kunagi õnnelikuks.» Mõisniku tütar nutab tema rinna najal, Avilov lohutab teda. Põõsaste tagant ilmub ootamatult välja mõisnik ise, tal on liigutusepisarad silmis. «Minu lapsed,» ütleb mõisnik, «ma tahan, et te teineteist armastaksite. Mitte raha, vaid tõeline armastus toob inimestele õnne.» Nende sõnadega õnnistab ta armunuid; kõik kolm kaelustavad üksteist ja nutavad. Mõni päev hiljem loevad seltsimehed polgu päevakäsust imestuse ja kadedusega, et porutšik Avilov palub raportiga selle ja selle numbri all luba astuda esimesse seaduslikku abiellu vürstitar Z-ga…
Puhuti maalis fantaasia talle neid stseene niivõrd eredalt, et niihästi maantee ja tolm kui ka hallid, ühetaoliselt sammuvate soldatite read lakkasid temale eksisteerimast. Ta sammus edasi rinnale langetatud peaga, ebamäärane naeratus huulil, tuhmid liikumatud silmad pärani. Mitu versta möödus märkamatult, ja kui Avilov oma unistustest ärkas, laius tema ees juba täiesti uus maastik.
Õhtused varjud olid pikemaks veninud. Päike seisis otse silmapiiri kohal, värvides tolmu eredalt purpurpunaseks. Tee hakkas kulgema allamäge. Kaugel horisondil paistsid metsa ja elamute ähmased piirjooned.
Väeosale venis vastu lõputu talupojavankrite voor. Soldatite lähenemisel pöörasid hohollid aeglaselt üksteise järel oma suuri, halle, järsult ülespoole pööratud sarvedega laisku härgi teelt kõrvale ja paljastasid pea. Nad kõik, viimane kui üks, olid palja jalu, päratu laiades, linasest riidest pükstes ja linasest riidest hamedes. Nende hamede lahtinööbitud kaeluste vahelt paistsid päevitusest pronkstumedad, arvutute väikeste kortsukestega kaetud paljad kaelad.
Voorist möödumisel kostsid soldatiridadest kogu aeg kärsitud küsimused:
«Onkel, kas Nagornajani on veel palju maad?»
«Vader, mitu versta on veel jäänud Nagornajani?»
«Hei, semud, kas see, mis sealt paistab, on Nagornaja?»
Hohollid vastasid laisalt ja aeglaselt, et Nagornajasse tuleb kõvasti oma kolm või neli versta». Soldatid muutusid erksamaks, tõstsid pea kõrgemale ja kiirendasid tahtmatult sammu.
Veerandtunni pärast läigatas all sügavas nõos sinine lai jõelint. Päike loojus. Taeva lääneserval leegitses terve erepunaste ja tulikuldsete värvide palang; pisut kõrgemal läksid tulised värvitoonid üle suitsjaspunasteks, kollasteks ja oranžideks varjunditeks ning ainult tujukate piirjoontega pilvede sakilised servad helkisid sulahõbedana; veelgi kõrgemal muutus taeva tõmmukasroosa värvus märkamatult õrnrohekaks, peaaegu türkiissiniseks. Kahvatu, vaevalt märgatav noorkuu ahtake sirp paistis keset taevast; kõrguses hakkasid aralt sirama esimesed tähed.
«Härrad ohvitserid, kohtadele! Trummilööjad, rännakule!» kostis väeosa eesotsast ülema kõmisev hääl.
Üksteise järel hakkasid pika kolonni mitmes osas kumedalt põrisema trummid. Soldatid tõttasid joostes ridadesse, kohendasid käigu peal selga ja õlgu kehitades ranitsaid ning tegid keksivaid samme, et ühtlast sammu sisse saada. Käigu peal mõõka paljastades otsisid ohvitserid kiiresti üles oma kohad rivis.
Tee kallak muutus veelgi järsumaks. Jõelt hoovas korraga rõsket jahedust. Varsti hakkas vana, auklik puusild raskete, rütmiliste sammude all vappuma ja õõtsuma. Esimene pataljon oli juba sillast üle läinud, kõrgele järsule kaldale tõusnud ja marssis orkestri saatel külasse. Elavnenud ja joondunud ridadest kostis kõnekõminat.
«Fjodortšuk, ära tolmuta!.. Tõsta jalgu, saatananahk!»
«Aga eks sul, Šapovalov, olnud Zimovitsõs tragi perenaine? Ah? Kuidas ta ikka tookord potihargiga äigas!»
«Ära nori!»
«Ei noh, selge! Tema ronib ju kohe käperdama.»
«See on enam kui kindel, poisid: kui õhtul taevas punetab, võib hommikul tuult oodata.»
