juurde edasi. Kõikidel joodikutel on pensipäevad erinevatel kuupäevadel ja nii saab terve kuu lakkuda, kuni ring algab otsast peale. Lõputu ring kuni surmani.”
„Kas sina kuulud ka sinna ringi?” tundsin huvi. Surmaring ajas mind võpatama.
„Kuidas võtta. Vahel kuulun, vahel mitte. Teinekord saan mõne tööotsakese ja olen isegi paar nädalat kainet pausi pidanud. Siis sukeldun jälle.” Kalle vangutas pead ja sügas kukalt. Täisid tal vist polnud, vähemalt lootsin seda.
Koos veedetud tunniga olime pisut tuttavamaks saanud, kui nii saab öelda. Ma ei osanud ikka veel ennast temaga kaasa munsterdada. Kartsin paaniliselt. Mida… ei teadnud isegi. Viimaks tõusis Kalle püsti ja sättis minekule.
„Ma kutsuksin sind endaga kaasa, aga sa vist ei tule,” ütles Kalle. Ma olin talle rääkinud, et sõitsin külla tuttavale, kuid teda polnud kodus ja ma pean midagi välja mõtlema, kuhu edasi minna ja mida teha. Just sellest vihjest Kalle kinni võttiski.
„Aga sa kutsu, äkki tulen,” vastasin.
Kalle langetas pea ja tonksis katkise botasega muru.
„Tule siis.” Ta tõstis pea.
„Ainult panga juurde mitte,” kinnitasin.
„Olgu. Oota mind siis kiriku juures. Pärast läheme poodi ja ostame midagi,” unistas Kalle. Minul olid mõttes teised plaanid, kuid neist oli esialgu vara rääkida. Vähemalt mu mõte töötas ja see oli hea. Ma ei tahtnud koos temaga mööda alevit tolgendada.
Kui Kalle pensioniga tagasi tuli, soovitasin tal enne mõnest kaltsukast paremaid riideid osta ja visata need haisvad nartsud minema.
„Milleks?” imestas mees. „Need käivad veel küll.”
„Käivad, aga need on koledad,” teatasin ja lausa vedasin mehe kaltsupoodi. Müüja vaatas meid tõredalt, kuid ei tõstnud kära. Saime rahulikult Kallele korralikud püksid, mõned särgid, õhukese jope ja isegi nokkmütsi valida. Leidsin nurgast kingariiuli ja kutsusin ta sinna. Imelikul kombel sobisid talle just need ilusad pruunid kingad, millel mu pilk oli peatunud. Võtsime ka need ja nüüd võis Kallet juba päris viisakaks inimeseks pidada. Ostsin ka endale mõned asjad ja džentelmenina maksis Kalle nende eest. Kalle riietus proovikabiinis ja toppis vanad asjad kilekotti. Õues viskas ta need prügikasti. Nüüd võis teda täitsa asjalikuks inimeseks pidada, kui ta poleks ikka veel nii jõledalt haisenud.
Kalle koduuksel ma tardusin. Ma polnud midagi erilist lootnutki, kuid mind vastu võttev hais lõi mul hinge kinni. Seda tuba polnud juba ammu õhutatud. Suur koer lebas otse ukse ees põrandal ja liputas laisalt saba, kui ma edasi läksin. Silitasin hallikasmusta peni pead. Koer lakkus mu kätt ja vaatas kurbade silmadega otsa. Kui ma Jüriga elasin, siis oli ka meil suur koer. Elasime maal ja seal ilma koduvalvurita ei saanud. Olin Sammyt kogu südamest armastanud. Kui ta suri, olin lohutamatu. Veidi hiljem sai ka Jüri surma. Kas õnnetus või ettemääratus – kes teab.
Esimese asjana lükkasin akna lahti. Tuppa voolas puhast õhku. Teise asjana panin kilekoti sodi täis. Ma pean kasutama mulle antud aega. Ma ei tea, kaua see kestab, kõik võib väga kiiresti lõppeda. Küllap hakatakse mind lõpuks otsima ja kindlasti ka leitakse. Aga vähemalt praegu olen ma vaba. Ja minu ümbrus peab olema puhas. Mustust ma ei kannatanud, kuigi siiani oli mu elu üpris räpaseks kiskunud. Vähemalt vaimselt.
Kalle timmis õlut ja vaatas mind. Ta jäi üha enam purju, kuid ma ei kartnud teda. Ta oli rahulik ega ilmutanud vähimatki agressiivsust. Seegi hea. Korraga kuulsin, et välisukse taga kobistas keegi. Võpatasin hirmunult. Viimasel ajal kardan ma kõike ja kõiki. Ravimeid ma ei võta. Mari oli ka neid mulle kaasa andnud, kuid neid võttes olen ma uimane ja lihtsalt vegeteerin. Ma ei taha selline olla. Tahan elada täisvereliselt, kuni mulle seda õnne on antud.
