lambi ja teise kitarri. Kitarri sain õnneks paelaga üle õla riputada ja nii võisin ka Pisul käest kinni hoida. Koos läksime uksest välja ja Enda ei vastanud meile, kui talle head õhtut soovisime. Lükkasin välisukse kinni ja lukku ei tulnud Enda seda keerama. Läksime Pisuga raagus sirelite vahelt välja külateele. Oli juba peaegu pime ja tibutas vihma.
Ma poleks seda pilli endale tahtnud, kuigi kitarr oli hea ja paksu kastiga. Aga ma ei oleks julgenud kingitusest keelduda. Läksin koos Pisuga mööda mudast külateed, küllap meenutasime hilja peale jäänud moosekante. Tagasi vaadates nägin ikka veel metsa veeres üksikut köögi aknast paistvat tulukest.
Ka Pisu oli vait, aga kui ta järgmisel päeval meile oma varandust näitas, pidin imestusest pikali kukkuma. Kotis oli ka nimekiri, mille järgi pidime asjad ära jagama, ja me hakkasimegi peale. Kui lõpetasime, võtsin oiatades kätega peast kinni. Meil oli hõbedat ja isegi kulda. Oli selliseid asju, et antikvariaadid oleks rõõmust läbi lae hüpanud, kui nad oleksid neid näinud, aga me ei kavatsenudki midagi maha müüa. Esialgu tahtsin muidugi asjad tagasi viia, aga pärast lõunat tuli Jaan kurva sõnumiga:
„Enda on surnud,“ ütles ta ja me hakkasime kõik palvetama. Ta oli juba varem Jaani kätte raha jätnud, et see tema matused korraldaks, ja hommikul oli ta veel helistanud ja rääkinud Jaanile meist ning sellest, mis ta andnud oli, et Jaan ei mõtleks, nagu oleksime midagi varastanud. Pärast helistas Jaan tagasi, sest Enda hääl oli kuidagi imelik olnud, aga ta ei vastanud. Jaan läks vaatama ja leidiski ta köögilaua tagant. Enda toetus külitsi vastu aknalauda ja esialgu mõtles mees, et memm magab, aga lähemal uurimisel nägi, et Enda ei hinganud enam.
Tahtsime midagi Jaanile ja tema perele Enda kingitusest mälestuseks anda, aga nad ei võtnud ühtegi asja.
„See oli Enda tahe ja me teeksime pattu jumala ees, kui toimiksime vastupidi,“ ütles ta ainult. Pidime mõlemad Erikuga nõustuma.
Hiljem helistas Liina ja päris tõredalt, kust kohast oli Pisu sellise varanduse saanud ja mida see kõik tähendab. Loomulikult rääkisin ma talle kogu loo, kaasa arvatud Jürgeniga juhtunu. Selle peale ei kostnud ta midagi ja lõpetas kõne.
Ma ei saanud aru, mida see tähendas. Üks naine kingib mulle tütre vahendusel maja ja teine lausa hindamatu varanduse, alates tsaariaegsetest kuldrahadest ja lõpetades puhtast hõbedast vanade köögiriistade komplektiga. Selle pärast oligi kott Pisule üsna raske tirida, meenutasin tagantjärele. Igatahes käisime kõik ka Enda matustel ja tunnistan ausalt, et olin kogu südamest õnnetu. Too karmi olekuga naine, kes oli elus omajagu vatti saanud, oli südames hell ja õiglane. Olgu tal rahu, soovisin ja puhkesin nutma. Erik ja Jaan olid mu kõrval ning neist oli mulle tuge.
Kui Kasemäele tagasi tulime, tõid Erik ja Janek mulle kaseoksi, millel hakkasid juba pungad puhkema.
„See on võimatu!“ ütlesin mina, sest olin vaadanud teisi puid ja vara oli ka.
„Nii ütled sa alati, kui midagi uskumatut kuuled või näed,“ sõnas Erik naerdes. „Janek ja mina tegime need sinu jaoks. Mitte toas vaasis, vaid metsas. Varsti läheb see puu üldse üleni lehte ja see on vist ainukene kogu Eestis. See kask on sinu platsil, kus sul ikka meeldib jalutada,“ seletas mees ja Janek noogutas.
Minu plats, mõtlesin nina nuusates. Poleks mulle vaja seda platsi, aga kui nii juba on, siis las olla pealegi. Ühel päeval näidati seda isegi uudistes, kui tõelist looduseimet. Mina aga sülitasin vihaselt. Poisid lollitavad oma võimetega ja neile on see ime.
