on maailmarekord odaviskes, aga ma olen kindel, et panin selle suurelt üle. Pealegi mopiga ja ilma igasuguse hoovõtuta.
„Issand, kui armas,“ leidis Grete hoovis seda pagana linnuparve vaadates. „Teil on siin päris lindla kohe. Olete vist väga suur linnuarmastaja.“
„Jah, seda küll,“ kokutasin. „Mulle meeldivad üldse igasugused loomad ja suvel tahaksime endale koera võtta.“
See mõte kargas mulle pähe just äsja ja miks ma ei võinud seda ka välja öelda?
„Nii armas,“ kordas psühhiaater. „Muidugi võtke endale koer ja kass kindlasti ka. Ma võin teile soovitada.“
„Lähme nüüd tuppa,“ kutsusin ja tänasin mõttes jumalat, et olin just äsja koristanud ja toad olid korras nagu Kadrioru lossis.
Toas pakkusin külalistele elutoas kohvi ja kooki, mille poisid olid juba paar päeva tagasi küpsetanud, kuid see oli külmikus ja kile all seisnud, nii et see oli ikka veel värske.
„Te olete väga hea kokk,“ arvas Grete kooki süües. „Kohe nii hästi küpsetate.“
Nüüd ei osanud ma midagi öelda. Läksin ja kutsusin poisid ka tuppa.
„Nad tahavad sinu maale vaadata,“ sosistasin Erikule kiiresti.
Oliver tuli, lumine mopp käes, ka sisse ja pani selle kotta.
„Tädi, äkki tahad meid pärast jälle taga ajada?“ küsis ta.
„Tead, noormees!“ sisistasin.
„Mida?“ küsis tema, silmad suured peas nagu tõllarattad.
„Ei midagi. Ma ohkasin. No öelge, inimesed, mida ma sellistega pean ette võtma!
4
Rääkimata jutud 2
Erik kirjutas oma uut romaani ega pannud ümberringi toimuvat peaaegu tähelegi. Vahel tõusis ta juba viiest üles ja läks elutuppa kirjutama. Minuga oli ta muidugi armas ja hoolitsev nagu alati, aga teinekord kuidagi hajevil ja mõtlik. Ühest küljest ma küll mõistsin teda, aga see pani mind ka muretsema.
„Kallike, sa pead rohkem puhkama, muidu põled sa lihtsalt läbi,“ noomisin õhtul teda, kui olin jälle tema tugevas kaisus ja alles mõnusalt surisesin.
„Jah, aga ma pean algusest üle saama, siis läheb edasi juba ludinal,“ vastas tema ja suudles mind laubale.
„Sa oled juba seitsekümmend lehekülge kirjutanud. Puhka natukene. Kümme lehekülge päevas tapab su vaimu lihtsalt ära,“ arvasin.
„Hea küll,“ vastas Erik ohates ja pidaski oma sõna. Järgmisel päeval magas ta kaua ja ärkas alles siis, kui ma lubasin talle pannkoogid voodisse kallata, juhul kui ta kohe sööma ei tule. Oliver loivas köhides teisest toast kööki. Poiss oli kolmandat päeva koolist kodus ja läkastas meeletult. Ega see olnud ka ime, sest minu keelust hoolimata läks ta ikkagi kooli õhukese jope ja palja peaga.
„Mis siin haiseb?“ küsis ta uimaselt.
„Pannkoogid, aga kui sa neid ei taha, eks me sööme siis ise ära,“ turtsusin. Mina küpsetan perele hoole ja armastusega hommikuks pannkooke ja nemad…!
Pidin tööle minema, aga ausalt öeldes oli mul kahju neist lahkuda. Ma oleksin väga tahtnud veel kodus olla ja nendega sehkendada, aga tuli astuma hakata.
Läbi linna jalutades tundsin ennast hästi ja vabalt. Bussi kasutasin tööle sõites ainult väga vihmase või lörtsise ilmaga. Tagasi tulin samuti jala. Täna hommikul olin aga ühel hetkel ninapidi koos Reedaga. Töötasime küll ühes majas, aga erinevates osakondades ja seepärast sattusime teineteise vaatevälja üsna harva.
