päeval tuttavaks saanud, olid kohal, kaasa arvatud ka puudel Tartaglia ja kass. Kõik näisid ütlemata õnnelikud; puudel koguni aevastas heameelest; ainult kass mõnules ikka endiselt ja kissitas silmi. Sanin pidi selgitama, kes ta on, kust ta on ja mis tema nimi on. Kui ta ütles, et ta on venelane, panid mõlemad daamid seda veidi imeks ja kinnitasid samas nagu ühest suust, et tema saksa keele hääldamine olevat väga hea, aga et kui tal on mugavam prantsuse keeles rääkida, siis võivat ta ka seda keelt kasutada, sest nad mõlemad saavat sellest hästi aru ja ka rääkivat seda. Sanin kasutas selle ettepaneku viibimata ära. «Sanin! Sanin!» Daamid ei olnud kuidagi osanud arvata, et vene nimi võis nii kergesti hääldatav olla. Ka tema eesnimi «Dimitri» meeldis neile väga. Vanem daam tähendas, et ta on noores põlves näinud suurepärast ooperit «Demetrio e Polibio», kuid et «Dimitri» on hoopis ilusam kui «Demetrio». Niiviisi vestles Sanin ligemale tund aega. Daamid omalt poolt pühendasid teda kõigisse oma elu üksikasjadesse. Rääkis peamiselt ema, hallide juustega daam. Sanin kuulis temalt, et tema nimi on Leonora Roselli; et ta on lesk ja tema kadunud mees Giovanni Battista Roselli oli kahekümne viie aasta eest kondiitrina Frankfurti elama asunud; et Giovanni Battista oli pärit Vicenzast ja väga hea, ehkki veidi äkiline ja uhkevõitu mees, ja lisaks veel vabariiklane! Nende sõnade juures osutas proua Roselli mehe õlivärviportreele, mis rippus diivani kohal. Arvatavasti ei osanud see maalija – «kah vabariiklane!», nagu proua Roselli ohates tähendas – päris hästi sarnasust tabada, sest portreel oli kadunud Giovanni Battistat kujutatud mingi sünge ning kurja, Rinaldo Rinaldini taolise röövlina! Proua Roselli ise oli pärit «vanast ja kaunist Parma linnast, kus asub niisugune imeilus kuppel, mille on maalinud surematu Correggio»! Kuid kauasest Saksamaal elamisest oli ta peaaegu täiesti saksastunud. Nukralt pead vangutades lisas ta veel, et muud tal pole jäänudki kui see tütar siin ja see poeg (ta osutas neile kordamööda sõrmega); et tütre nimi on Gemma ja pojal – Emilio; et mõlemad nad on väga head ning sõnakuulelikud lapsed – eriti Emilio («Kas mina ei ole sõnakuulelik?» pistis tütar siinkohal vahele. «Oh, sina oled samuti vabariiklane!» vastas ema.) Et äri läheb nüüd muidugi halvemini kui mehe eluajal, kes oli olnud väga hea kondiiter («Un grand’uomo!» kinnitas Pantaleone karmil ilmel); kuid et, jumal tänatud, elada ikkagi veel võib!
Gemma kuulas ema – ja naeratas aeg-ajalt või ohkas, silitas tema õlga, siis jälle ähvardas teda sõrmega või heitis pilku Saninile. Lõpuks tõusis ta püsti, süleles ema ja suudles teda kaelalohku – kurgu alla, mistõttu ema naeris rohkesti ja koguni kiljus. Ka Pantaleonet esitleti Saninile. Selgus, et ta oli kunagi olnud ooperilaulja, baritoni osade täitja, kuid oli juba ammugi teatrile selja pööranud ja kuulus Rosellide perekonda kui midagi majasõbra ja teenri vahepealset. Üsna pikaajalisest Saksamaal viibimisest hoolimata oli ta saksa keelt väga vähe ära õppinud ja oskas selles keeles ainult vanduda, moonutades seejuures halastamatult isegi sõimusõnu. «Ferroflucto spiccebubbio!» [Neetud kelm! (saksa k. verfluchte Spitzbube)] ütles ta peaaegu iga sakslase kohta. Itaalia keelt aga hääldas ta täiuslikult – sest oli pärit Senigalliast, kus on kuulda «lingua toscana in bocca romana»! [Toskaana keelt rooma suus! (it. k.)] Emilio ilmselt mõnules ja nautis meeldivat tunnet, mis on inimesel, kes on nüüdsama pääsenud hädaohust või paraneb haigusest, ja lisaks sellele oli igast asjast märgata, et kodakondsed hellitasid teda. Ta tänas häbelikult Saninit, rohkem aga pidas muide lugu siirupist ja kompvekkidest. Sanin pidi ära jooma kaks suurt tassitäit oivalist šokolaadi ja ära sööma tubli hulga biskviite: vaevalt oli ta ühe alla neelanud, kui Gemma juba pakkus talle teist – ja keelduda polnud võimalik! Õige pea tundis ta end nagu kodus: aeg lendas uskumatu kiirusega. Tal tuli rohkesti rääkida Venemaast üldse, vene kliimast, vene seltskonnast, vene talupojast ja eriti kasakatest, kaheteistkümnenda aasta sõjast, Peeter Suurest, Kremlist, vene lauludest ja kirikukelladest. Mõlemal daamil oli üsna ähmane ettekujutus meie suurest ja kaugest kodumaast. Proua Roselli, või nagu teda sagedamini nimetati, Frau Lenore, koguni rabas Saninit küsimusega: kas on veel alles kuulus möödunud sajandil ehitatud jäämaja Peterburis, millest ta oli hiljaaegu lugenud väga huvitavat artiklit ühest oma kadunud mehe raamatust «Bellezze delle arti» [Kunsti kaunidused (it. k.).]