lahti riietuma. Tema keha oli tõmmu ja äärmiselt kõhn. Kozlovskil vilksatas äkki peas mõte, et tatarlasel on tõenäoliselt väga külm, ja sellest mõttest tingituna hakkas ohvitser endisest tugevamini värisema.
Tatarlane seisis liikumatult. Tema ümber askeldavad soldatid näitasid talle, et tuleb pikali heita. Ta laskus sõrmedega maad puudutades aeglaselt ja kohmakalt põlvili ning heitis mahalaotatud sinelile silmili. Üks soldatitest laskus kükakile ja jäi tema pead kinni hoidma, teine istus tema jalgadele. Kolmas, allohvitser, astus kõrvale, et lugeda hoope, ja alles nüüd märkas Kozlovski, et nende kahe soldati jalge ees, kes olid jäänud seisma kummalegi poole tatarlast, olid maas punaste, painduvate vitste kimbud.
Pataljonikomandör andis peanoogutusega märku ning trummilööja hakkas valjusti ja kiiresti trummi põristama. Kaks kummalgi pool Baiguzinit seisvat soldatit vaatasid kõhklevalt teineteisele otsa, kumbki neist ei tahtnud anda esimest hoopi. Allohvitser astus soldatite juurde ja ütles neile midagi… Siis tegi paremal pool seisev soldat hambaid kokku pigistades raevuka näo, võttis vitstega kiiresti hoogu ja laskis nad, kogu keha ette kallutades, niisama kiiresti alla langeda. Kozlovski kuulis vitste katkelist vihinat, tumedat lööki ja allohvitseri häält, kes hüüdis: «Üks!» Tatarlane karjatas nõrgalt, otsekui imestunult. Allohvitser kamandas: «Kaks!» Baiguzinist vasakul seisev soldat võttis samuti vitstega kiiresti hoogu ja kummardus alla. Tatarlane karjatas jälle, seekord valjemini, ning tema hääles kajas noore, piinatava keha kannatus.
Kozlovski heitis pilgu enda kõrval seisvaile soldateile. Nende ühetaolised, hallid näod olid liikumatud ja osavõtmatud nagu rivis seisvatel soldatitel ikka. Neist kivinenud nägudest polnud võimalik välja lugeda ei kaastunnet, ei uudishimu ega mingit mõttevälgatust. Alamporutšik värises kogu aeg külmast ja erutusest; kõige piinavam oli talle mitte Baiguzini karjumine, mitte teadmine, et ta on karistamises osaline, vaid just see asjaolu, et tatarlane nähtavasti ei saanud aru oma süüst ega teadnudki õieti, mis eest teda pekstakse; ta tuli kroonuteenistusse, olles juba kodus kuulnud selle kohta igasuguseid õudusi, olles juba ette valmis kannatama karmust ja ülekohut. Tema esimeseks reaktsiooniks karmile vastuvõtule, mis sai talle osaks roodu, kasarmu ja ülemuse poolt, oli – pageda oma sünnikoha Belebei viljapõldudele. Ta võeti kinni ja pisteti kartserisse. Siis võttis ta need säärikud. Mis teda selleks sundis, milleks ta seda tegi, seda poleks ta osanud seletada ka oma kõige lähemale inimesele: isale või emale. Ka Kozlovski ise poleks nii palju piinelnud, kui oleks karistatud teadlikku, kainelt kaalutlevat varast, või siis täiesti süütut inimest, kes oleks olnud vähemalt võimeline tundma avaliku ihunuhtluse kogu häbi.
Sada vitsalööki olid välja loetud, trummilööja lakkas põristamast ja Baiguzini ümber hakkasid jälle askeldama samad soldatid. Kui tatarlane püsti tõusis ja oma mundrit kohmakalt kinni nööpima hakkas, kohtusid tema ja Kozlovski silmad, ning alamporutšik tundis jälle – nagu juurdluse ajalgi – enda ja soldati vahel kummalist hingelist sidet.
Nelinurk väratas ja tema hallid seinad hakkasid laiali valguma. Ohvitserid sammusid kõik koos kasarmuvärava poole.
«Mis tühja,» rääkis punapäine kapotis ohvitser, kätega laialt ja kohmakalt vehkides, «see ka mõni nahatäis! Meil burssas, kui ikka andma hakati, pandi vitsad enne nahatäit äädikasse likku… Oleks selle tatarlase nuhtlemine minu hooleks antud, ma oleksin talle alles näidanud, mis tähendab säärikuid varastada! See aga polnud peks vaid kõditamine.»
Kozlovskil hakkas äkki peas midagi kohisema ja tema silmade ette tõusis punane udu. Ta astus punapäisele ohvitserile teele ette, ja tundes end sel hetkel naeruväärsena ning ärritudes sellest teadmisest veelgi rohkem, hüüdis kiunuvalt ja väriseva häälega:
«Me juba kuulsime kord teie suust seda jõledust ning… ning ärge nähke vaeva selle kordamisega!.. Kõik, mis te räägite, on ebainimlik ja jälk!»
Punapäine ohvitser mõõtis silmadega ülalt alla oma ootamatut vaenlast ning kehitas õlgu.
