nutt. Kalle suutis viimaks suure vaeva ja higistamisega oma asjanduse rahunema sundida ja veeretas ennast minu seljast maha. Esialgu lamasin nii, nagu olin, suutmata ennast liigutada. Viimaks keerasin ennast selili, tõusin istukile ja võtsin käega ümber jalgade kinni. Ma ei hoolinud sellest, et määrisin ära õhukese madratsi, mis meie all oli. Ma hingeldasin, silmade ees olid rõngad ja süda oli paha. Hakkasin meeletult kartma, et jään rasedaks. Ma ei tea, kust see hirm tuli, kuid mõte tiirutas peas ega andnud rahu. Mida ma küll lapsega peale hakkan, kui olen ise sellises vastikus olukorras? Kallest lapsele isa ei ole. See oli kindel.
Kalle läks põõsastesse asjale. Mina panin selga dressipluusi ja lonkasin jõe äärde ennast pesema. Ka mu jalad olid mehe survest saanud kannatada.
Kalle sahistas ikka veel põõsastes. Ma ei vaadanud isegi tema poole. Tundsin, et pean põgenema, kui tahan ellu jääda. Ma ei suuda enam nii olla. See mees tapab mu. Ta tapab mind oma meheliku armastusega. Ta võib mind hoida ja armastada, kuid ma ei jaksa olla talle naine. Vähemalt selline, kes suudaks temaga koos magada. Ühegi joodikuga ma enam tegemist ei tee. Kui asjad viimaks intiimsusteni jõuavad, tuleb sellest üksnes jama. Armastusest pole siin haisugi. Olen talle seltsikaaslane, õllesõber ja auk, kellesse ennast kainemal hetkel toppida.
Pesin ennast puhtaks. Püksikud olid veel veidi niisked, kuid ma panin ka need jalga. Täna ma enam sidet ei unustanud.
Kalle kaanis jälle õlut. Tegin lõkke üles. Mul oli hea meel, et mees endal nina pähe viltu tõmbas. Vähemalt ei tiku ta tänase päeva jooksul mulle ligi. Kui ta seda üritaks, hüppaksin jõkke ja uputaksin enda.
Terve hommiku püsis minus rasedusehirm. Lapsi ma enam ei tahtnud. Ma ei taha neist ilma jääda ja mis ema minust olekski. Mind pandaks hullumajja tagasi ja oleksin uuesti oma lapsest ilma. Seda valu ma rohkem tunda ei suudaks. Mitte iial. Tahan ise oma last kasvatada, mitte teada, et mu poeg või tütar peab kedagi teist oma emaks. Pealegi oleks joodikuga last saada täielik õudus. Mees oli alkoholist juba nii läbi imbunud, et tema seemnerakud võisid geneetiliselt täiesti rikutud olla. Ka olin mina saanud selliseid rohte, mille tagajärjel võiks siia ilma ainult täielik debiilik sündida. Oht rasedaks jääda oli päris reaalne, sest teised asjad olid mul paigas. Ka günekoloogilist kontrolli polnud kusagilt võtta, sest arsti juurde poleks ma ühelgi juhul julgenud minna. Hooldekodus käis meil naistearst iga kuu ja vaatas kõik naised üle. Kui midagi leiti, siis tehti pikema jututa abort. Minul õnnestus seda vältida. Kas polnud Heino spermatosoidid elujõulised või oli minuga midagi viltu, kuid rasedaks ma ei jäänud. Kuid günekoloogi juurde minnes olin ma iga kord hirmul ja higistasin ooteruumis. Päris kindel ei saanud ju kunagi olla. Meestel seda muret pole. Nemad ainult tahavad. Olgu nad siis hullud või normaalsed.
Süütasin sigareti ja tõin telgist toitu. Õnneks oli Kalle ostnud juustu, leiba, vorsti ja sigarette. Nälga ei jäänud ja suitsu sai ka teha. Küpsetasin lõkkel vorste ja sõin. Pakkusin ka Kallele, kuid peale õlle ei huvitanud teda enam miski.
„Ma armastan sind,“ alustas Kalle jälle. „Sa oled vaikne ja tasane naine – ei kära iga asja peale. Mulle see meeldib. Ma ei kannata, kui naine hakkab mehele peale hüppama. Armastus peab olema. Iga sita asja pärast pole vaja lärmata.“
Peab jah, olin temaga nõus. Minul küll mingit armastust tema vastu tekkima ei hakka. Pigem hääbub seegi vähene poolehoid, mida olin tema vastu tundnud. Olen vist mehi vihkavaks frigiidseks naiseks muutumas. Ehk saab minust feminist. Just. Või lesbi. See on ka võimalus, aga ma ei taha. Naisega olla on jube, aga mehega olla ei taha. Vähemalt Kalle-sugusega küll mitte. Mu hing oli niigi Heinost rästitud.
„Tead, et vanasti suutsin ma üle Pärnu jõe ujuda,“ praalis mees. „Tahad ma ujun praegu kohe üle selle oja ja tagasi?“
„Kalle, ära mine. Sa oled purjus, ära hakka ujuma. Ma usun sind,“ keelasin.
