tähendas ta, «et seesuguseid kokkusaamisi ja lahkuminekuid juhtub maailmas sagedamini, kui me arvame.»
Sanin ei vastanud… ja natukese aja pärast hakkas rääkima… härra Klüberist. Ta tegi temast esimest korda juttu: kuni selle hetkeni ei olnud too temale kordagi meelde tulnud.
Nüüd vaikis Gemma omakorda ja jäi mõttesse, nakitsedes kergelt hammastega nimetissõrme küünt, pilk kõrvale pööratud. Seejärel kiitis ta oma peigmeest, mainis lõbusõitu, mille too järgmisel päeval korraldab, ja heitnud Saninile põgusa pilgu, jäi jälle vait.
Sanin ei teadnud, millest rääkida.
Emil jooksis kolinal sisse ja äratas Frau Lenore… Tema tulek rõõmustas Saninit.
Frau Lenore tõusis toolilt. Ilmus Pantaleone ja teatas, et lõuna on valmis. Majasõber, ekslaulja ja teener täitis ühtlasi ka koka kohuseid.
Sanin jäi kohale ka pärast lõunat. Teda hoiti tagasi ikka selsamal ettekäändel, et on hirmus palav, aga kui leitsak järele andis, tehti talle ettepanek minna aeda akaatsiate varju kohvi jooma. Sanin nõustus. Tal oli väga mõnus. Elu ühetaoliselt vaikses ning sujuvas voolamises on varjul suured võlud – ja ta andus neile naudinguga, ei nõudnud käesolevalt päevalt midagi erilist, kuid ei mõelnud ka homsele ega tuletanud meelde eilset. Kui palju oli väärt juba üksnes sellise neiu lähedus, nagu seda oli Gemma! ta lahkub Gemmast varsti, ja arvatavasti jäädavalt, kuid esialgu kannab neid nagu Uhlandi romansis üks ja seesama paat mööda taltsutatud eluvoolu – rõõmusta, naudi, reisimees! Ja õnnelikule reisimehele näis kõik meeldiv ning armas. Frau Lenore tegi talle ettepaneku katsuda tema ja Pantaleonega jõudu «tresettas», õpetas talle selgeks selle lihtsa itaalia kaardimängu – võitis temalt moned kroitserid – ja Sanin oli väga rahul. Pantaleone sundis Emili palvel puudel Tartagliat tegema kõiki oma tempe – ja Tartaglia hüppas üle kepi, «räakis», see tähendab haukus, aevastas, sulges koonuga ukse, tõi oma peremehe viltutallatud toatuhvli, ja lõpuks, vana nahkkiiver peas, kujutas marssal Bernadotte’i, kellele keiser Napoleon reetmise pärast ränki etteheiteid teeb. Napoleoni mängis muidugi mõista Pantaleone, ja tegi seda väga õieti: asetas käed risti rinnale, tõmbas kolmnurkse kübara silmile ja rääkis toorelt ning järsult, prantsuse keeles, kuid, püha taevas! millises prantsuse keeles! Tartaglia istus oma valitseja ees, kössis, saba jalge vahel, ja pilgutas ning vidutas kohmetult silmi viltu päheasetatud kiivri noka varjus. Aeg-ajalt, kui Napoleon häält töstis, ajas Bernadotte end tagumistele käppadele püsti. «r uori, traditore!» [Välja, äraandjal (it. k.)] käratas Napoleon lõpuks, unustades suures ärrituses, et ta oleks pidanud oma prantsuse karakteri lõpuni välja pidama, ja Bernadotte tormas ülepeakaela diivani alla, kuid kargas sealt kohe jälle rõõmsalt haukudes välja, otsekui sellega mõista andes, et etendus on lõppenud. Kõik pealtvaatajad naersid rohkesti – ja Sanin kõige enam.
Gemma naer oli eriliselt armas, pidev, vaikne – lühikeste, ülimalt naljakate kiunatustega… Sanin oli lausa joobunud sellest naerust – küll oleks ta tahtnud Gemmat suudlustega katta nende kiunatuste eest!
Viimaks jõudis kätte öö. Igal asjal peab ju ka lõpp olema! Olles kõigiga mitu korda hüvasti jätnud, öelnud kõigile mitu korda: homseni (Emili ta koguni kaisutas), läks Sanin koju ja viis endaga kaasa kord naerva, kord mõtliku, kord rahuliku ja isegi ükskõikse, kuid alati veetleva noore neiu kuju! Gemma silmad, kord laialt pärani ja selged ning rõõmsad nagu päev, kord ripsmeist pooleldi varjatud ja sügavad ning tumedad nagu öö, seisid kogu aeg tema silmade ees, tungides imelikult ja mõnusalt läbi kõigi teiste kujude ja kujutluste.
Härra Klüberile, põhjustele, mis sundisid teda Frankfurti jääma, – ühesõnaga kõigele sellele, mis oli teda eelmisel päeval erutanud, – ei mõelnud ta kordagi.
Ent on tarvis öelda mõni sõna ka Sanini enda kohta.
