Olime tookord Märjamaal.
„Teeme seda vanainimese asja,“ pakkus korraga Erik ja keeras ennast silmade särades minu poole.
„Kuule, sina, tead! Mine tee lumememmega õues. Mina enne homset sind enda lähedale ei lase,“ õiendasin. „Ma küsisin sinult midagi, aga sa ei vastanud.“
„Tule kohta, jah? Olen küll proovinud. Tegin jõe ääres neli lõket üles ja istusin ise nende keskele. Enne ei saanud aru midagi, kui mu hame seljas põlema läks ja kange grill-liha isu peale tuli,“ seletas Erik ja paitas mu juukseid. Külm oli, aga ma kannatasin välja. Olen tõesti tubli.
„Einoh,“ ägasin mina. „Sa pead ka igasugused asjad järele proovima. Mida sa järgmisena tahad ette võtta?“
„Ma mõtlen veel, aga üks plaan mul on. Ma tahan harjutada leviteerimist,“ vastas mees.
„MIDA?“ Ma ei saanud muhvigi aru. Sobrasin kiiruga mälus, aga mitte ei tulnud meelde.
„See on kaaluta hõljumine. Inimene suudab õhku tõusta ja hõljuda. Praegu suudan ma ainult mõne sentimeetri kerkida, aga kui ma edasi harjutan, siis varsti lendan mööda tuba ringi nagu kummitus,“ valgustas Erik mind.
„Ma sul kummitan siin,“ ähvardasin. „Sa ajad jama. Ükski inimene ei suuda seda, sest on gravitatsioon ja raskusjõud, mis…“
„Mis sisuliselt on üks ja seesama. Aga tegelikult on asi vastupidi. Me oleme energia ja kui me suudame oma tegeliku olemuse unustada, siis pole gravitatsioonil tähtsust,“ teatas Erik.
„Nojah!“ Ma ohkasin tüdinult. „Vaidle siin sinuga. Mina jään ikkagi oma seisukoha juurde ja sina võid oma juurde jääda, kui tahad,“ lubasin lahkelt.
„Ja jäängi.“ Erik naeratas. „Tegelikult ma valetasin sulle. Praegu ei tõuse ma veel millimeetritki, aga varsti küll.“
„No näed siis!“ Ma olin õnnelik, et mul oli õigus.
„Näen küll.“ Erik viskas kiiresti teki pealt ja tõmbas kärmelt mu hommikumantli hõlmad laiali. Enne kui ma midagi aru sain, oli ta juba minu peal ja ma kiljusin. Ta oli ikka veel külm, aga mitte nii väga ka. Igatahes oli mul väga hea ja ma suudlesin teda kuumalt.
„Armastus annab jõudu, eks?“ küsisin mehelt.
„Sinule küll,“ vastas tema.
„Mis mõttes?“ uurisin.
„Otseses,“ lisas ta napilt ja keeras ennast uuesti seina äärde.
„Nojah,“ nohisesin mina ja tõmbasin teki endale uuesti peale. Tirisin hommikumantli seljast ja poetasin selle põrandale. Ma ei viitsinud seda enam toolile viia. Küll hommikul jõuab.
Kummaline oli see, et ma olin lausa armunud sellesse majasse, kus minu piinaja ja ahistaja oli kunagi elanud. Nüüd oli see minu maja ja keegi ei ajanud mind siit enam minema. Ma oleksin tahtnud, et Erik elakski pidevalt siin, aga tal oli ju Märjamaal ka kodu ja ta pidi sellelgi silma peal hoidma. Mõnes mõttes oli see vahelduseks isegi vahva. Saime olla kord siin, kord seal ja sellist luksust polnud mitte igal inimesel.
Kevad hakkas juba tasapisi oma nägu näitama ja päevad läksid kukesammu võrra pikemaks, aga siiski oli soe ja päikseline kevad veel kaugel ning mõnel ööl oli nii külm, et ma kuulsin, kuidas aialatid plaksusid.
Viisin jälle paar raamatut raamatukokku tagasi, kuid seni polnud kogus keegi selle peale tulnud, et mina olen raamatu, mida neil pidevalt välja laenutati, autor. Mis oli tegelikult hea. Ma võtsin jälle paar uut raamatut. Mõnus oli sedasi õhtul raamatut lugeda, jalad sooja teki all, ninal prillid, seljas pehme hommikumantel ja laual tass teega. Lebasklesin diivanil ja lugesin. Televiisor küll mängis vaikselt, aga see mind ei seganud. Pigem oli ta mulle seltsiks. Ma ei salga, et kui Oliveri kodus polnud, oli mul ikkagi natukene kõhe. Üksinda olin üsna arake. Aga niipea kui Oliver tuli, läks kõik kuidagi paremaks. Ma sain talle süüa pakkuda ja kuigi noormees kadus sageli kohe oma tuppa, pani ukse kinni ega näidanud terve õhtu jooksul nägugi, andis teadmine, et ta siin oli, mulle rahu.
