ja seepärast polnud tal põhjust askeldada ega muret tunda. Kuid üleolev leebus ei lahkunud temast silmapilgukski! Isegi suure lõunaeelse jalutuskäigu ajal mööda metsaga kaetud mägesid ja orge tagapool Sodenit; isegi looduse ilu nautides suhtus ta sellesse, see tähendab loodusesse, ikka sellesama üleolekuga, millest aeg-ajalt tungis läbi tavaline ülemuslik rangus. Nii näiteks tähendas ta ühe oja kohta, et see voolavat liiga otse läbi nõo, selle asemel et teha mõningaid maalilisi käänakuid; teda ei rahuldanud ka ühe linnu – vindi – käitumine, kes ei mitmekesistanud küllalt oma lauluviisi. Gemmal ei olnud igav ja ta näis isegi lõbu tundvat, kuid endist Gemmat Sanin temas ei leidnud: mitte et tema ilu oleks tuhmunud – see polnud kunagi säravam olnud vaid tema hing oli enesesse, sissepoole pöördunud. Päevavari avatud, kindanööbid kinni, jalutas ta väärikalt, ruttamata – nagu jalutavad haritud neiud – ja rääkis vähe. Ka Emil tundis end ebamugavalt, Saninist rääkimata. Teda pani muide mõnevõrra kohmetuma asjaolu, et jutt käis kogu aeg saksa keeles. Üksnes Tartaglia ei norutanud! Pööraselt haukudes ajas ta taga ettejuhtuvaid rästaid, kargas üle teelohkude, kändude, mülgaste, sööstis hooga vette ja limpsis seda rutakalt, saputas end kuivaks, kiunatas ja kihutas jälle edasi nagu nool, punane keel suust väljas! Härra Klüber omalt poolt tegi kõik, mida pidas vajalikuks seltskonna lõbustamiseks. Palus istet võtta haralise tamme varjus, tõmbas küljetaskust väikese raamatukese pealkirjaga «Knallerbsen – oder du sollst und wirst lachen!» (Paukherned – ehk sa pead ja hakkad naerma!) ja asus lugema koomilisi anekdoote, mida see raamat täis oli. Luges neid ette tükki kaksteist, kuid lõbusust tekitas vähe: üksnes Sanin muigas viisakusest ja härra Klüber ise laskis iga anekdoodi järel kuuldavale lühikese, asjaliku, kuid ikkagi üleoleva turtsatuse. Kella kaheteistkümneks tuli kogu seltskond tagasi Sodenisse, kõige paremasse sealsesse restorani.
Oli vaja lõunasöök tellida.
Härra Klüber tegi ettepaneku korraldada see lõunasöömine kinnises aiamajakeses – «im Gartensalon», kuid nüüd tõstis Gemma äkki mässu ja teatas, et ta ei lõunata mujal kui värske õhu käes, aias, ühe niisuguse väikese laua ääres, mis olid restorani ette paigutatud; et teda on ära tüüdanud ikka ühed ja needsamad näod ja ta tahab näha uusi. Mõnede lauakeste ääres istusid juba äsja saabunud külaliste grupid.
Sel ajal kui härra Klüber leebelt «oma mõrsja tujule» alistudes käis ülemkelneriga nõu pidamas, seisis Gemma liikumatult, silmad maas, huuled kokku pigistatud. Ta tundis, et Sanin teda ainiti ja nagu küsivalt silmitseb, ja see näis teda vihastavat. Viimaks tuli härra Klüber tagasi, teatas, et poole tunni pärast on lõuna valmis, ja tegi ettepaneku senikaua keeglit mängida, lisades, et see mõjub väga hästi söögiisule, he-he-hee! Keeglit mängis ta meisterlikult: kuuli veeretades võttis imekspandavalt uljaid poose, mängis nooblilt lihastega, tõstis ja siputas elegantselt jalga. Ta oli teataval määral atleet ja suurepärase kehaehitusega! Käed olid tal kangesti valged ja ilusad ja ta pühkis neid kangesti kalli kuldkirja india fulaariga!
Jõudis kätte lõunasöögi aeg – ja kogu seltskond istus lauda.