«Teie, noormees, pole nähtavasti terve! Milleks te õieti riidu norite?»
«Milleks?» hüüdis Kozlovski kiunuvalt. «Milleks?.. Selleks, et… kui te kohe vait ei jää…»
Ootamatust tülist erutatud ohvitserid tirisid teda juba varrukaidpidi tagasi; tema aga, katnud näo kätega, puhkes äkki valju häälega nutma, värisedes kogu kehast nagu nuuksuv naine ja tundes oma pisaratest teravat, otse füüsiliselt valusat häbi.
ÖÖMAJA
Augustikuu viimastel päevadel, suurte manöövrite ajal, sooritas N jalaväepolk pika, neljakümneverstase rännaku Bolšije Zimovitsõ kirikukülast Nagornaja külani. Oli kuum, kõrvetav, rammestav ilm. Silmapiiril, mida hõbetas peenike kauge tolm, värelesid kuumaks köetud õhu läbipaistvad, lainetavad joomed. Mõlemal pool maanteed, nii kaugele kui silm seletas, laiusid ühetaolised kollase, torkiva kõrrestikuga kaetud koristatud viljapõllud.
Väeosa kohal ja järel hõljus õhus pikk, looklev ja ahtake kollaka tolmu riba. Soldatid liikusid üleni sellesse tolmupilve mähituna. Tolm ragises neil hammaste all, kattis higiseid nägusid ja muutis need mustaks. Üksnes hambad ja silmavalged valendasid neis kurnatud, kõhnades, karmidena näivais nägudes. Küürus ranitsate ja nende külge kinnitatud kokkukeeratud sinelite raskuse all, sammusid soldatid vaikides, rivitult, väsinud jalgu vaevaliselt järele vedades. Ainult vahetevahel, kui kellegi tääk riivas tärisedes naabri tääki, kostis ridadest jõhkrat, tigedat sõimu. Mehed ei saanud end öösiti välja magada ja vaevlesid kuumuse, väsimuse ja janu käes. Mõned närisid käies loiult, vähimagi isuta, hommikul väljajagatud leivaportsjonit, ainult et kuidagimoodi lühendada pikka ja igavat rännakuaega.
Ohvitserid ei liikunud rivis – vabadus, millele kõrgem ülemus rännaku ajal läbi sõrmede vaatas – , vaid parempoolsel teeveerel. Nende valged kitlid olid seljal ja õlgadel higist mustaks tõmbunud. Küürus, ratsutid lõdvale lastud, tukkusid roodukomandörid ja adjutandid oma kõhnade, väljapraagitud hobuste seljas.
Igaüks soovis maksku mis maksab võimalikult rutem peatuskohta jõuda ja vilusse pikali heita.
Porutšik Avilov, haiglane, sõnakehv ja närviline noormees, kõndis oma üheteistkümnenda roodu esimese rea kõrval. Uued säärikud pigistasid tublisti jalgu, mõõga kanderihm hõõrus õlga, peas tuksles pehmelt ja raskelt veri. Kuid kõige enam vaevas Avilovit tuim igavustunne, mis teda rännakute ajal alati valdas ja millest ta mingi kerge tegevusega vabaneda püüdis. Kord murdis ta maantee ääres kasvava paju küljest painduva vitsa ja puhastas seda hammaste ning küünte abil koorest, kord peksis mõõgaga hoolikalt maha torkiva takja erepunaseid nuppe, kord, võtnud endale sihiks mingi eemalt paistva punkti, püüdis välja arvestada, mitu sammu selleni on, ja kontrollis siis end. Viimaks, sellest kõigest tüdinenult, hakkas ta «unistama», nagu ta oli seda teinud mõnikord korpuse õhtuse jumalateenistuse ajal igavuse eemalepeletamiseks. Ta küsis endalt mõttes: «Millest me siis seekord unistame?» ja hakkas meenutama kõike, millele tal oleks praegu meeldiv mõtelda või mis kuuldust või loetust kunagi varem tema kujutlust oli erutanud. Vahel kujutles ta end Prževalski või Jelissejevi taolise tuntud reisijana. Ta organiseeris ekspeditsiooni julgetest, raskuste ja ohtude vastu karastatud seiklejatest, kes värisesid juba tema pilgust. Ta avastas senitundmatuid saari ja maid ning püstitas nende pinnale vene lipu. Tema nimi sai tuntuks kogu maailmas. Kui ta Venemaale tagasi pöördus, korraldati tema auks ovatsioonirikkaid vastuvõtte. Naised külvasid teda üle lilledega ja sosistasid vaimustatult üksteisele: «Seal ta on, seal ta on, see kõige kuulsam!» Vahel kujutles ta, et manöövrid on juba läbi ja et ta läheb oma rooduga eratöödele mingi muinasjutuliselt rikka ja tingimata aristokraatse päritoluga mõisniku juurde. Mõisnikul on tütar – kahvatu, mõtliku ilmega kaunitar. Suurilma kavalerid on teda ammu oma labase tühisusega ära tüüdanud ning ta armub esimesest pilgust lihtsasse, vaesesse ja uhkesse,