Kõigepealt, ta oli välimuselt väga, väga kena. Sihvakas, sale kehakuju, meeldivad, pisut laialivalguvad näojooned, sõbralikud sinakad silmad, kuldsed juuksed, valge jumekas nahk – ja mis peaasi: see lihtsameelselt lõbus, usaldav, avameelne, esimesel pilgul rumalavõitu ilme, mille järgi võis varemail aegadel otsekohe ära tunda soliidsete aadliperekondade lapsi, «isade» poegi, tublisid härrasmehi, kes on sündinud ja rammu läinud meie avarail metsastepi aladel; kergelt takerduv ettevaatlik kõnnak, veidi sisisev hääl, lapsenaeratus, niipea kui talle vaid otsa vaatad… lõpuks, värskus, tervis ja leebus, leebus, leebus, – siin ongi teile kogu Sanin. Teiseks aga, ta polnud ka rumal ja oli ühtteist kõrva taha pannud. Värskeks oli ta jäänud välismaareisist hoolimata: ärevad tunded, mis tolle aja noorsoo paremas osas tormitsesid, olid talle üsna kaugeks jäänud.
Viimasel ajal on meie kirjanduses pärast asjatut «uute inimeste» otsimist hakatud kujutama noorukeid, kes on otsustanud iga hinna eest värsked olla… värsked nagu Flensburgi austrid, mida St. – Peterburgi sisse veetakse…
Sanin ei sarnanenud nendega. Kui juba kord on võrdlemiseks läinud, siis pigem meenutas ta noort, käharat, hiljaaegu poogitud õunapuud meie mustmullavööndi aedades – või, veel parem: hästi hooldatud, siledat, jämedajalgset, õrna sälgu omaaegsetest «härraste» hobusekasvandustest, keda on alles nüüdsama hakatud kõie otsas ringi jooksutama… Need, kes Saniniga hiljem kokku puutusid, kui elu oli teda tublisti muserdanud ja nooruslik sile rasvakiht oli tal ammugi seljast maha kulunud, nägid temas juba hoopis teistsugust inimest.
Järgmisel päeval lebas Sanin alles voodis, kui Emil pühapäevariided seljas, jalutuskepp käes, juuksed paksult pumatiga võitud, juba tema tuppa tormas ja teatas, et Herr Klüber saabub kohe tõllaga, et ilm tõotab tulla imekaunis, et neil on kõik juba valmis, kuid et ema ei tule kaasa, sest tal valutab jälle pea. Ta asus Saninit kiirustama, kinnitades talle, et ei või silmapilkugi raisata…
Ja tõepoolest: härra Klüber leidis Sanini alles tualetiga tegelemast. Koputas uksele, astus sisse, kummardas, painutas pihta, avaldas valmisolekut oodata nii kaua kui tarvis – ja istus, kaabut elegantselt põlvele toetades. Noobel ärisell oli end ränka moodi välja ehtinud ja lõhnastanud: iga tema liigutusega käis kaasas tihe, kõige peenema aroomi pilv. Ta oli saabunud mahukas lahtises tõllas, niinimetatud landoos, mille ette oli rakendatud kaks tugevat ning suurt, ehkki mitte just ilusat hobust. Veerand tundi hiljem vurasid Sanin, Klüber ja Emil sellessamas tõllas pidulikult kondiitriäri trepi ette. Proua Rosetti keeldus kategooriliselt lõbusõidust osa võtmast. Gemma tahtis ema juurde jääda, kuid too kihutas ta, nagu öeldakse, majast välja.
«Mulle ei ole kedagi vaja,» kinnitas ta, «ma heidan magama. Ma saadaksin ka Pantaleone teiega kaasa, aga siis ei ole kedagi, kes müüks.»
«Kas Tartaglia võib kaasa võtta?» küsis Emil.
«Muidugi võib.»
Rõõmsalt pingutades ronis Tartaglia viibimata pukki ja seadis keelt limpsides end istuma: ilmselt oli see talle harjunud toiming. Gemma pani pähe suure, pruunide paeltega õlgkübara. Kübara serv oli eest alla painutatud ja varjas päikese eest peaaegu kogu näo. Varju piir jäi otse huulte kohale: need punetasid neitsilikult ja õrnalt nagu aedroosi kroonlehed, hambad välkusid salamisi samuti süütult nagu lastel. Gemma istus tagaistmele, Sanini kõrvale, Klüber ja Emil istusid nende vastu. Frau Lenore kahvatu kogu ilmus aknale. Gemma lehvitas talle rätikuga – ja hobused hakkasid liikuma.
Soden on väike linnake poole tunni tee kaugusel Frankfurdist. Ta paikneb ilusas kohas, Taunuse harudel, ja on meil Venemaal tuntud oma tervisvete poolest, mis pidavat hästi mõjuma nõrga rinnaga inimestele. Frankfurtlased käivad seal rohkem meelelahutuseks, sest Sodenis on suurepärane park ja igasuguseid «wirtschafte», kus võib juua õlut või kohvi kõrgete pärnade ja vahtrate varjus. Tee Frankfurdist Sodenisse kulgeb mööda Maini paremat kallast ja on otsast
