See-eest aga, kui tuleb üldkoosolekutel situatsiooni päästa – temast paremat ei leia. Ta kannab kõige kahtlustäratavama aastaaruande ette nii, et aktsionäridele paistab must valgena ja pärast nad lihtsalt ei tea enam, kuidas juhatusele oma tänu avaldada. Peaasi: ta pole ise kunagi sellega, millest kõneleb, vähimalgi määral kursis ja võidab ainult tänu oma esinemiskindlusele. Kui kuulete teda homme, siis arvate tõenäoliselt, et ta pole terve eluaeg muud teinudki, kui kõrgahjude juures töötanud, tegelikult aga teab ta neist niisama palju, kui mina oskan sanskriti keelt.»
«Ta-ra-ra-ra-ram!» hakkas Bobrov kõrvale pöördudes meelega lohakalt ja valesti laulma.
«Noh, nii… Sellega pole veel kõik öeldud… Teate, kuidas ta Peterburis jutule võtab? Istub alasti vannis, kõrist saadik vees, ainult punane pea särab vee kohal – ja kuulab. Kuid mingi salanõunik seisab alandlikult küürutades tema ees, ja esitab ettekannet… Ta on õudne õgard… ja oskab tõepoolest süüa: kõigis peenemates restoranides on tuntud bitkii à la Kvasnin. Mis aga naistesse puutub – ei leia sõnu. Kolm aastat tagasi juhtus temaga sel alal ülikoomiline lugu …»
Ning nähes, et Bobrov valmistub tsehhist lahkuma, haaras Sveževski tal palitunööbist kinni ja sosistas anuvalt:
«Lubage… see on nii naljakas… lubage, ma jutustan teile kähku… paari sõnaga. Kuulake, kuidas see asi oli. Sügisel, umbes kolm aastat tagasi, sõidab Peterburi üks vaene noormees – ametnik või midagi selletaolist… ma teadsin isegi tema perekonnanime, aga ei suuda seda praegu meenutada. Too noormees jookseb ringi mingi vaieldava päranduse asjus ja teeb igal hommikupoolikul, ametiasutustest tagasi pöördudes, käigu Suveaeda, et istuda veerand tundi pargipingil.
Noh, heakene küll. Ta istub seal kolmandat, neljandat, viiendat päeva ja märkab, et iga päev jalutab temaga ühel ajal Suveaias keegi punapäine, erakordselt paks härrasmees… Nad tutvuvad. Punapäine isand, kes osutus Kvašniniks, uurib noormehelt välja kõik asjaolud, tunneb talle kaasa, haletseb… Kuid oma perekonnanime talle ei ütle. Noh, heakene küll. Viimaks, ühel ilusal päeval, teeb punapäine isand noormehele ettepaneku: «Kas te oleksite nõus naituma ühe neiuga, kuid tingimusel – et te kohe pärast laulatust lahku lähete ja mitte kunagi enam ei kohtu?» Noormees aga oli tollal peaaegu nälga suremas. «Olen nõus,» ütleb ta, «ainult tingimusel, et saan kõva tasu ja raha makstakse ette.» Pange kõrva taha – noor mees, aga teab, kummast otsast sparglit süüakse. Noh, heakene küll. Leppisid kokku. Nädal hiljem paneb punapäine isand noormehe frakkülikonda ja sõidutab ta hommikul vara kuhugi linna taha kirikusse. Kirikus pole inimhingegi; pruut juba ootab, üleni loori mässitud, kuid on näha. et nägus ja üsna nooruke. Algab laulatus. Siis märkab noormees, et tema pruut seisab kuidagi kurvalt. Küsibki siis sosinal: «Sõitsite, nagu näha, vastu oma tahtmist siia?» Pruut aga vastab: «Teie, nagu näib, samuti?» Nii nad siis seletasidki isekeskis oma asju. Selgus, et neiut sundis mehele minema tema enda ema. Tütart lihtsalt Kvašninile armukeseks anda ei lubanud tal siiski südametunnistus… Noh, heakene küll… Seisavad ja seisavad… Noormees ütleb siis pruudile: «Mängime õige sellise tüki: meie mõlemad oleme noored, meid võib veel palju head ees oodata, jätame Kvašnini seekord saagist ilma.» Neiu on kiire taibuga ja otsustusvõimeline. «Hea küll,» ütleb, «jätame.» Laulatustalitus on läbi, noorpaar väljub kirikust, Kvašnin aina särab näost. Noormees aga oli temalt juba raha kätte saanud ja mitte väikese summa, sest Kvašninile pole sellistel juhtudel mingi kapital tähtis. Ta läheneb noorpaarile ja õnnitleb neid kõige iroonilisema ilmega. Nad kuulavad tema õnnitlused ära, tänavad, nimetavad teda isameheks ja hüppavad äkki mõlemad kalessi. «Mida see siis tähendab? Kuhu nüüd?» – «Kuidas kuhu? Raudteejaama ja pulmareisile. Kutsar, lase käia!..» Vassili Terentjevits jäigi maha, suu ammuli… Ja siis veel üks kord… Mida see tähendab? Te juba lahkute, Andrei Iljitš,» katkestas Sveževski oma lobisemise, nähes, et Bobrov kohendab otsustava ilmega kaabut ja paneb kinni palitunööpe.
