oli minu jaoks tõeline õnnistus. Ma tänan sind väga,“ sosistas mees mulle kõrva sisse.
Keerasin ennast tema poole.
„Pole midagi,“ sosistasin vastu. „Küll ma harjun. Sa oled väga hea ja hooliv mees,“ kiitsin, ent teadsin, et sellise jurakaga ei suuda ma küll kunagi harjuda. Huvitav, mida Mari ütleks, kui ma talle sellest räägiksin? Kas ta oskaks mulle nüüdki nõu anda? Võib-olla peaksin ennast laskma veelgi rohkem lõdvaks. Loodan igatahes, et järgmine kord enam nii valus ei ole. Aga ma tundsin järgmise korra ees juba pöörast hirmu. Ma ei tahtnud valu tunda. Tahtsin nautida elu, armastust ja intiimset lähedust, mitte selle pärast kannatada.
Suudlesin meest. Sõbralikult huultele. Mitte liiga pikalt ega kuumalt. Tõusin püsti. Tundsin, et jalad ei taha mind hästi kanda. Pea käis ringi ja keha oli vedel nagu tarretis. Alumine ots valutas ikka veel. Mitte enam nii meeletult, kui Kalle minu sees oli, aga piisavalt selleks, et põlvili rohu sisse vajuda. Õnneks läks telgiuks minu selja taga kinni ja Kalle ei näinud mu nõrkushetke. Roomasin pisut kaugemale ja hakkasin ennast rohututiga puhastama. Olin märg ja… Vastik oli olla. Ilgelt vastik. Ma oleksin tahtnud oksendada. Läksin jalgupidi jõkke ja hakkasin ennast loputama. Külm vesi tegi olukorra paremaks. Enam ei olnud nii valus, kuid seksi peale ei tahtnud ma hetkel isegi mõelda. Kartsin, et kui mees lähiajal uuesti tuleb, siis ma suren. Enam ei suuda ma seda välja kannatada. Õnneks hakkas Kalle õlut jooma ja see muutis tema mehelikkuse uuesti olematuks. Kui mees oli õllepudeli tühjaks saanud, oli tal vaja uue järele minna. Lähim pood oli Tasujas ja sinna Kalle läkski. Kümme kilti edasi-tagasi. Võib-olla veidi vähem. Mina kaasa ei läinud. Palusin tal ainult sigarette ja süüa tuua. Andsin ka ise natukene raha. Ma tahtsin iseendaga olla ja kuulata loodust, et mõelda ja oodata, millal mu naiselikkus ennast jälle normaalselt tunneb.
Kalle lubas paari tunni pärast tagasi olla. Nägin, kuidas ta tee poole minnes põõsaste vahele kadus. Jäin teda ootama
Tegin väikese lõkke ja istusin selle äärde. Võtsin kätega põlvede ümbert kinni ja toetasin selja vastu jämedat leppa. Jõgi voolas minust paari meetri kaugusel. Hea oli olla. Ainult sääsed tegid liiga. Alati ilmus neid vereimejaid kusagilt pinisedes välja, et minu verd imeda. Aga ikkagi parem kui hooldekodus. Parem toita sääski kui taluda hooldajate mõnitusi. Kindlasti saaks seal Heino asemel mõni teine rets mu „meheks” ja ma satuksin jällegi vanasse alanduste sängi. Igal naishoolealusel oli oma mees ja mõnel isegi mitu. See oli hullude kirjutamata seadus. Mina tahan aga ise valida. Ma olen naine…
Mudisin viimast kortsunud sigaretti sõrmede vahel ja süütasin selle. Kummardusin lõkke juurde, et sealt tukki võtta ja hakkasin vanduma. Mu pükstesse tuli suur lärakas meheollust. Nüüd olid püksikud rikutud. Panin sigareti kõrvale, võtsin telgist seebi ja püksikud jalast ning läksin neid jõe äärde pesema. Loll olin, et sidet ei pannud. Tahtsin kokku hoida ja nüüd… Pesin püksid puhtaks ja riputasin oksale kuivama. Istusin tagasi lõkke äärde ja süütasin sigareti. Puhusin suitsu välja.
Vilets naine olen. Heino peksis mind, aga Kalle teeb armatsedes meeletult haiget. Missuguse mehega oleks mul tõepoolest hea? Ma tean seda. Erik, kuid tema juurde ei saa ma minna. Mitte veel. Ehk kunagi. Eks aeg näitab.
Kallet ei tulnud ikka veel. Möödas oli juba neli tundi, aga teda polnud kusagil. Otsisin telgist üles viimased toiduvarud, lükkasin vorstikesed orgi otsa ja küpsetasin neid lõkke kohal. Peale jõin jõevett. Kuulasin, kuidas kalad sulpsu lõid ja ootasin. Viimaks ei pidanud ma enam vastu ja otsustasin Kallele vastu minna. Panin dressipluusi selga, sidusin juuksed kokku ja hakkasin astuma. Umbes poole kilomeetri kauguselt leidsin kraavist magava mehe. See oli Kalle. Kilekott vedeles sealsamas kõrval.