«Hei, kolmas rühm, kes lähevad leiva järele? Vaadake, sindrinahad, et te jälle maha ei maga!»
«Hoia, kaim, minu püssi, ma kohendan sinelit! On ikka mõnus asi see manööver. Palju etem, kui see va roodu õppus.»
«Neljas rühm, ära maha jää! Igavesed venivillemid!»
Kõrgendikult paistis kogu küla. Valged, kirsiaedadesse uppuvad savitared olid suures orus ja selle nõlvadel laiali paisatud. Külaservale oli kogunenud kirju rahvasumm, enamasti naised ja lapsed, «moskaale» vaatama. Üheteistkümnenda roodu eeslaulja jefreitor Nogaa, kõige tugevama häälega laulumees kogu polgus, astus ülemuse käsklust ootamata ette, võttis jalga, vaatas üle õla tagasi, nihutas mütsi kuklasse, ja mananud näole hooletult sünge ilme ning vehkides parema käega laias kaares, alustas laulu:
Jah, talv, pakane pea mööda läeb!
Kevade on varsti käes.
Kevade on varsti käes,
soldatitel süda raskeks läeb.
Sada mehist häält hakkasid kõmisevalt kaasa laulma ja iga soldat, kes hämmastunud rahvahulgast teeseldult ükskõikse ilmega möödus, tundis end sel hetkel sangarina. «Siin on kõik matsid – kas nende pea ka midagi jagab? Neile on kroonuteenistus kuradist endast hirmsam: küll saab seal alles peksa ja õppustel kurja vaeva näha, pannakse püssist laskma ja saadetakse türklaste vastu sõtta. Minule aga on see kõik kukepea, ma vilistan kõige selle peale ja teie, matsid, olete minu meelest nullid, sest mul pole aega, mul on tegemist oma soldatiametiga, selle kõige tähtsama ja tõsisema ametiga maailmas.» Seda mõtet luges Avilov kõigilt nägudelt, alates eeslauljast ja lõpetades viimase trahvitud tatarlasega, ning teda ennastki täitis vastu tahtmist mingi karmi uljuse tunne ja ta sammus kerge, sujuva kõnnakuga, tõstnud pea püsti ja ajanud rinna ette.
Rividrillis mahvi saan,
aga sest ei hooli ma! —
laulis Nogaa, moonutades uljusest sõnu ja karjudes teistest valjema falsetiga üle. Keegi ei mõelnud enam rakkuhõõrutud jalgadele ega selga vajutavatele ranitsatele. Mehed olid juba ammu märganud eemalt oma nelja majutajat, kes tulid roodule vastu, et paigutada see kohe laiali varem valmisvaadatud peredesse. Veel mõned sammud, ja rühmad läksid mööda küla põiktänavaid laiali, otsekui sulasid ära, järgnedes valju naeru ja vaikimatute naljatuste saatel igaüks oma majutajale.
Avilov vantsis vastu tahtmist, laiskade sammudega väravani, millele oli kriidiga maalitud suur pealkiri: «Porutšik avelovi kortel.» Avilovile valmisvaadatud maja erines märgatavalt naabruses asuvaist taredest nii suuruselt kui ka valgeks lubjatud seinte ja plekk-katuse poolest. Pool õue oli täis kasvanud tihedat, üle inimese pea ulatuvat maisi ja hiiglasuuri päevalilli, mis paindusid madalale oma kollaste kübarate raskuse all. Akende juures, peaaegu kattes aknavahesid, kerkisid pikkade, peenikeste kassinaerite kahvaturoosad ja punased õied.
Avilovi tentsik Nikifor Tšurbanov – osav, lõbus ja pärdikuna inetu soldat – kükitas juba välistrepil ja puhus jalast võetud säärikuga süsi samovaris hõõgvele. Härrat nähes viskas ta sääriku maha ja jäi valveseisangusse.
«Kui mitu korda olen ma sulle ütelnud, et sa säärikuga samovari kallal ei jändaks,» ütles Avilov põlastavalt. «Näita, kust siit sisse pääseb.»
Tentsik avas esikus paremat kätt viiva ukse. Tuba oli avar ja valge; akende ees olid punased sitskardinad, diivan ja toolid olid samasuguse odava sitsriidega kaetud; valgeks lubjatud seintel rippus palju ažuursetes puuraamides ülesvõtteid ja kaks ajakirja tasuta kaasandeks saadud oleograafilist pilti. Toas oli veel väike kõhukas kummut, mille kohal rippus nelinurkne, tuhm peegel, ning nurgas ebatavaliselt kõrge kaheinimesevoodi terve
