raha, mida nad tegelikult võib-olla ei vajagi. Oleks see siis palju, kui mina kas või kordki, kas või ainuke kordki elus leiaksin… noh, ütleme, kümme, ei, kakskümmend rubla! Saaks ämmaemandale maksta ja Vasjutkale võiks osta saapad ning Ljolale sooja palitu… Mispärast, näiteks, ei võiks ma leida praegu tänavalt rahatasku? Tuleb ju vahel ette selliseid juhtumeid, isegi kaunis tihti tuleb: kas sellest on vähe kirjutatud ja räägitud?..»
Ning Aggei Fomitš, kel oli unistav mõttelaad, hakkas naudinguga kujutlema, kuidas ta leiab tänavalt paksu nahast rahatasku, kuidas ta avab selle ja leiab sealt terve paki sajarublaseid rahapabereid ja võidulaenupileteid, kuidas ta kolib suurde, sooja ja valgesse korterisse, muretseb mööbli, laseb kogu perekonnale soojad, ilusad riided õmmelda ja… kas on vähe head, mida võib saada suure raha eest?..
Ja vähehaaval – võib-olla mõne klaasikese joodud viina, võib-olla autosugestiooni mõjul – hakkas Aggei Fomitši hinges kindlaks kujunema kohutavalt absurdne, kuid kaljukindel veendumus, et täna, ning just praegu, peab ta leidma tänavalt imeväärse rahatasku. Mispärast see pidi juhtuma, seda ta ei teadnud ja ta ei mõelnudki sellele. Ta oli selles lihtsalt kindel ning läks, langetanud pea ja vaadates tähelepanelikult enda ette maha.
«Nüüd kohe… kohe,» sosistas ta otsekui palavikus jampsides, «teised ju leiavad… veel mõned sammud… kohe… kohe…»
Ja äkki – see polnud sugugi erutatud kujutlusest tingitud meelepete – nägi ta tänaval lumes selgesti väikest, musta, korrapäraselt nelinurkset eset. Hingeldades meeletust vaimustusest, püstitõusnud juustega, vaatas Aggei Fomits enda ümber ringi nagu varas ja sööstis maas lebavat eset üles tõstma…
Tema käes oli paks nahast rahatasku… Algul pani unistuste ja tegelikkuse imeline kokkusattuvus Aggei Fomitši mõneks hetkeks jahmatama, kuid veendunud, et tal on käes ehtne, mitte kujutletud rahatasku, surus ta selle kramplikult vastu rinda ja hakkas kiiresti kodu poole jooksma…
Tal tuli joosta umbes pool versta. Ta tundis, kuidas tal harjumatust kiirest liikumisest rinde all pistma hakkas, kuidas kõris paisus mingi kuiv ja torkiv kämp, kuidas veri tema peas pingsalt tuikas. Kuid peatuda ta ei võinud, talle näis, et kui ta kas või minutikski jooksu aeglustab, jookseb keegi talle järele ja võtab tal leitud aarde käest. Joostes kukkus tal müts peast. Ta tahtis kummarduda, et seda üles tõsta, kuid lõi kohe käega ja jooksis edasi. «Ostame tuhat mütsi!» sosistas ta vaimustusega…
Tema pöörase koputuse peale avas ukse unest äratatud, ehmunud naine, küünal käes. Ka lapsed ärkasid ja vaatasid oma vooditest isale imestuse ja hirmuga. Kahvatuna, üleni higisena, eksleva pilgu ja säravate silmadega laskus Aggei Fomitš raskelt tugitooli.
«Anjake! Lapsed!» ütles ta rahataskut käes raputades kähiseva häälega. «Vaat siin… rahataskus… on raha… Sada tuhat… üüri uus korter. Anja… šampanjat… nelisada tuhat… mõistate? Hurraa!»
Nüüd on Aggei Fomitš niivõrd rikas, et tema miljonite ees on tühised kõik Holkonda ja Kalifornia varandused. Tal on tallides kuuskümmend tuhat hobust ja tõllakuurides kolm miljonit viissada tuhat tõlda. Ta on kõigi maailma raudteede ja isegi uue, äsja Maalt Jupiterile ehitatud raudtee direktor. Ta on haruldaselt helde ja annetab igale vaesele palujale meelsasti miljoni või paar miljonit rubla. Ta on hea, vaikne, leebe ja ei talu vaid üht – kui keegi julgeb puudutada tema kallist nahkset rahataskut, milles on määrdunud kolmerublane rahapaber, pagasikviitung ja ajalehekuulutus. Siis satub ta kummalisse märatsushoogu ja virutab juuresolijate pihta kõigega, mis kätte puutub. Naine ja lapsed armastavad teda väga ja osutavad talle kõige õrnemat tähelepanu. Ta tasub neile samaga.
Ning lõppeks, kust meie teame? – Võib-olla on hullumeelsed vahel ääretult õnnelikumad meist, tervetest inimestest?