Jälle tagasi kodus olles mõtlesin ma õhtul, miks ei andnud Enda seda varandust oma kahele lihasele lapselapsele, kes tal kusagil Võrumaal olid. Küsisin Eriku arvamust ja ta seletas mulle:
„Enda oli oma lastelaste ja ka nende ema Ene peale väga solvunud, et nad teda pärast Jürgeni surma enam kordagi vaatama ei tulnud, ja nii otsustaski ta need asjad anda sulle ja meie lastele. Ta oli kuulnud, milline oli su elu olnud, ja see tegi teda väga õnnetuks. Tal oli kahju ka Jürgeni tegude pärast. Ühesõnaga, ta tuligi selleks Kasemäele, et meist kedagi enda poole viia, ja kuna Pisu tahtis nii väga minna, siis läks kõik nii, nagu ta soovis. Ega ma oleks niisama lihtsalt lubanud lapsel võõra juurde minna, aga Jaan helistas mulle natukene enne sind ja rääkis asja ära. Siis ma lubasingi,“ lõpetas Erik.
„Jälle tegite mind lolliks,“ ahastasin õnnetult ja vaatasin lakke. Ollet ja Pisut täna polnud, sest nad olid läinud Märjamaale, ja me olime kahekesi.
„Seda nüüd küll mitte. Jaan ei saanud sinu nina alla tulla asja seletama, sest kõik pidi toimuma nagu iseenesest. Kui see toimib, siis on see Jumala tahe, kui mitte, siis on see samuti jumala tahe, ütles ta mulle.“
„Ah nii.“ Nüüd oli kõik selge ja ma heitsin diivanile pikali. Sirutasin jalad välja ja tundsin end üsna mõnusalt. Ometi oli hinges mingisugune raskus ja ma meenutasin taaskord Endat ja isegi Jürgenit. Selle piina ja valu eest, mida Jürgen oli mulle põhjustanud, poleks olnud vaja nii paljuga küll tasuda. Ma ei tahtnud ju midagi…
„Ta ei otsinudki lunastust,“ sõnas Erik pahaselt. „Võib-olla Tamara soovis seda, aga Enda otsis pärijat. Maja ja maa koos metsaga jääb nagunii Jürgeni lastele. Ta tahtis ainult oma väärisesemed sinule anda, sest kartis, et Ene ja teised teevad need kohe rahaks. Ta oli kuulnud, kui tark ja hooliv sa oled ja nii tema valik langeski. Meie armastus oli talle ka püha, sest Enda oli terve elu elanud ilma armastuseta ja otsis seda kuni surmani.“
Ma puhkesin nutma. Erik ei tulnud mind lohutama, ainult istus ja vaatas. Korraga tõusis ta püsti.
„Kuhu sa lähed?“ küsisin nutusena pead tõstes.
„Vaatan korraks üles. Me peame varanduse ära peitma, sest sellist pole kodus mitte igaühel,“ sõnas mees.
„Homme vaatad ja ütle Oliverile ka, et ta vait oleks,“ soovitasin.
„Küll ta on,“ arvas mees.
„Pea meeles, Erik,“ sõnasin kindlalt. „Juhtugu meie vahel mis tahes, maja on ikka minu oma, aga sellest aardest kuulub kaks kolmandikku sinule.“
„Vaatame,“ ühmas mees.
„Me ei vaata siin midagi. Kui sa nõus ei ole, siis leian ma inimese, kelle kätte annan sinu osa ja meie lahkumineku või mõne õnnetuse korral saad sa oma osa kätte. Tead ju, et ma olin haige, ja pole mingit garantiid, et selline asi uuesti ei juhtu. Kaks kolmandikku kuulub sulle ja sinu lastele!“ Ma lausa karjusin ja mu käed värisesid.
„Olgu siis, kallikene. Kaks kolmandikku on minu ja MEIE laste omad.“
Erik ütles täna juba teist korda selle õhtu jooksul meie lapsed. Ometi olid nad ju Eriku ja Liina lapsed. Mis mina sinna puutun?
„Kas sa ei näe, kuidas nad sind hoiavad? Kuigi sa pole nende ema, oled sa ikkagi midagi enamat kui ainult lähedane sõber. Mina pole ka Leili isa, aga tüdruk tegi ise mind selleks ja mul pole selle vastu mitte midagi,“ sõnas mees.
Ma hammustasin alahuult ja noogutasin nõusolevalt. Kõik oli õige. Nii oli see tõesti.
7
Anu
Tulin töölt pooleldi vaarudes koju ja heitsin kohe diivanile pikali. Kui hommikul olin läinud lausa kepseldes, siis õhtuks oli mul süda millegipärast nii paha, et ma ootasin hetke, millal see kõik välja tuleb. Muidugi võib ju naiste puhul kohe arvata, et tegemist on rasedusega, aga see ei saanud nii olla, sest mul olid just äsja alanud päevad. Sellepärast saatsin Eriku kuu peale, kui ta selle võimaluse välja pakkus,
