Kuid tema pisarad ajasid mehe veel rohkem vihale. Ta sattus nendest marru.
«Kui sa ka kümme aastat paluksid, andeks ma ei anna! Kunagi ei anna ma sulle, liiderdajale, andeks! Kuuled, mitte kunagi!.. Miks sa mulle kohe üles ei tunnistanud? Miks sa mind petsid? Ahaa! Sa arvasid, et ma hakkan võõraid patte varjama? Leidsin, jumal tänatud, lolli, kes peab endale auks teise mehe jäänuseid üles korjata! Kas tead ka, lojus, ma oleksin võinud kaupmehetütrega abielluda, kui mitte sina… Ma oleksin nüüd karjääri teinud. Ma oleksin …»
«Ega ma siis omal tahtmisel, Ivan Sidorõts,» vastas naine nuuksudes, «ega ma siis omal tahtmisel teie naiseks saanud. Te ise teate, kuidas ema mind tollal peksis.»
See endaõigustamine ajas mehe marru. Ta hakkas jälle hirmsasti köhima, ning köhahoogude vaheaegadel kuulis Avilov tigedat, roppu sõimuvalingut. Siis kostis äkki kõrvaltoast kõrvakiilu terav ja kuiv plaksatus, seejärel teine, kolmas, neljas, ning öises vaikuses hakkasid sadama halastamatud, kaalutletud. metsikud löögid. Siis jäi kõik korraga vaikseks. Saabus selline vaikus, et võis kuulda puud näriva koi kriginat. Avilov lamas pärani avatud silmadega; tema süda tuksus kiiresti mingi jubeda, nukra ja haletseva tunde mõjul. Siis kuulis ta naise vaikset, tagasihoitud nuuksetest summutatud häält.
«Issand jumal,» halises ta nuuksudes, hambaid kiristades ja pisarate kätte lämbudes, «miks ei saada sa mulle piinavat surma? Juba viis aastat… viis aastat järjest pean ma igal öösel kuulama neid süüdistusi. Võiksid mind juba kohe tappa, koletis! Mis eest sa mind piinad? Mis eest? Kas ma pole su teenija? Kas ma pole su ori? Kui sa üks öögi mu hinge seest ei sööks. Üksainus öögi! Arvad sa siis, et ma toda neetut armastasin? Karistagu issand teda minu pärast häbistava surmaga! Kui ta mulle ette satuks, kägistaksin ta oma kätega surnuks!.. Ta on mu elu hävitanud, lurjus! Olen kahekümne viie aastane, aga näen välja nagu vanaeit… Mul pole enam jõudu kannatada!»
Avilov kuulas kaua neid kirglikke, meeleheitlikke kaebeid, püüdes kogu aeg meenutada, kus ta seda häält varem oli kuulnud, ja vajus äkki ootamatult raskesse, tervesse, unenägudeta unne.
Vastu hommikut ärkas ta uuesti. Kuu ei paistnud enam. Taevas oli muutunud tumesinisest helehalliks. Avilov kuulis imestusega teisel pool seina jälle samu hääli.
«Mu kallis, mu armas!» rääkis mees liigutatud, nõrgaks muutunud häälega. – «Kui poleks seda, oi, kuidas ma sind armastaksin! Hoiaksin sind vähema kui tuulepuhangu eest. Sa elaksid mul nagu hellitatud proua.»
«Ah, Ivan Sidorõtš, noh, andke mulle viimaks ometi andeks! Hakkame elama nagu inimesed, nagu kõik teised… Kuidas ma juba praegu teie sõna kuulan, siis aga loeksin iga teie soovi juba teie silmist…»
Saabus vaikus ja Avilov kuulis, kuidas teisel pool seina pikalt suudeldi.
«Noh, hea küll, hea küll!» ütles mees leebelt ja rahustavalt. «Jäta nutmine, aitab… Sa arvad, et mul endal on kerge? Mu süda nõretab verest, aga mitte et… Mu kullake!»
Ja jälle kostis Avilovi kõrvu, kuidas pikalt suudeldi.
«Praegu te ütlete: hea küll,» sosistas naine kergelt hingeldades, «kuid homme algab kõik uuesti… Kui palju kordi juba olete tõotanud mind mitte enam süüdistada, kuid ikka… Kui palju kordi olete pühakujude ees jumala nimel vandunud…»
«Noh, aitab, jäta juba… Ütle mulle ainult, ega sa toda, tookordset, ei armasta? Ikka tõesti?»
«Ah, Ivan Sidorõtš, milleks te seda veel küsite? Ma tapaksin ta oma käega, kui ta mulle ainult kuskil ette satuks!..»