Kes ei teaks, mis on saksa lõuna! Vesine supp mügarikkude klimpide ja kaneeliga, keedetud loomaliha – kuiv nagu kork – valge rasvakihiga, libedate kartulite, kobeda peedi ja riivitud mädarõikaga, sinakaks tõmbunud angerjas kappari ja äädikaga; moosipirukas ja vältimatu «Mehlspeise», midagi pudingitaolist, hapuka punase kastmega. See-eest vein ja õlu on oivalised! Just niisuguse lõunaga kostitas Sodeni restoranipidaja oma külalisi. Lõuna ise möödus muide õnnelikult. Erilist elevust, tõsi küll, ei olnud märgata, seda ei tekkinud isegi siis, kui härra Klüber tõstis klaasi selle terviseks, «mida me armastame!» (Was wir lieben!). Kõik oli ülimalt korrektne ja viisakas. Pärast lõunat pakuti kohvi; lahjat, punakat, eht saksa kohvi. Härra Klüber kui tõeline kavaler palus Gemmalt luba süüdata sigar… Kuid siis järsku toimus midagi ettenägematut ja tõesti ebameeldivat – koguni ebaviisakat!
Ühe naaberlaua äärde olid end istuma seadnud mõned Mainzi garnisoni ohvitserid. Nende pilkudest ja sosistamisest võis kergesti taibata, et Gemma ilu hämmastas neid. Üks ohvitseridest, kes nähtavasti oli juba Frankfurdis käinud, heitis ühtelugu temale tuttavlikke pilke: ilmselt leadis ta, kes Gemma on. Äkki tõusis ta, klaas käes, püsti – härrad ohvitserid olid tublisti joonud, kogu laud nende ees oli pudeleid täis – ja lähenes lauale, mille ääres istus Gemma. See oli väga noor linalakk mees üsna meeldivate ja isegi sümpaatsete näojoontega, kuid joodud vein oli neid virildanud: ta põsed tõmblesid, punetavad silmad ekslesid ja olid omandanud jultunud vaate. Kaaslased püüdsid teda algul tagasi hoida, kuid seejärel lasksid tal minna: saagu mis saab näis, mis sest asjast välja tuleb?
Kergelt taarudes peatus ohvitser Gemma ees ja lausus pingutatud ning veidi kriiskava häälega, milles vastu tema tahtmist oli ikkagi tunda võitlust iseendaga: «Joon Frankfurdi, kogu maailma kõige kaunima kohvineiu terviseks (ta «virutas» ühe sõõmuga klaasi tühjaks) ja vastutasuks võtan selle lille, mille on noppinud tema jumalikud sõrmekesed!» Ta võttis laualt roosi, mis lebas Gemma taldriku ees. Neiu oli algul hämmastunud, kohkunud ja kahvatas koledasti… seejärel asendus ehmatus meelepahaga, ta punastas järsku kuni juuksejuurteni ja tema silmad, mis solvajale otse näkku vaatasid, tõmbusid üheaegselt tumedaks ja lõid leegitsema, täitusid pimedusega ja süttisid taltsutamatus raevus. See pilk näis ohvitseri kohmetuma panevat, ta pomises midagi arusaamatut, kummardas ja läks tagasi oma sõprade juurde. Need võtsid teda vastu naeru ja kerge käteplaginaga.
Härra Klüber tõusis järsku püsti, ajas end kogu oma pikkuses sirgu, pani kaabu pähe ja sõnas väärikalt, kuid mitte liialt valjusti: «See on ennekuulmatu! Ennekuulmatu jultumus!» (Unerhört! Unerhörte Frechheit!) – ja kutsudes kohe karmil häälel enda juurde kelneri, nõudis viibimata arvet… veel enamgi: käskis hobused tõlla ette rakendada, kusjuures lisas, et korralikud inimesed ei või siin käia, sest neid solvatakse! Gemma, kes istus ikka liikumatult oma kohal – tema rind kerkis järsult ja tugevasti… pööras nende sõnade juures oma silmad härra Klüberile… ja vaatas talle niisama teraselt ning täpselt samasuguse pilguga otsa nagu ohvitserilegi.
«Tõuske püsti, mein Friäulein,» ütles härra Klüber endise rangusega, «teil ei ole sünnis siia jääda. Me võtame istet seal, restoranis!»
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
