Räägitakse ju, et inimeste keskel pidi haldjaid ja ingleid elama. Ma polnud neid kunagi elus veel kohanud, kuid kas Mari ei võiks neist minu elus esimene olla. Ta ju aitas mind.
„Esialgu tagasi Tallinnasse ja siis vist Tartusse,” vastas ta. „Tahan tegelda lastega. Olen ikkagi õpetaja haridusega.”
„Ah nii,” ühmasin ja langetasin pea. Pisar tuli silma. „Mina tahan ka…” hakkasin rääkima, ent vakatasin poolelt lauselt.
„Tahad ka ära minna,” lõpetas Mari.
Noogutasin. Muidugi tahan. Ma ei suuda enam siin elada. Eriti pärast kõike seda.
„Kuhu, sa rumaluke, lähed? Sul pole ju kohta sellel maamunal. Isegi minul pole. Me kõik oleme igavesed hulkurid. Elasime mõlemad koos ühe ja sama mehega. Mis sellest, et erinevatel aegadel, aga ikkagi. Ja kujuta ette, et elu võis meid mingil hetkel kokku viia. Seda poleks tarvitsenud üldse juhtuda, aga juhtus. Varsti olen ka mina kodutu ja hakkan kõike algusest. Millest sina alustad? Sul pole raha ega kohta, kus elada. Mõtle enne,” sõnas Mari.
„Ma lähen,” kuulutasin kindlameelselt.
„Millal?”
„Juba homme,” ütlesin.
„Kuhu?”
Vaatasin naise tumedatesse silmadesse. Ta oli täiesti tõsine ega naernud üldsegi minu üle.
„Ära pahanda, aga seda ma sulle ei ütle. Ma lihtsalt kaon, sest mind ei ole olemas,” sosistasin.
„Ma ei pahandagi,” kinnitas Mari. Ta koukis laua alt oma käekoti ja sobras seal. Ta mõtles hetke ja tuhnis edasi. Varsti võttis ta välja mõne rahapaberi ja pani need lauale.
„Võta,” sõnas ta. „Peida ära. Võib-olla on sul sellest seni abi, kuni sa tahad tagasi tulla, või leiad endale koha, kus elada saad. Kuid pea meeles, et sa jääd kogu eluks tagaotsitavaks. Ma saan sulle hommikul tuua dokumendi ka, kuid sellest sul abi pole, sest siit põgenedes satud sa tagaotsitavate registrisse ja iga politseinik, kellele sa oma ID-kaarti näitad, võtab su kohe kinni.
Toauks paugatas ja ma võpatasin. Maie vaatas sisse ja küsis:
„Mari, kas sa pole Heinot kohanud? Ta läks Kernusse ega ole siiani tagasi tulnud. Kardan, et ta pani jooksu. Sellest mehest võib kõike oodata.”
„Ei ole näinud,” vastas Mari.
„Aga sina, Tiina. Sehkendasite ju kahekesi ringi. Kas sina ei tea, kus ta on?” uuris Maie edasi.
„Ei tea,” suutsin vaevu üle huulte pressida. Tundsin, kuidas mu keha kattus külma higiga. Tajusin endal Mari terast pilku ja oleksin tahtnud surra.
„Tõesti või?” usutles Maie.
„Ei tea,” valetasin, sest tegelikult ma ju teadsin, kus Heino oli. Õigemini see, mis… Hakkasin nutma.
„Ära siis nuta,” lohutas Maie. „Küll ta välja ilmub,” arvas naine ja sulges ukse.
Ma vajusin longu. Mari võttis mu mõlemad väikesed käed oma soojade pihkude vahele, laskus põlvili mu tooli ette ja tõstis pea. Ma ei suutnud isegi imestust tunda selle üle, et meditsiiniõde mu ees palvetas. Olin nii läbi.
„Ütle, Tiina, kus Heino tegelikult on,” uuris Mari.
Mu kõri tõmbus krampi ja ma ei saanud sõnagi suust. Mari tõi õdede toast süstla ja tegi mulle rahustava süsti. Umbes kümme minutit hiljem kramp kadus ja ma suutsin sosistada. Mari kordas oma küsimust. Ta vist aimas mu saladust.
„Heinot,” alustasin. „Heinot ei ole enam.” Ma mõtlesin pingsalt, kuidas Marile seda kõike jutustada. Parem ausalt. Kui ta mulle juba põgenemiseks raha andis, siis vist võib teda usaldada. „Heino… Me läksime jalutama. Niisama. Lihtsalt. Ma ei tohtinud talle vastu hakata, sest ta oleks mind löönud. Ma ei taha, et mind löödaks. Heino on mind peksnud läbi märja rätiku. Keegi pole sellest teadnud. Ka täna oli tal rätik kaasas. Ta ütles, et tahab minuga koos päikest võtta, aga ma teadsin, et ta teeb selle jões märjaks ja hakkab mind peksma. Siis ma läksingi. Heino viis mind metsa. Kaugele. Kusagile sinna tahapoole. Istusime rätikule ja vaatasime loodust. Heino…” Katkestasin jutu.