3
Hirm on
Uksest vaarus sisse maani täis mees, kes mind juhmilt jõllitama jäi. Kalle ajas ennast diivanil sirgu ja astus tulijale vastu.
„Margus,“ kääksatas ta. „Istu. Ma sain täna raha. Võta õlut!“
Margus koperdas diivani juurde ja vajus sellele. Ta otsis taskust lömmi vajutatud suitsupaki. Saanud kortsus sigareti kätte, torkas ta selle suhu ja alatasa igale poole takerduv käsi hakkas välgumihklit otsima. Et meest vaevast säästa, ulatasin talle tulemasina. Ta kraapas selle põlema ja süütas suitsu.
„Sa oled endale naise leidnud,“ jorises Margus ja kiskus suitsu.
„Tiina,“ tutvustas Kalle noogutades.
„Väga meeldiv,“ pomisesin, kuigi meeldivat polnud selles midagi. Purjus mees ja pealegi veel pesemata. Ta haises nagu kott paska või midagi sellist. Pesema ei kavatsenud ma teda hakata. Hea, et vähemalt toa enam-vähem korda sain. Nüüd oli siin võimalik isegi liikuda. Olin vihane ja tahtsin juba ära minna, kuid jäin hetkeks vaatama Kalle siniseid silmi. Nende salapärane lummus vaigistas mu pahameele. Ma ei taha magada kusagil metsa all. Olen siin ja küllap ma endale ka diivanil aseme saan. Vähemalt ei pea kusagil metsas vinduma.
Margus vajus varsti magama. Mis oli ka asjade loomulik käik, sest ta oli täis nagu tinavile. Kui ma teda koos Kallega teise tuppa vedasin, kukkus mehe taskust põrandale pudel süütevedelikuga. See oligi naps, mida ta tarvitas. Jumal küll! Millist mürki inimene joob! Vaatasin Kalle poole ja mees noogutas. Margus oli omadega täiesti põhjas.
Õhtul istusin koos Kallega köögis diivanil ja ajasime juttu. Selgus, et Margus oli Kalle vend. Noorem. Erinevalt vennast polnud Kalle ennast täielikult umbe tõmmanud, tal oli ikka pisut ka mõistust alles. Kuigi korraliku tongi all, oli ta siiski võimeline suhtlema ja isegi arukat juttu ajama. Hea oli üle pika aja jälle kellegagi rääkida. Vend olevat täielik tohman, et sellega ei saavat midagi asjalikku arutada. Alati pöörab ta jutu kas naistele (keda tal mõistagi ei ole) või siis viinale. Tööd ei taha ega oska Margus juba ammu teha ja nüüd elab ta ainult sellest grillivedelikust, mida poes müüakse.
„Poiss on täiesti läbi,“ muretses Kalle. „Ja kõik on naiste süü.“
„Kuidas nii?“ imestasin ja vaatasin pliidile soojenema pandud vett. Ma olin väljast puid toonud ja pliidi alla tule teinud. Kuigi oli maikuu, läks öösiti ikkagi väga külmaks. Hea, et ma polnud eelmisel ööl külma saanud. Pealegi tahtsin ma ennast pesta, kui see võimalik on. Lootsin, et on.
„Margus armus väga noorelt ühte tüdrukusse. Tüdruk oli tollal alles viieteistaastane,“ pajatas Kalle. „Valetan. Tegelikult olid nad juba ammust aega tuttavad. Lasteaiakaaslased ja koolis samuti. Aga tõsisemate suheteni läks asi hiljem… Ja kohe – põmm! – tüdruk rase, laps tulekul. Muidugi hakkas Margus elu sättima ja tahtis lapsele isa olla. Aga mida sa sätid, kui tüdruk oli paras lits. Nii kui augu soojaks sai, hakkas ka teisi mehi proovima. Sünnitas poja ära ja mõne kuu pärast oli teisest mehest rase. Ise alles laps. Plika.“ Kalle sülitas ja võttis sigareti. Ta süütas selle ja vaatas mulle otsa.
„Kas sul on lapsi?“ küsis mees.
„Tütar,“ vastasin ja võtsin Kalle pakist sigareti.
„Noor või?“
„Täisealine. Elab Tallinnas. Ta on juba ise ema. Käisin tal külas aga…“ Mu jutt takerdus, sest ma ei tahtnud talle rohkem avaldada. Tütrega kohtumine oli mulle valus mälestus.
„Kuule, pisike! Lähme jalutama,“ pakkus Kalle.
„Kuhu?“