„Sa ei usu mind, jah!“ käratas mees ja kukkus riideid seljast kiskuma. Tuikudes ajas ta ennast jalgele.
„Kalle!“ karjatasin. Hüppasin mehe juurde ja embasin teda. „Tahad. Lähme kusagile jalutama või telki pikutama. Ära ainult ujuma mine.“
„Sina ei keela mind.“
„Muidugi ei keela. Ma palun sind,“ ulgusin. Hinges oli halb eelaimus ja see osutus tõeks. Kalle hüppas vette ja hakkas ujuma. Tema liigutused olid kobavad ja mees ahmis vett suhu. Jooksin kaldal edasi-tagasi. Julgesin ainult põlvini vette minna, sest ma ei osanud ujuda. Polnud kunagi võimalust ja tahtmist õppida. Vett ma ei kartnud, kuid minust polnud suure mehe jõest välja toojat. Ühel hetkel vajus Kalle vee alla ja ma kiljatasin. Enam ta pinnale ei ilmunud. Karjusin nagu segane, kuid keegi ei kuulnud mind. Läheduses polnud ainsatki maja ega ka inimest. Maantee jäi meist umbes kolmesaja meetri kaugusele ja sinna mu kisa ei kostnud.
Jooksin ikka veel mööda kallast ja karjusin Kalle nime. Ma ei suutnud mõelda sellele, et ta nii lihtlabaselt võis uppuda. Oma lollusest. Kes käskis tal vette minna! Korraks tundus mulle, nagu oleksin kaldaäärses roostikus midagi silmanud. Kahlasin sinna, kuid seal lebasid ainult valkjad kivid jõepõhjas.
Istusin lõkke ääres ja nutsin teadmata, mida nüüd ette võtta. Kummaline oli, et raseduse hirm läks veelgi suuremaks. Kartsin lausa paaniliselt. Viimaks tundsin ennast nii halvasti, et oksendasin. Öökisin ennast tühjaks ja jäin siis poolteadvusetult lamama. Õudne oli. Kalle uppumine ja minu hirmud. Mida ma küll teen? Mida ometi?
Ma ei teagi, kaua ma nii lebasin, oksehunnik nina ees. Vappusin nagu krampides. Kui viimaks teadvusele tulin, ei saanud ma isegi aru, kus olen. Läks veel natuke aega, kui ümbritsev taas mu teadvusse jõudis.
Politseisse ma helistada ei tohi. Mitte mingil juhul. Koristan siit kõik jäljed, mis annaksid tunnistust sellest, et siin on veel keegi peale Kalle olnud. Õnneks olid mul kõik asjad kaasas, Kalle koju polnud ma midagi jätnud. Sinna ei olnud mul vaja minna. Ega ma oleks julgenudki. Margus võis mind mäletada, kuid võis ka mitte, sest oli korralikult täis. Alevis meid nähti, kuid ma võisin olla juhututtav, kes hiljem ära läks. Õnneks mind alevis ei tuntud. Keegi ei teadnud mu nime ega seda, kust ma pärit olen. Isegi Kalle mitte. Enam pole temast muidugi ütlejat.
Kraapisin ja koristasin põhjalikult. Pühkisin isegi üle neid asju, mida olin puudutanud, et mu sõrmejälgi ei jääks. Viimaks vaatasin veel laagri üle. Kui kahe päeva jooksul siia keegi ei satu, pole võimalik enam tõestada, et laagris on olnud ka naisterahvas, arvasin, ja seadsin sammud maantee poole. Ronisin kruusateele ja jäin mõttesse. Kuhu ma õieti lähen? Hakkan metsas elama või? Mida küll teha? Südames oli õõnes tunne. Ühelt poolt Kalle uppumine ja teisalt see neetud hirm raseduse ees. Kurat küll, vandusin ja võtsin suuna Raikküla poole.
4
Jumala nimel
Enne Lipat keeras korralik kruusatee paremale. Mõtlesin tükk aega, kuhu minna. Ma olin väsinud ja tahtsin puhata. Päike paistis ja higi voolas. Olin veendunud, et oma viiekümne kolmest kilost olen viis veel maha higistanud. Õlakott soonis ja ma sättisin seda küll üht- ja teistpidi, ent kergem ei hakanud. Otsisin palavikuliselt vett, sest olin kaasa võtnud ainult ühe pooliku kaheliitrise õllepudeli veega, mis oli juba ammu tilgatumalt otsas, ja janu kerkis taevani. Nii kui lompi märkasin, läksin selle juurde ja ammutasin kätega vett. Ma ei hoolinud isegi kõdust, mis lombis hulpis. Tahtsin ainult juua. Isegi söögiisu ei olnud. Tühja sellest, et vesi oli sogane. Ma jõin.
Astusin mööda teed. Lootsin, et mõni auto läheb mööda ja ma saan hääletada selle peale, aga kuhu ma üldse tahangi sõita? Kus mind oodatakse? Kes mind vajab?
Õhtu saabudes vajusin lihtsalt ühe põõsa äärde. Ma ei jaksanud isegi mõelda. Ma olin kurnatud, tujutu ja mõtlesin surmast. Kõik näis nii tühine ja mõttetu.