«Vabandage, mul ei ole aega,» vastas Bobrov jahedalt. «Mis aga puutub teie anekdooti, siis olen seda juba varem kuskilt kuulnud või lugenud… Head aega.»
Ning pöörates Sveževskile, kes oli tema jämedast käitumisest kohmetanud, selja, väljus Bobrov kiiresti tsehhist.
Tehasest koju tulnud ja kiiruga lõunastanud, astus Bobrov välistrepile. Kutsar Mitrofan, kes oli juba varem käsu saanud saduldada kõrb doni hobune Faarvaater, tõmbas pingutades kinni inglise sadula vööd. Faarvaater tõmbas kõhu õhku täis ja kõverdas paaril korral kaela, püüdes Mitrofani särgivarrukast hammastega kinni napsata. Siis käratas Mitrofan tema peale vihase ja ebaloomuliku bassihäälega: «No-oh! Mängid mul, sunnik!» ja lisas pingutusest ähkides: «Tõbras sihuke!»
Faarvaater – keskmise suurusega, laia rinna, pika kere ja kiitsaka, veidi libaja laudjaga täkk – seisis kergelt ja nõtkelt oma tugevatel, karvastel, kõvade kapjade ja peenikeste kabjaluudega jalgadel. Asjatundja poleks rahule jäänud tema kongisninalise pea ja pika kaelaga, millel paistis silma terav kõrisõlm. Kuid Bobrov leidis, et need igale doni hobusele iseloomulikud iseärasused on Faarvaatrile iluks, nagu on seda taksile kõverad jalad ja setterile pikad kõrvad. See-eest polnud kogu tehases hobust, kes oleks suutnud Faarvaatrist mööda kihutada.
Kuigi Mitrofan, nagu iga teinegi hea vene kutsar, pidas vajalikuks hobusega karmilt ümber käia, lubamata nii endale kui ka viimasele mingeid õrnuseavaldusi, ja nimetas teda seepärast küll «sunnikuks», küll «raisaks», küll «mõrtsukaks» ning isegi «hamletiks», armastas ta sellele vaatamata hingepõhjas Faarvaatrit kirglikult. Tema armastus väljendus selles, et doni täkk oli paremini puhastatud ning sai rohkem kaeru kui teised Bobrovi kroonuhobused – Pääsuke ja Tšernomorets.
«Oled sa hobust jootnud, Mitrofan?» küsis Bobrov.
Mitrofan viivitas vastusega. Talle oli omane veel üks hea kutsari käitumisviis – aeglus ja väärikus jutuajamisel.
«Jootsin, Andrei Iljitš, kuidas ma teda siis jootmata võisin jätta. Noh, vaata mul ette, metsakoll! Ma sulle näitan peaga müksimist!» käratas ta vihaselt hobuse peale. «On aga teisel täna tuju sadula all käia, härra. Ei seisa minutitki paigal.»
Vaevalt oli Bobrov Faarvaatrile lähenenud ja võtnud vasakusse kätte valjad, mässides laka ümber sõrmede, kui algas vaatemäng, mis kordus peaaegu iga päev. Faarvaater, kes juba ammu lähenevale Bobrovile suurte, vihaste silmadega otsa oli kõõritanud, hakkas koha peal tantsima, kumerdas kaela ja pildus tagajalgadega laiali porikampe. Bobrov hüppas tema ümber ühel jalal, püüdes teist jalga jalusesse pista.
«Lase ohelik lahti, Mitrofan!» hüüdis ta, pistnud lõpuks jala jalusesse, ja heitnud samal hetkel teise jala üle hobuse laudja, oligi sadulas.
Tundes ratsaniku säärte puudutust, taltus Faarvaater otsekohe, ja vahetanud paaril korral jalga, hakkas puristades ja pead raputades värava juurest laias ja vetruvas galopis kihutama…
Kiire ratsutamine, kõrvade ümber vuhisev külm tuul ja sügisese, veidi niiske põllu värske lõhn rahustasid ja elustasid üsna ruttu Bobrovi loiuks muutunud närve. Lisaks sellele tundis ta Zinenkode poole ratsutades iga kord meeldivat ja erutavat meeleolutõusu.
Zinenkode perekond koosnes isast, emast ja viiest tütrest. Isa teenis tehases laoülemana. See laisk ja pealtnäha heasüdamlik hiiglane oli tegelikult väga pugejalik ja intriigitsev isand. Ta kuulus nende inimeste hulka, kes igaühele tõtt suhu ütleva inimese maski all ülemuste ees rohmakalt, kuid meeldivalt lipitsevad ja kaasteenijate kohta avalikult pealekaebusi esitavad, alluvatega aga käituvad kõige jõledamalt despootlikul viisil. Ta vaidles iga pisiasja pärast, kuulamata vastuväiteid ja kähiseva häälega karjudes; armastas hästi süüa ja tundis nõrkust väikevene koorilaulu vastu, kusjuures ta laulis alati valesti. Ta oli endale märkamatult oma abikaasa – väikest kasvu, haiglase ja edvistava naisterahva tuhvli all, kelle tillukesed
