ja jõudsin järeldusele, et käed ja keha võivad mul küll kõhnad olla, kuid see ei riku minu naiselikku figuuri. Mul on ilusad ja tihedad juuksed ning kui ma need veel ära värvin… Välimus on naisele väga oluline. Kas ma olen vana või ikka veel noor? Kas ma olen juba ära lörtsitud või on minus veel midagi sellist, mida pidada naiselikult veetlevaks, armsaks ja ilusaks? Aga miks ma sellest üldse mõtlen? Alles mõned tunnid vabaduses ja juba haun igasuguseid plaane.
Mingi mühkam tõukas mind selga ja ma vaarusin. Haarasin koti järele ja heitsin masinlikult pilgu jaama kellale. Milleks ometi? Mul on nüüd ju oma käekell. Veidi sobimatu ja nigel minu muidu üpris viisaka välimusega, aga ikkagi kell. Ja rong läheb juba viieteist minuti pärast. Pilet mul oli ja ma jalutasin perroonile.
„Neiu, palun aidake mu kott rongi tõsta,” palus keskealine naine, kes ehk polnudki palju vanem kui mina. Ainult välimuse poolest. Elu hooldekodus oli mu fassaadi säästnud.
Neiu! Tähendab – ma olen veel noor! Juhuuuuuuuuuuuu! Viskasin koti osavalt tamburisse ja astusin ise järele.
„Hoolimata haprusest ja kenast väljanägemisest on teil ikka üksjagu jõudu,” kiitis naine.
Pole ka mingi ime, kui sa oled kaheksa aastat oma maisest elust pidanud hulludega kaklema, mõtlesin endamisi. Võõrale ma seda loomulikult ei öelnud, ent üks oli selge – kui inimesel on suured siirad ja niisked silmad nagu pärdikul vihmametsas, siis võib see vägagi kasulikuks osutuda. Minul olid. Saanud teada, et naine sõidab samuti Nõmmele, lubasin aidata tal paki koduni tassida. Varsti olime Ester ja mina päris head tuttavad. Sain teada, et Ester oli kolmekümne üheksa aastane, elas Nurme tänavas ja see sobis mulle. Minu tütar elas Lõuna tänavas, mis oli selle tänava paralleeltänav.
„Tõin selle paki Jaama turult. Laste asjad. Neist pole mingit kasu. Ema tassigu nende padajanni,” hädaldas Ester pakki tarides. Ka minu võttis komps hingeldama. Minna oli tükk maad. Vahepeal puhkasime ja vedasime edasi. Alles pool tundi hiljem jõudsime viilkatusega silikaatmaja ette, mille väravas kasvas kaks kõrget elupuud. Siin paksuke naine elaski. Temal on maja, palju igasugust nodi, lapsed ja kindlasti ka hoolitsev mees, kuid minul oli vaid see, mis seljas ja õlakotis. Kui erinev võib inimeste elu ikka olla.
„Nojah,” kehitasin õlgu. „Ma lähen siis edasi.”
„Astud ehk sisse, pakun sulle tassi kohvi,” küsis Ester kohmetult ja kinnitas, et tavaliselt ta võõraid sisse ei kutsu, kuid mulle tegi erandi. Just seda olin lootnudki. Mitte selleks, et midagi varastada, vaid et natuke jalgu puhata ja mõtteid koguda. Tähendab ma polegi nii rumal, oskan ikka inimesi õigesti hinnata.
„Kui ma tüli ei tee.” Mängisin tagasihoidlikku ja viisakat naisterahvast. Tegelikult olengi selline, nii et polnud vajagi eriti näidelda.
„Mis tüli nüüd.” Ester rehmas käega ja lükkas rohelise puitvärava lahti. „Astu sisse. Lapsed tulevad alles õhtul ja hea kellegagi juttu ajada. Kui sul endal muidugi kiiret pole?”
„Ei ole,” vastasin. Aitasin naisel paki tuppa vedada ja võtsin botased jalast. Üsna varsti istusime hubases köögis, kust avanes ilus vaade varjulisele tänavale maja ees. Just sellist kodu oleksin ma endale tahtnud – vaikset, puhast ja rahulikku, kus oleks elu ja armastust. Toimetaksin köögis, käiksin tööl ja armastaksin oma meest. Milline see mees olema peaks, seda ei osanud ma ette kujutada. Võib-olla Eriku moodi… Ehk Edgari… Ei tea. Vähemalt oleks tore, kui ta mind ei lööks, nagu seda tegi Heino ja ka mõned teised, kellega olin sattunud kokku elama.
