mõtlesin, mida teha. Nii ei saanud ma teda jätta. Läksin kaugemale metsa ja leidsin juhuslikult sammaldunud augu. Kiskusin sambla ära ja kaevasin seda oksaga sügavamaks. Mu käed olid mullased ja katki. Viimaks sain valmis. Läksin tagasi Heino juurde ja lohistasin teda augu poole. Ta oli raske. Vedasin teda rätikul, millega ta mind peksis. Sellest rätikust sai ka talle surilina. Veeretasin Heino auku, katsin ta näo ja ülakeha rätikuga ja lükkasin mulla uuesti peale. Pärast ladusin sambla tagasi ja panin lisaks mõned oksad. Keegi poleks aru saanud, et siia on keegi maetud. Ka lohistamise jäljed silusin ära. Aasal oli palju verd, kuid ma loodan, et vihm uhub selle ära.
Mari vangutas pead. Ta kõõksatas paar korda ja kogus ennast.
„Pane mind nüüd kartsa ja kutsu politsei,” pakkusin rahulikult. Ma olin kindel, et ma ei pääse karistusest.
Mari ohkas ja tõusis ning kõndis toas edasi-tagasi. Viimaks seisatas ta akna juures.
„Kas sa tõesti said kõige sellega üksi hakkama?” küsis ta ja keeras ennast minu poole.
„Sain,” kinnitasin.
„Politseid ma ei kutsu. Teeme nii, et mina ei tea sellest loost midagi. Kõik jääb sinu südametunnistusele. Sa pole mulle midagi rääkinud,” teatas Mari.
Loomulikult olin ma kohe temaga nõus.
„Raha peida ära,” käskis Mari, „ja pese käed korralikult puhtaks. Hommikul vaatame, mis edasi saab.”
Tahtsin ära minna, kuid üks küsimus kummitas mul veel keelel.
„Mari, kas sul oli temaga hea olla?” pärisin vaikselt.
„Kellega?”
„ERIKUGA.“
„Mis see sinu asi on?!” kähvas Mari.
„Anna andeks,” palusin alandlikult ja läksin uksest välja.
„Oota!” hõikas Mari. „Tule tagasi!”
Avasin uuesti ukse.
„Istu siia.” Mari osutas käega toolile. Ise võttis ta istet teisel toolil minu vastas ja toetas küünarnukid lauale.
„Jah. Mul oli temaga hea olla. Isegi väga. Aga nüüd ma põlgan teda. Poleks isegi põhjust, aga ma… Kuidas seda nüüd öelda – ma tunnen põlastust ja ühtlasi kadedusvalu. Tegelikult ei tea ma isegi enam, mida tunnen. Mõnes inimeses lihtsalt on midagi sellist, mida sa ei suuda kunagi unustada. Isegi kui elad kellegi teisega. Temal on oma elu ja minul oma.” Mari jutt oli kogelev ja katkendlik.
See oli unetu öö. Ma kartsin.
2
Ma olen kõike unes näinud
Ka Mari ei maganud. Ta peitis minu jaoks natukene toitu ja riideid metsa. Hommikul helistas ta mulle hooldekodusse. Mind kutsuti telefonile ja Mari juhatas, kust asju otsida. Koht oli mulle hästi teada. Pärast hommikusööki küsisin luba Kernu minna ja tegin ka sellekohase avalduse. Mulle anti luba. Võtnud kaasa ainukese asja, mida enda omaks pidasin – kaustiku –, läksin ja otsisin üles musta spordikoti. Seal oli minu ID-kaart, veel natukene raha, toitu ja riideid. Kirjas soovitas Mari mul seljas olevad riided uute vastu vahetada niipea, kui olen jõudnud hooldekodust küllalt kaugele. Kotis oli ka juuksevärvituub. Samuti andis ta mulle nõu välimust muuta. Küljetaskust leidsin paki sigarette ja meigikarbi koos peegliga. Tänu Marile olin nüüd kõige vajalikuga varustatud. Kokku oli Mari andnud mulle üle tuhande krooni ja hulga hädatarvilikke asju. Miks ta oli seda kõike teinud? Ta oleks võinud minust politseile teatada, arutlesin mööda teed edasi astudes. Jõudsin Kernu rahvamaja bussipeatusse ja jäin ootama. Kella poole kümnene Tallinna buss pidi peagi tulema. Ma ei teadnud isegi, miks ma Tallinnasse otsustasin minna. Võib-olla tahtsin oma tütre üles otsida. Minu teada pidi ta kusagil Nõmmel elama. Tütar oli juba üheksateistkümneaastane. Ükski minu meestest, kellega olin elanud, ei teadnud mu tütrest Leilist. Ma oli alles seitseteist, kui lapse sünnitasin. Laps oli… ma ei taha sellest rääkida. Tema isa oli minu tollase sõbranna mees, kes vindisena koju tuli, kui mina sõbrannal külas olin. Ainult see üks kord. Isegi sõbranna ei teadnud, et tema mees oli mu lapse isa. Peagi sain aru, et olen rase, ega osanud midagi ette võtta. Lihtsalt ootasin. Lõpuks taipas ema, et minuga pole asjad korras – laps pisut ümaraks läinud. Ja siis sündis laps. Salaja ja vargsi. Keegi peale mu ema ei teadnud ja tema mu lapse ära võttiski. Leilit kasvatasid võõrad inimesed, mina olin oma last vaid korra pärast ta ilmaletoomist näinud. Võib-olla mu tütar ei teadnudki, et tema päris ema on hoopis keegi teine.
