istud, kui nemad mängivad tuhande rubla peale. Ma seisin kõrval ja vaatasin pealt. Äkki ütleb mulle üks sihukeste pikkade vurrudega mõisnik, kes mängis kogu aeg kahekümne viie rublalistega, täispanustega: «Mispärast siis teie mängust osa ei võta?» Ma vastasin talle, et mul pole nii palju raha, et mängida. «Tühja kah,» ütles mõisnik, «mängige väikese summa peale!» Ma paningi kaardi peale kümme rubla. Kaotasin. Panin veel kümme rubla ja peenraha.
Kaotasin uuesti. See ajas mind vihale. Mul oli kaasas Katariina-aegne hõberubla, hoidsin seda niisama mälestuseks. «Panen ka selle mängu,» mõtlesin. Paningi. Kujutlege endale – võitsin. Panin välja kahekordse panuse – võitsin. Veel kord kahekordse panuse ja veel ja veel. Umbes viie minutiga võitsin kogu panga. Pangapidaja ütles: «Pidage nüüd teie panka.» Mina muidugi istusin kaardilauda. Pean panka. Noh, mõistate, nagu keegi suurema summa kaardi peale paneb, nii portsu otsa lendab. Mul oli pangas juba ligi viisteist tuhat rubla… Mõtlesin juba kaardilauast tõusta, kuid hakkas nagu kahju: mis siis, kui lasen oma õnnel käest minna? Seal astub kaardilaua juurde Porczyński ise, toosama, kelle pulmas me olime… «Noh,» ütleb ta mulle, «teil veab armastuses, siis ei tohiks teil kaardimängus vedada. Lubage, pean õige ise korraks panka.» Mina ütlen talle selle peale: «Vabandage, praegu pean panka mina.» Tema ütleb: «Teie? Väga hea. Panga peale!» Kõik ajasid imestusest suud ammuli. Noh, parata polnud midagi, ma segasin kaardid, kuid tema ei taha isegi tõsta, ei pilguta silmagi, sindrinahk. Ja kujutlege, teise kaardiga võttis mult kogu panga, pistis raha taskusse ja lahkus kaardilauast. «Ma ei tahagi nüüd enam panka pidada,» ütles.»
Kõik kuulasid Schmidti jutustust põlevate silmadega pealt: nagu oleksid nad ise näinud neid viitteist tuhat rubla, tundnud rahapaberite lõhna ja kuulnud nende krabinat.
«On ka selliseid õnneseeni olemas, kes võidavad võidulaenupiletiga,» ütles isake diakon ohates (kõik teadsid, et tal oli üks siselaenupilet). «Ma lugesin hiljuti ajalehest, keegi liigkasuvõtja oli võitnud kakssada tuhat. Oleks parem mõni vaene inimene võitnud, tollel aga on ju raha endalgi jalaga segada. Jumala teed on tõepoolest äraarvamatud.»
«Nojah,» venitas kooliõpetaja mõtlikult bassihäälega, «seda juhtub. Aga räägitakse, et kui mõni pilet on ükskord võitnud, siis võidab see ka teine kord tingimata. Ei tea, kas see peaks tõsi olema?»
«Jah, räägitakse,» vastas pristavi abi, «ainult ma ei tea, kas see vastab tõele… Kuid meil Z-s juhtus ühe kopeerijaga säärane lugu. Ta teenis kubermanguvalitsuses ja oli endale kuidagi nii palju raha kogunud, et võis võidulaenupileti osta. Kord tuleb ta valitsusse ja lauaülem küsib temalt: «Mis teie pileti number on, Sergei Ivanovitš?» – «Päris täpselt ma ei mäleta,» vastab kopeerija, «aga oleks justkui olnud 1123.» – «Õnnitlen, te võitsite viiskümmend tuhat rubla.» Vaatasid ajalehest järele: tõepoolest, numbrile 1123 on langenud viiekümne tuhandene võit. Kopeerija läks rõõmu pärast peaaegu segaseks! Tellis lõunasöögi šampanjaga, kõik õnnitlevad teda, peavad kõnesid. Kuid järgmisel päeval ilmus samas ajalehes õiendus, et eksikombel oli 1124 asemel trükitud 1123. Selle tagajärjel sai too kopeerija närvivapustuse.»
Ning üksteise järel jutustati neid paljukuuldud, kogu maailmale tuntud lugusid, mis sarnanesid üksteisega nagu kaks tilka vett: Rothschildist, kes tulnud Pariisi jalgsi ja müünud algul tänaval tuletikke, kuid kelle aastane sissetulek ulatunud hiljem saja miljoni frangini, Vanderbiltist, rahaaukudest, võitudest kaardimängus, börsispekulatsioonidest, ootamatult esile kerkinud ameerika miljonäridest-onudest.