Teinekord läksin Leili ja Ivari juurde. Mängisin seal terve õhtu Taneliga ja ajasin maha pikad jutud. Enam ma ei peljanud, sest Anne mainis mulle nagu kogemata:
„See on kõige ausam, kui inimene räägib oma elust avameelselt. Ta ei vassi ega tee ennast huvitavamaks, kui tegelikult on. Maailmas on väga palju lobamokki, aga ausaid inimesi väga vähe.“
Mis aus inimene ma olen, mõtlesin piinlikkust tundes, vaadake, kuidas ma Leiliga vassisin ja milline jama see kõik oli. Aga ma leidsin endas julgust lõpuks kõik üles tunnistada.
Lastega koos oli mõnus olla. Nad olid alati minu vastu nii kenad, hoolitsesid mu eest igati ja söötsid mind kurguni täis. Pärast viis Ivar mind autoga koju ja ükskord tegi ta ettepaneku:
„Me võiksime kolmekesi uuesti laulma hakata. Ma vaatan, et see asi tuleb meil päris hästi välja ja Erik on hea muusik. Mis sa arvad, Tiina?“
Ivar ei kutsunud mind emaks, ämmaks ega teistmoodi kui ainult Tiina ja see oli tore.
„Ma ei tea. Pean Erikuga rääkima,“ arvasin.
„Räägi,“ sõnas Ivar.
Koju jõudes avastasingi, et elutoas oli tuli ja tuppa astudes nägin, et Erik oli hakanud huviga lugema minu laenutatud raamatut.
„Sul on hea maitse,“ leidis ta lugemist katkestamata. „Kui sa süüa tahad, siis pliidil on midagi,“ lisas ta veel.
„Ei, tänan. Mõned head inimesed söötsid juba mu kõhu täis,“ vastasin ja hakkasin riidest lahti võtma. Kodus meeldis mulle olla vabalt, mitte kammitsetud sukkpükstesse ja kes teab veel millesse. „Kus Oliver on?“
„Oma toas,“ sõnas mees.
Rääkisin Erikule Ivari ettepanekust ja ta pani raamatu lauale.
„Meil pole ju midagi. Mõned laulud küll, aga siis oleks juurde vaja. Sel juhul võiks proovida küll. Praegu kirjutan raamatut ansamblist, mis saab ühel hetkel väga populaarseks ja millised jamad siis sellega kaasnevad,“ rääkis tema.
„Miks ei võiks ka meie sedasi populaarseks saada,“ unistasin.
„Sulle on vähe veel või?“ imestas Erik, pidades silmas muidugi minu raamatut.
„Seda mitte, aga ma mõtlesin… Lihtsalt – muusika meeldib mulle väga ja ma olen kogu elu tahtnud laulda. Vahel arvan, et olen selle pärinud isalt, kes aeg-ajalt mulle ikka laulis, siis kui me kahekesi koos olime. Ema oli mul muusikas täitsa tumba-jumba,“ jutustasin.
Mu ema ei sallinud muusikat. Raadiost kuulas ta ainult uudiseid, sest televiisor oli meil juba ammu katki ja selle parandamiseks polnud kunagi raha. Katrin käis telerit sõbrannade pool vaatamas, ema televiisor ei huvitanud, vaid hoopis tema lambad, mida ta küla taga pidas, ja isa oli alailma liiga täis, et tal oleks televiisor meelde tulnud. Raadio meil siiski oli. Selline väike ja patareidega. Selga oli vist selle nimi. Ema kuulas seda õhtuti köögis. Ta praadis endale mune ja liha ning terve köök haises rääsunud rasvast. Aknad olid meil köögis sellised, et sealt välja suurt ei näinud. Sisse ka mitte. Üldse oli meie kodu must, kasimata ja räpane. Pesemata toidunõud haisesid ja alles siis, kui enam polnud ainsatki taldrikut, mille pealt süüa, tuli kellelgi meelde hakata nõusid pesema. Tapeet seintel lipendas