„Ma tahtsin sinuga Oliverist rääkida,“ nähvas ta pikema sissejuhatuseta.
„Mina pole tema ema ja sa pead temaga rääkima, kui sul mingi mure on,“ põletasin vastu.
„Mure,“ osatas Reet. „Poiss on sinu hoolealune ja sa vastutad tema eest.“
Mulle ei meeldinud see sõna „hoolealune“. Kerigu õige kukele oma jutuga!
„Tead, Reet, keegi pole siin ilmas kellegi hoolealune. Lihtsalt nii öeldakse, aga iga inimene on iseseisev olend ja peab oma koormat ise vedama,“ käratasin.
„Poiss keerab tüdrukule käki kokku ja paneb siis putku. Mis vastutusest saab siin juttu olla. TA ON JU PISIPOISI ISA!“ turtsus naine.
„Mis asja?!“ Ma seisatasin ja isegi mu suu vajus lahti. „Kes sulle seda ütles?“
„Iti.“
„Meile rääkis ta küll hoopis teist juttu,“ kostsin. „Tema sõnul oli see olnud juhuslik vahekord ja ta ei tea isegi selle mehe täit nimegi, kellega ta oli. Tal oli lihtsalt raha vaja, sest oma ema ei andnud ju.“
Reet punastas sügavalt. Meie vestlus oli läinud väga teravaks.
„Oliver on Ragnari isa ja punkt,“ lausus Reet kindlalt.
„Teeme siis DNA-proovi,“ pakkusin välja.
Nüüd tõmbus Reet tagasi.
„Mis proovi siin ikka vaja on,“ arvas ta. „Oliver peab lihtsalt oma kohust täitma ja kõik. Proove võib ka hiljem teha, siis, kui laps juba suur on ja ise hakkama saab.“
„Suur on,“ haukusin nüüd mina. „Poiss keerab ühe lapse pärast oma elu hukka ja pärast tuleb välja, et tema polegi lapse isa. Kas sa mõtled ka, mida sa räägid? Ise oled veel tark ja haritud naine, aga loogika lonkab sul kahte jalga.“
Reet vaikis ja mina kihutasin edasi. Kaubamaja juba paistis ning ma tahtsin ruttu tööle saada. Reet küll hüüdis mind veel, aga ma eirasin teda. Lund hakkas sadama ja ma tahtsin varju saada. Nii lume kui ka Reeda eest.
Riideid vahetades helistasin Ollele ja küsisin asja üle, sest mu süda ei andnud ikka rahu. Rääkisin loo ära ja Olle saatis nii Reeda kui ka Iti pikale lainele. Nüüd oli mu süda rahulik. Võisin leti taha minna ostjaid teenindama.
Õhtul hakkas sama jama jälle peale. Olin juba koju minemas ja kohendasin ennast koridoris suure peegli ees, kui Reet trepist üles tuli.
„Kuidas siis jääb selle asjaga?“ küsis Reet.
„Kuule, Reet, ega mina Itile last teinud. Mis sa minust kiusad? Tule räägi Oliveriga asjad sirgeks. Tulge mõlemad Itiga ja selle Ragnariga,“ plärtsusin. Olin väsinud ja vihane ning tahtsin juba koju minna, mitte siin lapse kasvatamise üle arutada.
„Sina pead Oliveriga rääkima ja teda mõjutama,“ raius Reet minu poole tulles ja ma taganesin ehmunult. Ta näis nii sõjakas, et hakkasin kartma. Ja kunagi olin ma teda kaitstes noaga kopsu saanud. Kurat küll!
„Ma ei saa seda teha. Helistasin enne Ollele ja Olle ütles, et laps pole tema oma. Ma ei saa seda teha, Reet. Ole mõistlik!“ karjatasin. Kaks müüjat tulid uksele vaatama, mis pagana lärm siin käib ja kogu koridor kajab.
„See on sinu kui Eriku elukaaslase kohus,“ seletas Reet ja torkas mulle käega rindu.
„Siis