Kuigi Aggei Fomitš ise midagi ei rääkinud, elas ta neile lugudele kogu hingega kaasa. Vaatamata oma ilmetule välimusele oli tal, nagu seda sageli juhtub, imekspandavalt elav fantaasia ja ta kujutas endale kõike, mis tema juuresolekul jutustati, erakordselt eredalt ette. Jutustused võlgadest, ootamatuist rikkustest, neist imelistest, võimsatest olevustest, keda nimetatakse miljonärideks ja kes ei tarvitse ära ütelda ühegi oma kapriisi täitmisest, erutasid teda palavliku värinani, erutasid seda enam, et ta vajas praegusel hetkel hädasti mõnd viletsat rubla ämmaemandale maksmiseks ja poja saabaste tallutamiseks.
«Mõned leiavad raha ka tänavalt,» pahvatas äkki Aggei Fomitš endalegi ootamatult.
Kõik vaatasid talle imestusega – ta polnud kogu õhtu jooksul veel sõnakestki lausunud. Aggei Fomitšil hakkas piinlik ja ta vaatas üksisilmi laudlinale.
«Juhtub, et leitakse ka tänavalt, ainult… võõrastest taskutest,» naljatas pristavi abi teravmeelselt.
Kõik hakkasid naerma, rohkem küll Aggei Fomitši kohmetunud näo kui pristavi abi teravmeelsuse üle ja kohe jutustas igaüks lookese mõnest suurest, hulljulgest, lahendamatust vargusejuhtumist. Ja jälle hakkasid Aggei Fomitši vaimusilme ees keerlema kümned ja sajad tuhanded rublad, hiiglasuured patakad kirjuid rahapabereid, rikaste võluvad nimed, kes enam ei tea, kui rikkad nad on. Ning ta kuulas samasuguse tundega, nagu näljane vaatab gastronoomiaäri vaateaknale välja pandud delikatesse.
Vana kähisev seinakell lõi esimest öötundi. Isa diakon tõusis lauast, ja keeranud tagasi preestrikuue parema varruka, hakkas jumalaga jätma; tema järel tõusid lauast ka teised peale Aggei Fomitši. Aggei Fomits istus kogu aja, kuni Rakitin, põlev küünal käes, oma külalisi välisukseni saatis, liikumatult ühel ja samal kohal, mätsides erutatult väriseva käega leivakuulikesi. «Kohe tuleb Rakitin tuppa tagasi,» mõtles Aggei Fomitš, «ja ma palun temalt raha laenuks. Tuleb ainult julgem olla… Ja tõepoolest, ega ta mind selle palve pärast maha löö!»
Viimaks tuli Rakitin tagasi ja istus oma külalise kõrvale, imestades, miks too polnud koos teistega lahkunud, kuid Aggei Fomitš, selle asemel et kohe laenu paluda, hakkas venitama pikka ja igavat juttu teenistusest ja palgast. Rakitin vaatas talle otsa väsimusest kinnivajuvate silmadega, tehes viisakusest näo, et kuulab oma kaasteenija juttu, ja haigutas kramplikult kinnipigistatud suuga. Nii möödus umbes pool tundi. Viimaks ei pidanud Rakitin enam vastu ja ringutas valjusti ning pikalt haigutades.
«Ah, missugune sigadus!» ütles ta unise häälega. «Homme on minu valvekord…»
Aggei Fomitš tõusis kiiresti püsti ja hakkas vabandama. Esikus, võtnud juba ukselingist kinni, pöördus ta äkki oma kõhklusest üle saades Rakitini poole.
«Kuule,» ütles ta silmi üles tõstmata, surutud häälega, «mul on… sinule väike… palve.»
«Missugune palve?» küsis Rakitin rahutult. «Mõistad… ma… ei hakkaks sind tülitama… Naine, tead, ootab sünnitust… Hädasti läheb tarvis… Ma, jumala eest, maksaksin ära kahekümnendal… laena mulle…» – ta tahtis ütelda: kümme, kuid ehmus ise sellisest summast – , «laena mulle kas või viis rubla…»
«Jumala eest, mitte kopikatki pole hinge taga,» vastas Rakitin, surudes veenmise mõttes mõlemad käed vastu rinda, «noh, mõistad, kogu majas pole kopikatki.»
Rakitini ülisiirast toonist mõistis Aggei Fomitš väga hästi, et viimasel on raha ja et ta kardab temale laenata. Pomisenud midagi vabanduse taolist, väljus Aggei Fomitš tänavale.
Oli kuuvalge, vaikne ja külm öö. Laiad, lund täis tuisanud tänavad, madalad valgete lumemütsidega majakesed, lumega nagu vatiga üle puistatud puud – kõik see näis surnuna. Lumi krudises teravalt jalge all.
Aggei Fomitšil oli üsna pikk tee minna.
Mõte rahast ei lahkunud temast hetkekski. Ta kujutles õudusega, kuidas ta astub praegu oma madalasse, kütmata, roheliste aknaraamidega korterisse. Aknaruudud on diagonaalselt kokku kititud, toast ei lahku kunagi alaline kehvuse ja lastemähkmete hais. Mis ta ütleb naisele, kui too temalt oma nõrga, haige häälega pärib, kas ta sai raha? Tema jõi praegu viina ja õlut, sõi põrsapraadi, seal aga heideti