Jutlemine seina taga muutus vaiksemaks, läks üle sosinaks, üha sagedamini kostsid suudlused ja Ivan Sidorovitši summutatud, õnnelik naer.
Uni tahtis uuesti Avilovi üle võimust võtta, kuid ta võitles selle vastu ja püüdis kogu aeg meenutada, kus ta on kuulnud samasugust häält? Puhuti näis talle, et nüüd kohe tuleb talle see meelde, kuid siis hajusid tema mõtted ja muutusid segasteks nagu uinuval inimesel ikka… Viimaks, otse enne uinumist. meenus talle.
Sinna oli umbes kuus aastat tagasi… Tema, äsja ohvitseriks ülendatud noormees, oli Tuula kubermangu oma onu mõisasse suvitama sõitnud. Külas valitses põrgulik igavus ja Avilov otsis pidevalt ja intensiivselt kas või väiksematki meelelahutust. Jahilkäimine ja kalapüük olid teda ammu tüüdanud, ratsutada oli liiga palav.
Tõenäoliselt igavusest pööras ta kord tähelepanu onu toatüdrukule Haritiinale. Haritiina oli pikakasvuline, tugev, vaikne ja tõsine, suurte siniste, alati veidi nukrate silmadega neiu. Kord õhtul, kohanud Haritiinat esikus, süleles Avilov teda. Neiu tõukas tema käed vaikides oma rinna juurest eemale ja lahkus niisama vaikides. Ohvitseril hakkas piinlik, ta vaatas ringi ja läks kikivarvul, punetava näo ja põksuva südamega oma tuppa.
Paar nädalat hiljem, kuumal, raugestaval juunikuu keskpäeval pikutas Avilov suure, tiheda pargi serval heintel ja luges. Äkki kuulis ta üsna lähedal, oma selja taga kellegi kergeid samme. Ta pöördus ümber ja nägi Haritiinat, kes teda nähtavasti ei märganud.
«Kuhu sa kavatsed minna, Haritiina?» hõikas teda Avilov.
Haritiina ehmus algul ja vaatas siis kohmetult maha. «Käisin siin… praegu… suplemas…»
Avilov astus Haritiina juurde, vaatas ärevalt ringi ja embas teda. Langetanud silmad ja punastades surus Haritiina käed vaikides vastu Avilovi rinda ning püüdis teda eemale tõugata. Raskelt hingates ning tormiliselt neiu juukseid ja palgeid suudeldes surus ohvitser teda üha tugevamini oma rinna vastu…
Vaikiva tõrksuse ja nördimusega pani Haritiina kaua vastu. Ta oli väga tugev. Avilov hakkas väsima ja tahtis juba neiu lahti lasta, kui viimane äkki õudselt kahvatas, tema käed jõuetult alla langesid ja silmad sulgusid.
Meelemärkusele tulles hakkas ta hüsteeriliselt nutma. Kõik Avilovi lohutused ja tõotused olid asjatud. Ta lahkuski aiast, jättes Haritiina nuuksudes rohule visklema.
Haritiina ei lausunud sellest juhtumist kellelegi sõnagi ja püüdis ainult hoolega vältida kohtumist Aviloviga.
Muide, ka Avilov ise sõitis umbes nelja päeva pärast külast minema, saanud telegrammi emalt, kes oli ootamatult haigestunud.
Tollest ajast peale polnud Avilov Haritiinat näinud ja alles nüüd meenutas seina tagant kuuldud naisehääl talle ähmaselt juhtunut, ähmaselt seepärast, et Avilov ei suutnud veel oma mälestustes selgusele jõuda, kui ta jälle raskesse, hommikueelsesse unne vajus…
«Teie ausus, tõuske! Tõuske, teie ausus! Roodukomandör on juba roodu juurde läinud!» äratas Nikifor kauaks magama jäänud Avilovit, raputades teda vajaliku aupaklikkusega õlast.
«Mm… aga samovar?» pomises Avilov vaevaga silmi avades.
«Pole üles pandud! Kõik asjad on ära saadetud: veltveebel käskisid. Olen teid juba peaaegu tund aega äratanud: suvatsesite mind läbi sõimata ja ütlesite, et te teed ei joo.»
Avilov sai viimaks suure pingutusega oma unest võitu, hüppas kähku voodist välja ja hakkas kiiresti riietuma. Ta kartis hilineda. Kiiruga viskas ta näole paar korda vett, ja vaevalt mundri kinni nööpinud, jooksis kogunemiskohale, pannes käigu peal kohale särpi ühes revolvrikabuuriga ja mõõka.
Pataljonid seisid juba korrapäraste mustade nelinurkadena piki laia tänavat üksteise kõrval. Avilov astus kiiresti oma kohale, püüdes mitte komandörile vaadata, et vältida tema laitvat pilku.
Taevas
