style="font-size:15px;"> Ma ei tea, kui palju naised räägivad oma intiimelust. Mina räägin ka, aga kuna ei ole kedagi teist, kellele ma seda usaldaks, siis räägin seda sinuga, mu armas päevik.
Ma tundsin Eriku peal olles korraga sellist joovastust, et kiskusin ennast ise paljaks. Ma enam ei suutnud, sest ma tahtsin ja tahtsin. Kui Erik juba minu sees oli, läks mul olemine paremaks ja ma hakkasin nautima seda, mida mees mulle suutis ning oskas pakkuda. See on imeline tunne, kui sa tajud täielikku vabadust, naudingut ja sinu rinnad lähevad viimseni kikki. Mu kõht hakkas lainetama ja mees mudis seda hellalt. Üldse hellitas ta mind kogu aeg kas kätega või suuga. Ta nautis seda, kui mul hea oli ja ma aina rohkem põlema läksin. Kui ma viimaks hakkasin lendlema ja kaotasin igasuguse taju, kestis see üsna kaua, aga mees ei lükanud mind enda pealt maha. Ta tõmbas mu alasti keha enda vastu ja hoidis mind nii. Mina aga tukslesin ja võpatasin aeg-ajalt. Ma poleks eluski uskunud, et naise orgasm võib kesta nii kaua. Ma lihtsalt tühjenesin ja mu energia voolas kusagile. Pärast olin väsinud ja jalad ei tahtnud mind kanda. Aga mul polnud vaja kusagile minna ka peale vannitoa. Seal tundsin jälle uut energiat asemele tulemas ja ma silitasin õrnalt oma ilusat keha. Erik ütles mulle, et mul on võrratult ilusad naiselikud puusad, jalad ja rinnad. Üldse olevat ma tõeline kaunitar ja ma uskusin, et ta mõtles seda tõsiselt. Vahel kahtlesin ise, kas mu reied naise kohta liiga väikesed pole ja rinnad samuti, kuid Erik kinnitas, et minu proportsioonid on ideaalselt paigas. Ka minu naiselikkus on täiuslik ja kui Erik ei teaks, et mul laps on, siis ei usuks ta seda. Huvitav, mõtlesin siis ise, küllap on ka naiseliku sügavuse pinge individuaalne.
Siiski pean tunnistama, et minu naiseks kujunemine oli olnud raske ja valulik. Edgar (mees, kellega ma enne hullumajja sattumist olin mõned aastad koos elanud) oli armastuse ja seksi koha pealt üks tuim elukas. Ma hoidsin teda, oskamatagi rohkemat tahta. Ta oli lihtsalt harjumus. Pidevad pinged mõjusid laastavalt minu närvisüsteemile. Heino aga… Vahel olen mõelnud, kuidas mul üldse õnnestus Kernus elades ja Heinoga olles, terveks saada. Minu jaoks tundus see tõelise imena ja ilmselt Marile ka. Kahju temast.
Kui keegi mõtleb, et Eriku ja minu elu Raplas ning Märjamaal oli üksluine, siis tegelikult see nii polnud. Meil oli alati millestki rääkida ja kunagi ei tekkinud olukorda, kus me oleksime tundnud teineteise vastu võõristust. Me armastasime teineteist ja see suur tunne tegi meie elu ilusaks. Kui ma Erikult küsisin, kas ta on vahel minust ka tüdinud ja palusin tal ausalt vastata, siis sõnas ta:
„Ei ole. Ma olen juba öelnud, et sa pole enam see kes enne ja mul on sinuga hea koos olla. Asi pole ainult seksis, vaid sa oled hea ja hoolitsev naine, kuigi teinekord kipud pisut tujutsema. Tüdimus tekib ainult siis, kui mul mõte ei jookse ja ühtki tööd pole. Ma pean midagi tegema, muidu ma ei saa. Vanasti olid sa liiga lambalikult allaheitlik. Aga elukool on sind kõvasti teiseks teinud, nüüd oled sa tugev, arukas ja ka väga kena naine. Ilmselt oli see sinus kogu aeg olemas, aga sa ei osanud seda lihtsalt välja tuua ja ühel hetkel…! Ma olen uhke sinu üle.“
„Ma olen märganud, et mõnikord oled sinagi tujutu,“ tunnistasin. Tegelikult oli tal õigus, sest olime teineteist tundnud juba ligi kakskümmend aastat. Ma ei pahandanud tema peale, ent kui Erik oli tujust ära, siis ta vaikis täielikult või oli väga napisõnaline. Ja tõepoolest, ta pidi alati millegagi hõivatud olema. Kas siis arvuti või koristuse ja söögitegemisega. Kui ma õhtul töölt tulin, siis säras mu kodu nagu pühademuna. Erik oli toonud Märjamaalt akutrelli ja pannud mu korteris üles kardinapuud ja kardinad, toksis seinad pilte täis ja sai kusagilt korralikud suured kaltsuvaibad. Mu elamine (nüüd oli see minu, mitte Leili oma, sest tütar oli öelnud, et tema seda enam ei vaja) oli nüüd väga ilus ja hubane. Ma pean ausalt tunnistama, et Erikuga oli mõnus olla. Tuska tegi ainult see, et selle ilusa ja kena teleka asemel oleks mul palju rohkem olnud vaja pesumasinat.