Jõime kohvi ja ma rääkisin ausalt, milleks olin linna sõitnud. Ma rääkisin Estrile oma tütrest ja sellest, et pole teda kaua näinud. Hooldekodu jätsin muidugi mainimata. Ütlesin, et elan Märjamaal ja mu mees on Erik Räkk. Oli mul ju sama nimi. Näitasin Estrile ka oma ID-kaarti ja Ester ei kahelnud minu siiruses. Ainuke asi, mida mul polnud, oli mobiiltelefon. Selle peale ei hakanud ma raha kulutama. Telefonid olid kallid ja ma ei tahtnud kohe esimesel päeval paljaks jääda. Seletasin Estrile, et mu telefon varastati mõned päevad tagasi ära ja ma pole veel uut ostnud.
Minu jutt liigutas naist südamepõhjani. Ta kadus mõneks ajaks tagatuppa ja tuli sealt mobiiltelefoniga. Kannatlikult seletas ta mulle, kuidas seda kasutada, ega imestanudki, miks ma ei oska tarvitada nii igapäevaseks saanud asjandust. Aga telefone on ju erinevaid. Ester andis mulle ka akulaadija ja ütles, et mõni tänavavahe edasi on kiosk, kust saan kõnekaardi osta.
Ma ei tahtnud telefoni vastu võtta, kuid Ester kinnitas, et muidu läheb telefon suure tõenäosusega prügimäele, sest oli juba liiga vana, et uutele konkurentsi pakkuda. Veelgi enam – Ester otsis telefoniraamatust välja mu tütre telefoninumbri ja toksis selle sisse. See oli esimene number minu uues telefonis. Helistamine oli lihtne ja see jäi mulle meelde. Muud mul vaja polnudki. Ainult helistada.
Ester pakkus mulle ka süüa. Lõpuks lahkusin sõbraliku Estri juurest, olles talle südamest tänulik. Lehvitasin mulle aknalt järele vaatavale Estrile ja seadsin sammud kioski pole. Ostsin sajakroonise stardikomplekti, istusin pingile, lugesin juhendi kolm korda hoolikalt läbi ja otsustasin proovida. Õnnestus! Ootasin paarkümmend minutit ja suitsetasin. Siis vajutasin ette numbri ja lasin telefonil kutsuda.
„Ma kuulen,” vastas noor reibas hääl. Mu süda hakkas kloppima.
„Kas Leili kuuleb?” küsisin.
„Mina. Kes teie olete?” kostis hääl.
Mu süda läks isegi pisut rütmist välja. Väriseva käega süütasin uue sigareti, ise telefoni kõrva juures hoides.
„Mina,” kogelesin hädiselt. „Mina olen lihtsalt üks naine.” Ma hakkasin nutma ja tüdruk kuulis seda.
„Ärge nutke,” palus tütar. „Kes te olete?”
„Ma olen sinu ema,” suutsin endast välja pressida.
Telefonis püsis vaikus. Viimaks kuulsin:
„Te valetate.”
Hakkasin hullemini nutma. Lausa ulgusin.
„Ärge ometi nutke niimoodi,” anus Leili. „Hea küll. Kus te olete? Ma tulen sinna. Mul on vaja nagunii välja minna.”
Ütlesin, et olen üsna lähedal Vabaduse puiesteele, istun ajalehekioski juures ja tüdruk käskis mul seal oodata. Ta küsis mu telefoninumbrit ja lubas mulle helistada, kui kohale jõuab. Urgitsesin kotist stardika ja ütlesin sellelt numbri.
Seletamatul kombel tundsin ma Leili juba eemalt ära. Ta tuli, lükates enda ees lapsevankrit. Mõelda vaid, ma olin juba vanaema, kui see ikka on tema laps. Aga kelle siis veel? Vaevalt ta võõra lapsega jalutama tuleb.
„Teie olete minu ema!” imestas tütar mind takseerides. Ta istus pingile ja lükkas käru kaugemale. „Millal ma sündinud olen?” küsis ta.
Ütlesin talle täpse kuupäeva, aasta ja isegi kellaaja. Mäletasin neid siiani selgelt.
„Õige,” nentis piiga noogutades. „Aga sa ei saa mu ema olla, sest mul on juba ema ja isa. Sa oled petis. Mind paneb imestama, mida sa minult tahad.”
„Ma ei taha sinult midagi. Igatsesin sind ainult näha. Nii palju aastaid. Sinu vanaema ja minu ema lahutas meid. Muidu oleksin ma siiani sinuga olnud ja elu oleks hoopis teistsugune,” seletasin pisaratega võideldes ja vaatasin last kärus. Jumal, kui armas ta oli! Selline roosa näoke ja musihuuled. Ma oleksin tahtnud teda kallistada ja süles hoida.
„Kes sa ikkagi oled? Mõni sugulane või?” käis
