endale ehk rohkem lubada ja ma saaksin lastele ka rohkem anda ning sina Leilile,“ kostis tema. „Võib-olla ostaksin sulle oma elamise, et sa enam üürnik ei peaks olema ja… Oh, ma ei tea. Pole vaja vaevata pead sellega, mida pole. Kui see ükskord tuleb, eks siis paistab. Muidugi, kui tuleb…“
Mulle meeldis Eriku mõte. Meil võiks tõesti kohe päris oma elamine olla ja see võiks ehk pisut suurem olla kui see praegune. Aga ma olin ka sellega rahul. Mina pole asjade ori ning lepin üsna vähesega, peaasi kui selles kodus on rahu ja armastus. Ja koos Erikuga oli mul nii seda kui ka teist. Kõht oli täis ja riie seljas. Kord olin ma juba mitte ainult kodust, vaid kogu oma elust ilma jäänud. Minu uus elu oli alanud selle vähesega, mis kallis kadunud Mari oli minu jaoks metsa peitnud. Tookord polnud mul katust pea kohal, esimese öö vabaduses veetsin Märjamaa lähedal metsas, siis kohtasin üsna sõbralikku joodikut ja viimaks toredat Kasemäe peret, kes mind uuesti jalgadele aitas.
Äkki meenus mulle, et olin juuksurisse aja kinni pannud. Minu parukas hakkas juba välja kasvama ja juuksed olid päris sorakad. Muidu olid mul ilusad ja paksud juuksed, aga mis sellest kasu on, kui nende eest ei hoolitse. Pea nagu põrandahari!
„Kas sa tuleksid minuga kaasa?“ küsisin.
„Naistejuuksurisse?!“ imestas Erik. „Lasen endale ka lokid teha? Ei tea kuhu! Mu juuksed on vaevalt paari millimeetri pikkused, aga kõrvad võiks küll rulli keerata,“ sõnas Erik naerdes.
„Nojah, ma pelgan üksi minna,“ vastasin.
„Sa kohtusid jälle Hennoga,“ oletas ta ja hakkas ennast riidesse sättima.
„Kohtusin,“ kinnitasin ja rääkisin lühidalt kogu loo.
Erik naeris.
„Pole tal mitte mingisugust rikkust. Henno firma on pankrotis ja tal on ainult võlad kaelas. Seepärast ta Tallinnast siia pageski, võlausaldajad ajavad teda taga, et oma raha kätte saada,“ rääkis Erik teel juuksurisse. „Praegu elab ta ema juures tema rahade peal. Ta on siin juba mitme käest laenanud, nii et varsti saab oma sõpradelt ka tappa. Pealegi on ta kõvasti trimpama hakanud ning purjuspäi igasugust jama kokku keeranud.“
Jälle teadis tema rohkem kui mina. „Kuidas sa kõike seda tead?“
„Ma ju rääkisin sulle, et elasin neli aastat koos oma vanemate laste emaga Raplas ja mul on siin tuttavaid. Rapla on piisavalt väike linn, nii et üksteist siin tuntakse ja teatakse. Ma käisin ühel vanal tuttaval külas ja küsisin temalt üht-teist. Tema helistas jälle oma tuttavale ja asi oligi selge,“ seletas Erik ja tõmbas mind enda vastu. Ma seisatasin ja vaatasin talle suurte silmadega otsa. „Ära ole pahane, pisike Tiina,“ palus Erik.
„Ei ole,“ kinnitasin ja naeratasin.
„Oota mind ja keera oma kõrvu rulli,“ palusin, kui mind toolile kutsuti. Mees jäigi ooteruumi istuma ja helistas sealt kellelegi, aga seda ma enam ei kuulnud.
Juuksurist tulles tundsin ennast lausa printsessina ega raatsinud koduteel isegi mütsi pähe panna. Ma tahtsin ennast kõigile näidata. Korralik soeng on naisele väga oluline ja parandab ikka kõvasti meeleolu. Nüüd tundsin end jälle naisena, kellel on kaunid ja juuksed ning üsna kena näolapp.
„Mis sa arvad, kui sõidaksime kuhugi?“ pärisin Eriku käest. „Tallinna näiteks,“ pakkusin.
„Nojah,“ mühises Erik, „ainult rahaga on praegu kitsas. Järgmisel kuul läheb tiba lahedamaks. Mul oli sel kuul vaja veel elektri ja vee eest maksta. Oli muidki väljaminekuid.“
„Ma sain palka!“ kilkasin. „Sõidame ikka!“
„Ja pärast sööme mannaputru suhkruga,“ tõi Erik mind maa peale tagasi. Tõepoolest, ka minul oli üür vaja ära maksta ja üht-teist peale selle. Ka juuksurisse minek oli üsna kulukaks läinud, aga seda ma ei kahetse.
