toolile ja ootasin, kuni ta mu juustega sehkendas. Kui ta viimaks valmis sai ja ma oma juuksed puhtaks pesin, fööniga ära kuivatasin, olin suurepärasest tulemusest suisa üllatunud. Ma keerasin ennast siia-sinna ja naersin rõõmsalt.
„Aitäh, Merit!“ tänasin. Kui olin enne käinud kenade blondide, kuid sirgete juustega, siis nüüd olid mu juuksed juba poolde selga ja lokkis nagu terjeri saba. Pagana vahva ikka!
Läksin trepist üles oma tuppa, kus Erik oma läpaka taga oli. Ta tõstis korraks silmad, vaatas uuesti läpakat ja siis silmitses mind pisut ehmunult veel kord.
„Ja kes sina meil selline oled? Pidage meeles, preili, et võõraste naistega ma koos ei maga, sest olen truu ainult oma armastatule,“ sõnas ta.
„Keri kukele oma jutuga!“ nähvasin ja hakkasin riidest lahti võtma.
„Kes sulle soengu tegi?“ küsis ta.
„Merit,“ vastasin haigutades ja pugesin madratsile teki alla. „Tuled ka siis oma uue kallima juurde või?“ nöökasin.
„Eks ma siis tulen, aga vaadake preili, et neiu Tiina sellest midagi teada ei saa. Ta saab muidu meie peale väga pahaseks ja…“
„Kuule, keera kinni! Tule juba!“
Oliver kiitis mu uut soengut ja Pisu tahtis ka endale sellist. Merit täitis lapse soovi, aga ma pole päris kindel, mida Liina arvab, kui oma tuunitud last jälle näeb. Igatahes käisime nüüd mõlemad Pisuga nagu mannekeenid ja ma tundsin ennast väga hästi. Oli koolivaheaeg ja lastel polnud kusagile kiiret. Minul ka mitte, sest mul oli veel kolm vaba päeva.
Jürgeni ema Enda tuli Jaani juurde ja nägi meid. Loomulikult teadis ta, et me siin käime, kuid ma polnud kindel, kas ta tahab minuga kohtuda, sest Enda pidas ju mind oma poja surmas süüdlaseks. Mis sellest, et Jürgen mind pooleldi sandiks peksis ja ma pärast seda mitu nädalat haiglas olin. Aga ema süda ju! Siiski näis, et suurt viha tal minu vastu enam polnud, sest ta vahetas ka minuga mõne sõna ja loomulikult hakkas talle kohe Pisu meeldima.
„Ma tahan tädi juurde minna,“ nuias Pisu minu käest. Tüdruk vajus mu ette põlvili ja pani käed mu sülle, endal õnnetu pilk silmis.
Enda vaatas teraselt mind ega öelnud sõnagi. Erikut polnud ka vaateväljas ja ma ei teadnud, mida teha. Viimaks helistasin talle, et küsida, mida teha.
„Las läheb, kui tahab,“ kohmas mees ja lõpetas kõne. Ma tõesti ei saanud aru, mis asja tema ja Janek päevade viisi mööda metsi kondavad.
„Isa lubas sul minna,“ vastasin.
Pisu kilkas ja läks riidesse panema. Kui ma pärast aknast vaatasin, nägin teda koos Endaga mööda lörtsist teed alla minemas, hetk hiljem olid nad juba raagus puude vahele kadunud. Tüdruk hoidis Endal käest kinni ja too rääkis talle midagi, ise samal ajal käega kuhugi näidates.
Pisukas oli kadunud õhtuni ja ma hakkasin muretsema. Läksin ja jalutasin tee peal edasi-tagasi ning ootasin. Korraga helises mu mobiil.
„Mine ka sinna,“ ütles Jaan. „Enda helistas. Ta nägi aknast sind edasi-tagasi kõndimas ja ootab sind.“
Panin telefoni ära ja raputasin pead. Jumal küll, ma ei taha sinna minna, sest siis tuleb jälle kõik meelde! Kuid ega Enda ju süüdi ole, et tema poeg selline ensekeskne tobu oli. Enda on küll karmi olemisega, aga aus, seda ma teadsin.
Ma läksin. Esialgu areldi, kuid siis oli juba mu samm kindlam ja juuksed lehvisid ka toredasti.