Tänu Marile olin ma tema praeguse elukoha ja nime teada saanud. Mõtlesin lihtsalt sealt mööda minna ja vaadata. Äkki näen teda. Ma olen nii palju aastaid pidanud elama teadmisega, et mul on laps, keda ma pole kunagi saanud omaks nimetada. Aga ta oli ju minu ihus kasvanud ja mina olin ta siia ilma sünnitanud.
Bussi ei tulnud ikka veel. Ma olin juba üsna närviline, kuid surusin hirmuvärinad alla ja ootasin edasi. Suitsetasin ja viskasin sigareti sõiduteele. Korraga tundsin ennast vaba ja isegi õnnelikuna. Ma võisin minna, kuhu vaid hing ihkas. Enam polnud Heino peksmist ja teiste hullude mõnitamist. Ma ei pidanud alluma Maie ja Enely korraldustele, kui need vinguva häälega kartuleid koorima või porgandeid ja kapsast hakkima kamandasid. Ma ei pidanud rohte peitma ja neid salaja välja sülitama. Ma ei pidanud kartma aminasiini süsti, mida mulle tehti, kui kontrollid tulid. Enam polnud mul vaja neelata rahusteid, mis oli aastatega minust peaaegu narkomaani teinud. Kui ma olin paar aastat tagasi hakanud neid välja sülitama, olin esimesed kuud tõelises narkopohmellis olnud. Ma visklesin krampides ja keegi ei mõistnud, mis minuga lahti on. Ma lasin alla ja käed värisesid pidevalt. Oli kulunud üksjagu aega, enne kui mu organism taastus ja ma võisin ennast uuesti inimesena tunda. Tunduvalt paremini kui pidevalt uimastite mõju all olles. Ja nüüd… Ah, ma ei teadnud isegi, mille peale ma lootsin. Ootasin bussi.
Buss oli pooltühi, ostsin pileti ja läksin tahapoole. Heitnud koti istmele, istusin ja viskasin jala üle põlve ning noppisin sukkpükstelt sinna lennanud rohukübemed. Silusin seelikut ja arvasin, et targem oleks jalga tõmmata hoopis kotis olevad teksased. Kuna rahvast oli vähe, siis sain märkamatult riided ära vahetada. Panin jalga sinised sokid, teksased ja selga ilusa helesinise T-särgi, mille peale tõmbasin tagasihoidliku kilejope. Tundsin, et meeldin isegi endale. Uurisin oma välimust väikesest peeglist ja kammisin juukseid. Toonitasin natukene ka huuli ja silmi. Pole viga, täitsa naine. Mitte keegi ei taipa, et hooldekodust, sest otsaette pole mulle midagi kirjutatud. Natuke lõhna ka ja… Oeh! Läks vist palju, sest vanem mees hakkas ninaga õhku vedama ja vaatas tahapoole.
Kunagi olin Tallinnas koolis käinud, seepärast oli linn üsna tuttav. Nüüd oli muidugi palju muutunud, kuid ma ei kartnud hätta jääda. Panin pähe triibulise nokkmütsi ja jalutasin bussijaama. Tahtsin midagi süüa, kuid otsustasin raha kokku hoida. Bussijaamas oli kõik nii kallis. Võtsin ainult ühe šokolaadi ja pudeli kokat. Sellest piisas. Läksin trammi peale ja sõitsin Viru juurde. Edasi läksin jalgsi läbi vanalinna. Keegi ei pööranud mulle tähelepanu. Mina olin peljanud, et kohe hakatakse mulle ligi tikkuma, tahetakse vägistada, aga ma olin naine paljude teiste seas. Must spordikott üle õla ja rahakott peidetud aluspükste sisse. Kui keegi oleks mu koti ära rebinud, oleks raha ja dokument ikkagi alles jäänud. Selleks et neid kätte saada, pidanuks mind alasti kiskuma. Linnaolud olid mulle ju teada, olin ma ju lugenud lehti ja vaadanud televiisorit. Vägivald nagu igal pool.
Balti jaamas oli palju rahvast. Selgus, et rong Nõmmele läheb alles tunni aja pärast. Võtsin istet ja jälgisin ükskõikselt inimesi ning kella seinal. Endal mul kella polnud. Korraga turgatas pähe, et peaksin