Kui ma nädala pärast töölt koju tulin, kuulsin vannitoast Eriku vandumist. Pistsin pea ukse vahelt sisse ja kiljatasin. Erik ühendas parasjagu pesumasinat ja mingi vidin ei sobinud.
„Lippa korraks torupoodi. Too mulle selle jublaka asemel muhvliides, mille mõlemas otsas on isased otsad,“ seletas ta kiiresti ja pistis mulle pihku torujupi. „Lõdvikud ma sain, aga müüja andis kogemata vale otsa ja ma ei saa neid kokku panna. Ma ise ei märganud ka.“
Seisin ikka veel ukse najal ja olin lausa oimetu. Ma ei suutnud uskuda, et mul oli nüüd korralik ja täitsa uus pesumasin. Naisele oli väga tähtis, et ta saab oma riided ja voodipesu puhtana hoida. Aga siiamaani oli see minu jaoks täitumatu unistus olnud, sest üür sõi suurema osa mu palgast ja kuu lõpuni tulin vaevu ots otsaga kokku. Aga ma sain hakkama ja Erik oli ju ka mulle toeks.
„Kust sa nii palju raha said?“ küsisin vaikselt.
„Laenasin.“ Erik oli parasjagu peadpidi vanni all ja tema hääl kõmises.
„Ma aitan sul seda tagasi maksta,“ lubasin kiiresti, sest minu sissetulek oli suurem kui Erikul, ehkki ta teenis lisa ja tegelikult ma ei teadnudki, palju ta kuusissetulek oli. Need maalid ja kirjatööd… Küsida oli ka imelik, mis ma ikka tema rahakotis surgin.
„Sa ei saa.“ Erik tuli vanni alt välja.
„Miks?“ imestasin.
„Ma tegin otsekorralduse ja iga kuu läheb vastav summa minu pangaarvelt maha. Aga sa võid mulle vahel natuke süüa anda, kui ma kuu lõpul nälga jään."
„Selle pärast ära muretse,“ lubasin kindlalt ja suudlesin teda tugevasti. Tal oli põse peal ämblikuvõrk ja ma pühkisin selle ära. Jumal küll, kui armas ja hoolitsev ta on! Kuu lõpus keedame mannaputru ja pistame siis seda kahe suupoolega. Nii palju ma ikka osta jõuan.
„Kas ma nii ütlengi, et isased otsad?“ Toruasjandusest ei teadnud ma midagi ja pangandusest samuti mitte. Ma ei saanud aru, mis see otsekorraldus oli, kuid küsima ka ei hakanud.
„Nii ütlegi,“ kinnitas Erik.
Õhtul panin pesu pesema. Ise istusin pesumasina ette põrandale ja lihtsalt vaatasin, kuidas pesu masinas keerles ja vahuseks läks. Mulle oli see huvitav. Vanasti oli mu Riga, selline tünn, kuhu ladusid pesu sisse ja see siis pesi. Nüüdne oli täielik automaatika. Eriku juures ma seda ei näinud, sest temal oli pealtlaetav, aga minul nüüd eestlaetav.
„Kas täna on ka huvitavad saated?“ uuris Erik itsitades. Ta kõõlus vannitoa ukse vahel ja silmitses mind.
Ma vaatasin Eriku poole ja puhkesin nutma, sest olin nii õnnelik ja talle nii tänulik. Mitte keegi polnud minu eest sedasi hoolitsenud nagu tema. Inimesed aitasid mind ja see oli tore, aga tema ületas neid kõiki. Ma tõusin ja kallistasin teda. Rippusin Eriku kaelas ja hoidsin tugevasti tema ümbert kinni.
Erik silitas mu pead ega öelnud sõnagi. Hea oli sedasi olla.
Viimasest kohtumisest Hennoga oli juba üle kolme nädala möödas. Ma lootsin kogu südamest, et ta on minu jahtimise lõpetanud, aga jah…! Ühel õhtul oli ta jälle minu ukse taga ja trügis vägisi tuppa. Kuidas ta teadis tulla alati siis, kui Erik Märjamaal oli? Erik oli mingit remonditööd saanud ja tahtis selle ära teha, et me saaksime natukene raha juurde. Muretsesin, ega ta endale liiga tee, aga Erik kinnitas, et kõik on korras. Ja nüüd see Henno… Purjus nagu alati ja ikka korralikult täis. Tikkus mind isegi käperdama, aga ma lükkasin ta endast kiiresti eemale. Hoiatasin, et juhul, kui ta midagi sellist veel teeb, hakkan ma karjuma või kutsun politsei. Henno oli isegi joomase peaga arg ja tõmbus eemale. Ta koperdas tuppa ja ma vihastasin,
„Käi välja!“ käratasin. „Mis õigusega sa sedasi minu koju sisse tungid?“
„Ma lubasin sind õnnelikuks ja rikkaks teha,“ mulises ta. „Sa oled uue teleka ostnud. Küllap järelmaksuga,“ hüppas ta teisele teemale