Püüdsin teda üles ajada. Viimaks võttis ta suure vaevaga jalad alla. Esialgu ei saanud ta aru, kus on, ja tahtis hoopis teisele poole hakata minema. Keerasin ta ümber ja komberdasime laagri poole tagasi. Olin surmani väsinud ja hingeldasin jõuetult, kui Kalle viimaks telgi juurde sain. Panin ta lõkke äärde istuma ja vajusin tema kõrvale.
„Anna õlut,“ mõmises Kalle.
Ulatasin talle pudeli. Joomasele mehele pole mõtet vastu vaielda. Teadsin, kui tigedaks võivad nad minna, ja polnud võimatu, et Kallelgi viskab üle. Peksmist kartsin ma paaniliselt.
„Kas sa oled veel kellegagi seksinud?“ küsis Kalle.
„Kust kohast sa seda võtad?“ imestasin.
„Miks su püksid seal ripuvad?“ Mees näitas pudelikaelaga mu alukate poole.
„Ma pesin need ära,“ vastasin lihtsalt ja võpatasin. Mulle meenus jälle ehedalt hommik. Meenus meeletu valu, mis nüüd viimaks hakkas taanduma.
„Sitta kah, sa valetad, aga mul ükskõik. Kepi, kellega tahad, aga ära mind maha jäta. Sa meeldid mulle. Võib-olla olen sinusse isegi armunud,“ ütles Kalle ja hakkas naerma.
„Kalle, siin ei ole kedagi käinud. Olin üksinda ja ootasin sind. Ma pole selline, kes kohe iga mehega…“ seletasin. Kohe jõudis minuni tõsiasi, et just seda olin ma teinudki. Lasin ka Kalle endale kohe lähedale. Mul ei ole naiselikku väärikust. Pean hakkama seda endas kasvatama. Ma ei või laskuda samale tasemele alevi joodiknaistega, kes on kohe valmis ennast paljaks võtma, kui kärakat pakutakse. Mina napsust ei hooli, küll aga lähedasest armastusest. Mida peaksin ma tegema, et hinges rahu ja tasakaalu leida?
Kalle jõi ennast uuesti täis. Selleks polnud palju vaja, sest tal oli juba enne korralik krunt all. Vedasin ta telki magama ja istusin ise veel öise taeva all. Vaatasin tähti ja meenutasin möödunut. Halb oli. Võib-olla lähen ma uuesti hulluks ja siis enam pääsu ei ole. Vaevalt ma sel juhul paraneksin. Ma olin ju viimasel ajal ka hooldekodus ennast täiesti normaalselt üleval pidanud, kuid keegi polnud uskunud, et ma terve olen. Isegi arstid mitte. Ainult Mari, kes mind aitas.
Kuidas edasi elada? Kallega ei tule elust mitte midagi välja. Ta ei paista küll vägivaldne, kuid kes teab. Oleme alles nii vähe aega tuttavad. Pealegi joob ta liiga palju. Huvitav oleks teada, mille eest ta puudetoetust saab? Mina olen ju samuti puudega, kuid pensioni saamisest ei maksa unistatagi. Pean suutma ise ennast vee peal hoida, kui tahan elada ja vabaduses olla. Ja kas ma tahan ikka elada? Tütar mind ei tunnista. Ma ei vaja temalt midagi. Soovin ainult, et ta oleks minu laps.
Ööbikud laksutasid ja ma kuulasin linde. Kõikjal oli rahu ja vaikus. Ainult loodus ja tähed taevas. Ma rahunesin ja tundsin end üsna hästi. Läksin telki ja pugesin vaikselt õlle järele haisva Kalle kõrvale magama. Enam polnud ta kuigi meeldiv kaaslane. Ma vihkasin õllehaisu. Lootsin, et hommikul on tal paha ja Kalle hakkab mekkima kahte järele jäänud kaheliitrist õlut. Kahjuks nii ei läinud. Tundus, et hommikuti oli mees kõige võimekam. Just pohmellis peaga. Ma ei jõudnud veel korralikult ärgatagi, kui mees mu dressipüksid jalast vedas, pluusi seljast tõmbas ja rinnahoidja ära rebis. Ta keeras mind kõhuli ja tungis…
Hakkasin vaikselt nutma. Valus oli. Miks ometi? Ma purunen jälle. Ikka on valus. Ainult valu, ei midagi muud. Ei vähimatki naudingut. Läbi telgipõranda pressib veel üks terav oks kõhtu ja see teeb omakorda haiget. Mu randmed hakkasid valutama, sest Kalle pigistas neid tugevasti. Millegipärast oli mul veel ääretult piinlik, et olen alasti. Tundsin, et kunagi elus ei taha ma enam ühegi mehega olla. Ma elan kas üksinda või koos impotendiga. Seksimine on elus mõnu valmistanud ainult kahe mehega. Üks neist oli Jüri ja teine Erik. Ülejäänu on olnud ainult vägivald, valu ja pettumus. Miks ma ometi olen naiseks loodud? Miks ma pean kannatama? Kas see on minu bioloogiline eripära, et olen loodud mitte eriti avara naiselikkusega? Niipalju siis minu naiseliku uhkuse ja väärikuse taastamisest. Olen ainult madratsitäide, keda vastavalt tujule ja võimekusele alasti kiskuda. See oli nii alandav. Mul on ju ka hing, mitte ainult keha.
Kalle ei saanud nii kiiresti hakkama kui eelmisel päeval. Mees