? Ja vastuseks Sanini hüüatusele: «Kas te tõesti arvate, et Venemaal ei ole iialgi suve?» – vastas Frau Lenore, et ta olevat seniajani Venemaad niiviisi kujutlenud: igavene lumi, kõik käivad kasukates ja kõik on sõiaväelased – kuid külalislahkus on erakordne ja kõik talupojad on väga sõnakuulelikud! Sanin püüdis talle ja tema tütrele täpsemaid teateid anda. Kui jutt läks vene muusikale, paluti teda otsekohe laulda mõnd vene aariat ja osutati toas olevale tillukesele klaverile, millel olid valgete klahvide asemel mustad ja mustade asemel valged. Ta nõustus pikemalt vastu ajamata, ja saates end parema käe kahe ning vasaku käe kolme sõrmega (pöidla, keskmise ja väikese sõrmega), laulis kõrge, läbi nina kõlava tenoriga algul «Sarafani», seejärel «Mööda sõiduteed». Daamid kiitsid tema häält ja muusikat, kõige enam aga olid vaimustatud vene keele mahedusest ning kõlavusest ja nõudsid teksti tõlkimist. Sanin täitis nende soovi, ent kuna «Sarafani» ja eriti «Mööda sõiduteed» sõnad (sur une rue pave une jeune filte allait á l’eaui [Mööda sillutatud tänavat läks noor neiu vett tooma (pr. k.).] – nii andis ta edasi originaali mõtte) ei võimaldanud tema kuulajail saada head kujutlust vene luulest, siis ta algul deklameeris, seejärel tõlkis ja lõpuks laulis neile ette Puškini «Kui ime jäi see tund mu meele», Glinka kirjutatud viisiga, mille minoorset meloodiat ta pisut moonutas. Nüüd sattusid daamid vaimustusse, Frau Lenore koguni avastas vene keele imekspandava sarnasuse itaalia keelega. «Mгновенье» – «o, vieni» [Silmapilk, hetk (vene k.) – oo, tule (it. k.).], «со мной» – «siam noi» [Minuga (vene k.) – need oleme meie (it. k.).] jne. Isegi nimed Puškin (ta hääldas: Pussekin) ja Glinka kõlasid talle kuidagi koduselt. Sanin omakorda palus daame midagi laulda; ka nemad ei hakanud vigurdama. Frau Lenore istus klaveri ette ja laulis koos Gemmaga mõned duettinod ja stornellod. Emal oli omal ajal olnud ilus kontra-alt, tütre hääl oli veidi nõrk, kuid meeldiv.
Kuid Sanin ei imetlenud mitte Gemma häält, vaid teda ennast. Ta istus neiu kõrval veidi tagapool ja mõtles endamisi, et mitte mingisugune palm – isegi mitte tolleaegse moeluuletaja Benediktovi luuletustes – ei suuda võistelda Gemma piha elegantse saledusega. Kui aga neiu tundelistel nootidel silmad lae poole tõstis, tundus talle, et ei ole niisugust taevast, mis sellise pilgu ees ei avaneks. Isegi vana Pantaleone, kes, õlg vastu uksepiita toetatud ja lõug ning suu avarasse kaelasidemesse torgatud, kuulas tähtsalt, asjatundja näoga, – ka tema silmitses mõnuga kauni neiu nägu ning imetles seda – ja ometi oleks ta ju pidanud sellega harjunud olema! Lõpetanud oma duettinod tütrega, tähendas Frau Lenore, et Emiliol on suurepärane hääl, tõeline hõbe, kuid et ta on praegu häälemurde eas (Emilio rääkis tõepoolest mingi alatasa murduva bassiga) ja seetõttu on tal keelatud laulda, aga et Pantaleone võiks külalise auks küll korraks vanu aegu elustada! Pantaleone manas otsekohe näole rahulolematu ilme, tõmbas kulmud kortsu, lükkas juuksed turri ja teatas, et ta on juba ammugi kõigest sellest loobunud, kuigi noores põlves oli tõepoolest mees omal kohal ja üldse kuulus sellesse suurde ajajärku, millal olid olemas tõelised, klassikalised lauljad – mitte praegusaja piiksujate taolised! – ja tõeline laulukool; et temale, Pantaleone Cippatolale Varesest, antud kord Modenas loorberipärg ja sel puhul lastud teatris lendu isegi mõned valged tuvid; et muide üks vene vürst Tarbusski – «il principe Tarbusski» kellega ta oli suur sõber, kutsunud teda õhtusõõgi ajal alati Venemaale, tõotanud talle kullamägesid, terveid mägesid! kuid et tema polevat tahtnud lahkuda Itaaliast, Dante maast – il paese del Dante! Hiljem muidugi tulid õnnetud asjaolud, ta ise oli ettevaatamatu… Siinkohal vanamees katkestas iseennast, ohkas paar korda sügavalt, lõi silmad maha – ja hakkas jälle rääkima klassikalisest lauluepohhist, kuulsast tenorist Garciast, kellesse ta suhtus harda, piiritu lugupidamisega.
«Oli see alles mees!» hüüdis ta. «Suur Garcia – il gratz Garcia» – ei alandanud end iial selleni, et oleks laulnud, nagu praegusaja hädatenorid – tenoracci – falsetiga: ikka rinnaga, rinnaga, voce di petto, sii! [Rinnahäälega, jah! (it. k.)]» Vanamees koputas väikese kuivetu rusikaga endale kõvasti vastu žabood. «Ja