Enda ja Pisu olid köögis ning vana naine kruttis parasjagu laual põlevat petrooleumilampi, seletades südamlikult, kuidas tema oli lapsepõlves selle valgel õppinud. Lampi uudistades kuulas Pisu teda huviga. Teisi tulesid köögis ei põlenud, kui mitte arvestada pliiti. Selle kuma peegeldus vastu mahakoorunud värviga laudpõrandal ja üldse oli terve köök pisut nõiamoorilikult hirmutav.
„Istu!“ nähvas Enda mulle lühidalt ja tegeles Pisuga edasi.
Ma panin käed sülle ega osanud kuidagi olla. Kogu mu enesekindlus oli korraga kadunud. Ma hammustasin huult ega osanud midagi öelda.
„Sul on nüüd oma maja,“ sõnas Enda pead tõstmata.
„On,“ kinnitasin.
„Ja mees on sul ka,“ jätkas tema.
„On,“ kordasin jälle mina.
„Rahvas räägib, et te olete juba väga ammu tuttavad. Miks te siis vahepeal lahus olite?“
„Juhtus nii, elu keerdkäigud,“ sõnasin.
„Keerdkäigud,“ tusatses memm ja tõstis korraga pea. „Eks ta ole. Elu keerdkäigud. Kas mina oleksin endale sellist elu tahtnud ja sellist poega?“ lausus ta nukralt.
Ma vaikisin. Pisu ronis Endale sülle ja memme kondised käed embasid last hellalt. Jumal, kui õrn oskas see naine olla, imestasin. Nägin, kuidas ta lapse pead paitas, ja siis laetule põlema pani.
„Oota korraks,“ ütles ta mulle leebemalt ja läks uksest välja. Kuulsin, kuidas ta vaevaliselt trepist üles läks. Ilmselt Jürgeni tubadesse. Varsti oli ta tagasi ja andis mulle Jürgeni kitarri.
„Laula!“ käskis ta ja istus ise uuesti Pisu juurde.
Värisevate kätega võtsin pilli ja katsusin seda. Ma ei julgenud vana naise soovi eirata ja mis seal salata – mingil arusaamatul põhjusel oli mul hirm. Ma oleksin võinud ju Pisu kaasa võtta ja iga kell lahkuda, aga ma pelgasin sedagi teha.
Kiiresti seadsin kitarri häälde ja tänu Erikule olin selgeks saanud mõned duurid. Tegelikult oli neid omajagu, kuid ma ei osanud nii veatult mängida nagu tema.
Proovisin paari akordi. Hakkasin laulma ja imestasin isegi, kui ilusasti mu hääl ning kitarr madalas köögis kõlasid.
Laulsin emast ja tema armastusest, siis veel kurbadest niitudest ja ehkki mu näpud juba valutasid, ei jätnud ma pooleli. Laulmine meeldis mulle. Kui lõpetasin, märkasin, et Enda nuttis. Ta oli Pisu vastu rinda surunud ja hoidis last kahe käega enda vastas. Ka Pisu embas teda. Imelik oli vaadata vana ja kuivetunud naist ning lapsukest.
Panin kitarri käest ja köhatasin. Enda tõstis silmad ja seadis Pisu paremini istuma.
„Siin majas pole keegi peale ühe Jürgeni sõbra eales nii hästi laulnud,“ sõnas Enda viimaks.
Ma teadsin, keda Enda silmas pidas, ja langetasin pea.
„Hea küll. Aeg on juba hiline, te peate hakkama minema. Minge nüüd,“ sõnas Enda pisut tõredalt ja tõstis Pisu põrandale. Ta silitas tüdruku pead ja ulatas talle tooli tagant koti. Mul polnud õrna aimugi, mida naine võis plikale kinkida, aga väike neiu võttis koti ja mina tõusin ka. Pisu ulatas mulle käe ja me läksime ukse poole.
„Oota!“ käratas Enda nii, et ma võpatasin. „Tule tagasi! Sa jätsid ju osa asju maha. Võta need ka.“
Keerasin ringi ja läksin tagasi suure laua juurde, mille taga naine nii üksikuna istus.
„Mis ma maha unustasin?“ küsisin vaikselt. Mu käed värisesid ja ma pelgasin teda ikka veel.
Enda lükkas mulle petrooleumilambi lähemale ja näitas silmadega kitarri poole.