MOOLOK
Tehase vile undas pikalt, kuulutades tööpäeva algust. Jäme, kähisev, pidev heli näis väljuvat maa alt ja laiuvat madalal maapinna kohal. Vihmase augustikuu päeva ähmane koidik andis talle nukruse ja ähvarduse karmi varjundi.
Insener Bobrov istus vile ajal teelauas. Viimaseil päevil kannatas Andrei Iljitš eriti tugevasti unepuuduse all. Õhtul raske peaga voodisse heites ja iga hetk otsekui äkilistest tõugetest võpatades, suikus ta siiski kaunis ruttu rahutusse, närvilisse unne, kuid ärkas ammu enne valgehakku, täiesti väsinuna, jõuetuna ja ärritatuna.
Selle põhjuseks oli kahtlemata moraalne kaater ja füüsiline kurnatus, ent samuti ammu harjumuseks saanud vajadus morfiumisüstide järele – vajadus, mille vastu Bobrov mõned päevad tagasi oli alustanud visa võitlust.
Nüüd istus ta akna all ja rüüpas väikeste lonksude haaval teed, mis tundus talle stepirohuga segatuna ja maitsetuna. Aknaruutudelt nõrgusid siksakis alla veetilgad. Veeloigud õues virvendasid ja virendasid vihma käes. Aknast paistis väike nelinurkne järv, mis oli raamina ümbritsetud madalatest, paljaste tüvede ja halli lehestikuga hõbepajudest. Kui tõusis tuul, tekkisid järvepinnale väikesed, lühikesed lained, mis veeresid nagu rutates edasi, hõbepajude lehed aga kattusid äkki hõbeka hallusega. Närtsinud rohi liibus vihma käes jõuetult vastu maad. Lähedal asuva küla majad, puud metsas, mis laius hambulise tumeda lindina silmapiiril, mustades ja kollastes lappides põld – kõik see paistis hallilt ja ähmaselt nagu läbi udu.
Oli kell seitse hommikul, kui Bobrov tõmbas selga peakotiga vahariidest vihmakuue ja väljus majast. Nagu paljud närvilised inimesed, tundis ta end hommikuti väga halvasti: keha oli nõrk, silmades tundus tuima valu, otsekui oleks keegi neile väljastpoolt tugevasti vajutanud, suus oli ebameeldiv maik. Kuid kõige ebameeldivamalt mõjus talle too seesmine, hingeline lahkheli, mida ta oli endas viimasel ajal märkama hakanud. Bobrovi seltsimehed, insenerid, kes vaatasid elule kõige lihtsamast, lõbusamast ja praktilisemast vaatevinklist, oleksid tõenäoliselt välja naernud põhjuse, mis temale nii palju salajasi kannatusi valmistas, ning igal juhul poleks nad teda mõistnud. Iga päevaga kasvas temas üha rohkem ja rohkem jälestus, peaaegu õudus teenistuse vastu tehases.
Oma mõttelaadi, harjumuste ja maitsete kohaselt oleks tal kõige parem olnud pühenduda kabinetitööle, professorikutsele, või jälle põllumajandusele. Töö insenerina teda ei rahuldanud, ja kui ta poleks alistunud ema tungivale soovile, oleks ta lahkunud instituudist juba kolmandalt kursuselt.
Tema õrn, peaaegu naiselik loomus kannatas julmalt kokkupuutumisest jõhkra tegelikkusega, selle argipäevaste, kuid karmide vajadustega. Ta ise võrdles end selles suhtes inimesega, kellelt on elusalt nülitud nahk. Vahel kutsusid pisiasjad, mida teised poleks üldse märganud, temas esile sügava ja kestva meelehärmi.
Välimus oli Bobrovil tagasihoidlik, mitte silmapaistev… Ta oli lüheldast kasvu ja kaunis kõhn, ent temas tundus peituvat närvilist, tormakat jõudu. Tema näos äratas kõigepealt tähelepanu suur, kaunis, valge laup. Laienenud, seejuures eri suurusega pupillid olid niivõrd suured, et silmad näisid hallide asemel mustadena. Tihedad, ebaühtlased kulmud olid ninajuure kohal kokku kasvanud ja andsid seetõttu silmadele range, terava ja otsekui askeetliku ilme. Huuled olid Andrei Iljitšil närvilised, õhukesed, ent mitte tigedad, veidi ebasümmeetrilised: suu parempoolne nurk oli vasakpoolsest pisut kõrgemal; vurrud ja habe olid tal väikesed, hõredad, valkjad, täiesti nagu noorukil. Tema üldjoontes inetu näo võlu seisis üksnes naeratuses.
Kui Bobrov naeris, muutusid tema silmad õrnadeks ja rõõmsailmelisteks ning kogu nägu veetlevaks.
Käinud maha pool versta, jõudis Bobrov künka tippu. Otse tema jalge ees avanes viiekümne ruutverstasele maa-alale ehitatud tehase hiiglaslik panoraam. See oli tõeline punastest tellistest ehitatud linn kõrgele õhku tõusvate nõgiste korstnate metsaga – linn, mis oli üleni läbi imbunud väävli ja rauavingu haisudest,
