kus kõige rohkem haiget saab. Kus mõtted käivad sorkimas selleks, et lahendust leida. Aga lahendus ei peitu siin piinlikult vaikses ruumis, kus jonniv poisu oma kaunikujulist nina õieli ajab, ilma et selle alt ainsatki tarka sõna tuleks.