„Ja Heino,” õhutas Mari mind tagant.
Hingasin sügavalt sisse.
„Heino, nagu ikka,” sosistasin.
„Tahtis sind jälle vägistada,” pakkus Mari, sest ta ju mõistis, et meie vägivaldset, minule vastumeelset vahekorda ei saanud nimetada intiimseks mehe-naise vaheliseks läheduseks. Selles jõhkruses polnud midagi ilusat ja sellist, mida oleks saanud armastuseks nimetada. Oli ainult valu ja pidev ootus, millal mees omadega valmis saab ja mu pealt ära tuleb. Ma ei tea miks, aga ma polnud kunagi kartnud, et võin rasedaks jääda. Ma olin alati kindel, et vähemalt mina ei rasestu aktist, mis mulle nii ebameeldiv on. Ja täna olin ma täielikku tülgastust tundnud. Ma ei tahtnud isegi meest enda sisse. Ma ei suutnud näha tema indlevat nägu ja tunda… Ma ei suutnud taluda tema räigeid pigistusi ja seda, kuidas ta mulle haiget teeb. Tema armastus oli vägivaldne. Ta oli mulle ikka ja jälle korranud, et kõik naised tahavad, et neid vahel pekstakse. Isegi vene vanasõna olevat selline: kui lööb, siis armastab.
Kui ta oli Venemaal olnud, siis olid naised ikka soovinud, et neid seksi ajal ka taotakse. Aga mina ju ei taha. Ma olen eestlane, mitte venelane. Kuidas Heino sellest aru ei saa? Ja ma võitlesin vastu. Kogu oma hapra jõuga. Palusin ja anusin, et ta vähemalt täna seda ei teeks ja oleks minuga lihtsalt niisama sellel ilusal ja päikeselisel päeval. Kusagil kaugel metsa-aasal, mis kollendab nurmenukkudest.
Heino tõmbas rätiku ja näitas mulle triibulist linikut tähendusrikkalt. Tahtsin jooksu panna ja põgeneda. Eemale ja kaugemale siit. Eemale kõigest, aga Heino lõi mind jalust maha ja hüppas mu peale. Ta vastik karvane nägu laskus lähemale ja mees sisistas:
„Ütle mulle, et sa oled lits. Ütle, et oled. Kõik naised on litsid. Sina samuti. Sa oled suur hoor, mis sellest, et oled ise nii väike. Sa oled… Ütle, raisk!” röögatas ta ja lõi mulle lahtise käega vastu nägu.
„Ma olen lits!” kiljusin. „Ma olen suur lits!”
„Õige.” Heino naeris ja hakkas mu pükse jalast kiskuma. Ma hingeldasin ja palusin, kuigi sain isegi aru, et see oli mõttetu. Naine, kes on ennast lasknud juba mehel nii palju kordi rüvetada, ei vääri tema silmis enam mingit austust.
Mu kätte sattus oksatükk. Selline terav ja käepärane. Siis ma isegi ei mõelnud midagi. Lihtsalt lõin – otse ja sirgelt – Heinole näkku ja ta karjatas. Heino haaras kätega oksast, mis oli sisse läinud tema vasakust silmast ja aina röökis. Tema käte ja sõrmede vahelt purskus veri. Ma ei suutnud seda vaadata. Roomasin eemale ja tõusin püsti. Panin jooksu. Ma ei vaadanud isegi tagasi. Alles Ruila teele jõudes peatusin. Istusin kraavipervele ja hingeldasin. Ma polnud isegi väsinud. Imelikul kombel olin ma õnnelik. Tundsin endas voogamas elujõudu ja mõtlesin, kas sellepärast mõrtsukad tapavadki, et nad saavad mõrvadest uut elujõudu? Mina tapsin aga selle, keda vihkasin.
Ma olin seal päris kaua istunud. Lõpuks kogusin julgust ja otsustasin sinna tagasi minna. Tahtsin näha, mis Heinost oli saanud. Metsas kartsin, et Heino võib kusagilt puu tagant välja hüpata ja mind maha lüüa. Ma ei kartnud surma, aga ma kartsin valu, mida ta mulle enne surma teeb. Heino lamas ikka metsalagendikul. Päike oli juba puude taha keeranud ja mees lebas varjus. Astusin ta juurde.