„Lähme jalutame siis niisama mööda Raplat ja joome tassi kohvi,“ leidsin.
„Seda teeme kindlasti,“ nõustus mees. Kõndisime koos mööda Tallinna maanteed. Konsumi juures tuli Erikule vastu pikemat kasvu kõhn naiserahvas ja nad teretasid sõbralikult. Nad vestlesid omavahel ja mina põrnitsesin jälle Erikut juuksetuka alt. Kes see naine on ja miks Erik temaga nii kaua ja muhedalt jutustab? Korraks näitas Erik ka minu poole ja ma üritasin naeratada. Kurat, ma olin armukade! Olen ikka küll! Kas temal ei või siis naistuttavaid olla? Ise oli ta ju siin elanud, aga naine tundus liiga noor olevat, nii et sel ajal kui Erik Raplas elas, oli too alles plikatirts. Kindlasti tunneb ta naist hilisemast ajast.
Viimaks tuli Erik minu juurde tagasi. Mina mossitasin ikka.
„See oli mu endise naise õde,“ valgustas Erik mind ja mul hakkas piinlik. Olen ikka rumal, et iga tühise asja peale närvi lähen. Miks ma ise selle peale ei tulnud? Kui me Erikuga kohvikus istusime, tuli jälle Henno. Ma lausa ehmatasin teda nähes. Huvitav, kas ta tunneb lõhnast ära, kus ma olen? Miks ta mind ometi rahule ei jäta? Kadugu mu silmapiirilt ükskord minema. Hull on või?!
„Ära tee välja,“ rahustas Erik mind, kui kohvi lauale loksutasin. „Temal on samasugune õigus siin olla ja tüli ta ei tee. Las vahib sind. Kas sul on kahju? Endal uus soeng peas ja puha.“
Mõttes saatsin Henno pikalt ja me istusime edasi. Too vahtis mind üksisilmi. Mina hakkasin hoopis Erikuga miilustama ja olin mehe vastu väga armastusväärne. Aina naeratasin ja paitasin üle laua mehe kätt. Nägin, et Henno oli vihane, aga see polnud enam minu mure. Lõpuks ta tõusis ja läks pahaseid pilke heites minema. Nüüd sain jälle rahulikult koos Erikuga olla.
Kui kohvikust väljusime, et koju minna, oli Henno jälle kohal. Ta kutsus Erikut eemale ja ta läkski. Nad rääkisid midagi ja Erik puhkes naerma, mille peale nägin Hennot sülitavat ja käsi oma heleda mantli taskusse suruvat. Ma kartsin, et äkki on Hennol relv ja ta laseb Eriku maha! Ma olin valmis kõike mõtlema, sest kartsin paaniliselt Erikust ilma jääda ja loomulikult pelgasin poolearulist nagu Henno. Siiski ei juhtunud midagi hullu ja Erik tuli rõõmsas meeleolus minu juurde tagasi.
„Jube naljakas, eks!“ tänitasin. „Mida ta seal pajatas, et see sulle nüüd nii nalja teeb?“
„Mitte midagi, mis oleks kõneväärt,“ vastas Erik.
„Aga ikkagi?“ ei jätnud mina järele.
„Noh, ta rääkis, et sel ajal kui mina Märjamaal olin, magas ja seksis ta sinuga ning sa tahtsid seda kohe ise teha,“ kostis Erik.
„MIDA?“ Ma ei uskunud oma kõrvu. Mulle tuli meelde, et ta oli tõepoolest minu juures olnud ja ma rääkisin selle loo ära. „Aga mingit seksi ei olnud!“ kinnitasin pühalikult.
„Ma usun sind, kallike. Teades, mida sa oled minevikus pidanud taluma ja millest sa oled suutnud välja tulla, on ime seegi, et sa suudad minuga sedasi olla,“ lausus Erik ja võttis mul käest kinni.
„Sind ma armastan. Sellepärast,“ ütlesin ja jäin mõttesse. „Mis siis oleks, kui Henno räägitu olnuks tõsi? Mida sa siis tunneksid?“
„Oi, ma ei oska öelda.“ Erik ohkas. „Ma tõesti ei tea. Küllap oleksid sa siis ka ise teistsugune ja ma saaksin sellest kohe aru. Naised oskavad oma kõrvalehüppeid muidugi palju paremini varjata kui mehed, aga minul on liiga hea silm selliste asjade peale. Muidugi ka omajagu kogemusi.“
Selge. Rohkemat ma teada ei tahtnudki, sest ka mina ei teaks, mida ma teeksin, kui Eriku kellegi teisega leiaksin. Küllap ma siis nutaksin, aga kedagi teist
