Andrei Iljitš! Vaat, keda pole enam ammust aega näha olnud! Mida teile tuua? Teed? Õunu? Piima? Ei soovi? Kas ikka tõesti ei soovi? Aga võib-olla soovite? Noh, sellisel juhul istuge siia ja mängige kaasa.»
Mängiti seltskondlikke mänge, nagu «proua saatis sada rubla», «asja leidmist» ja veel mingit «sööginõude mängu», nagu Kasja seda pudistades nimetas. Külalisteks oli kolm praktikal viibivat üliõpilast, kes rinda ette ajades kogu aeg plastilisi poose võtsid, nihutades jala ette ja pistes käe saterkuue tagumisse taskusse; oli tehnik Mille, kes paistis silma oma ilusa välimuse, rumaluse ja oivalise baritoni poolest, ja lõpuks keegi hallis ülikonnas vaikiv isand, kes ei äratanud kellegi tähelepanu.
Mängiti loiult. Mehed lunastasid oma pante üleoleva ja igavust väljendava näoga; preilid keeldusid neid üldse lunastamast, sosistasid isekeskis ja naersid pinguldatult.
Hakkas hämarduma. Läheduses asuva küla majade katuste tagant tõusis aeglaselt taevavõlvile suur punane kuu.
«Lapsed, tulge tubadesse!» hüüdis Anna Afanasjevna söögitoast. «Paluge Millerit, et ta meile midagi laulaks.»
Minut hiljem kostsid preilide hääled juba tubadest. «Meil oli väga lõbus,» sädistasid nad ema ümber, «saime väga, väga palju naerda…»
Rõdule jäid ainult Niina ja Bobrov. Pannud vasaku käe ümber samba ja surunud end selle vastu, istus Niina ebateadlikult graatsilises poosis käsipuul. Bobrov võttis istet madalal aiapingil otse Niina jalgade ees, ja vaadates talle alt üles otsa, nägi tema kaela ja lõua õrnu piirjooni.
«Noh, jutustage siis midagi huvitavat, Andrei Iljitš!» käsutas Niina kärsitult.
«Tõepoolest, ma ei tea, mida teile jutustada,» vastas Bobrov. «Väga raske on tellimise peale rääkida. Olen juba varemgi sellele mõtelnud: kas ei ole olemas mingit seltskondliku jutlemise käsiraamatut mitmesugustele teemadele…»
«Fuih! Kui igav te olete,» lausus Niina sõnu venitades. «Ütelge, millal te tujus olete?»
«Teie aga ütelge mulle, miks te nii väga vaikimist kardate? Vaevalt on jutt hetkeks katkenud, kui te end juba halvasti tunnete… Aga kas on paha vaikides kõnelda?»
«Me naudime sinuga vai-kust…» hakkas Niina pilkavalt laulma.
«Muidugi naudime vaikust. Vaadake: taevas on selge, kuu punane ja väga suur, rõdul valitseb vaikus… Mida siis veel?..»
«Nagu rumal kuu sel totravõitu taevavõlvil,» deklameeris Niina. «A propos, kas olete kuulnud, et Zinotška Makova abiellub Protopopoviga? Abiellub siiski!
Imelik inimene on see Protopopov.» Niina kehitas õlgu. «Ziina andis talle kolm korda korvi, tema aga ei suutnud ikkagi veel rahuneda, tegi neljandat korda abiellumisettepaneku. Süüdistagu nüüd iseennast. Ziina hakkab teda võib-olla austama, kuid armastama – ei iialgi!»
Nendest sõnadest piisas, et Bobrovi meelt sapiseks muuta. Teda vihastas alati Zinenkode kitsas, väikekodanlik sõnastik selletaoliste väljenditega, nagu: «Ta armastab teda, kuid ei austa», «Ta austab teda, kuid ei armasta». Nende sõnadega ammendusid Zinenkode arusaamise järgi kõige keerukamad suhted mehe ja naise vahel, täpselt samuti, nagu iga isiku moraalsete, vaimsete ja füüsiliste iseärasuste määratlemiseks oli neil ainult kaks väljendit: «brünett» ja «blondiin».
Ning ähmase soovi ajel ammu hinge kogunenud sappi välja valada küsis Bobrov:
«Mida see Protopopov siis endast kujutab?..»
«Protopopov?» jäi Niina hetkeks mõttesse. «Ta on… kuidas teile öelda… kaunis pikka kasvu… šatään!..»
«Ja muud midagi?»
«Mida siis veel? Ah ja, teenib aktsiisivalitsuses…»
«Ja see on kõik? Kas teil tõesti, Niina Grigorjevna, ei leidu inimese iseloomustamiseks midagi peale selle, et ta on šatään ja teenib aktsiisivalitsuses! Mõtelge, kui palju me kohtame elus huvitavaid, andekaid ja tarku inimesi. Kas nad tõesti on kõik ainult «satäänid» ja «aktsiisiametnikud»? Vaadake, missuguse ahne uudishimuga vaatlevad elu talurahva lapsed, ja kui tabavad nad on oma arvamuste avaldamises. Teie aga, tark ja tähelepanelik neiu, lähete kõigest mööda ükskõikselt, sest teil on varuks kümmekond šabloonilist, päheõpitud lauset. Ma tean: kui keegi mainib jutlemisel kuud, lisate te kohe vahele: «Nagu rumal kuu», jne. Kui ma jutustan, ütleme, mingi tavalisest erineva loo, tean ma juba ette ära, et te teete märkuse: «Ehk värske küll legend, on raske uskuda.» Ja nii on see kõiges, kõiges… Uskuge mind, jumala pärast, et kõik omapärane, iselaadne…»
«Palun teid mulle mitte moraali lugeda!» katkestas teda Niina teravalt.
Bobrov vaikis, tundes suus mõru maiku, ning mõlemad istusid minutit viis vaikselt ja liikumatult. Äkki kostsid võõrastetoast kõlavad akordid ning Miller hakkas laulma veidi härda, kuid sügavalt ilmeka häälega:
Keset ilmliku tühjuse rägu
ballil juhtusin nägema sind.
Aga saladus varjas su nägu,
ja mis nägin, see hämmeldas mind.
Bobrovi halb tuju paranes varsti ja ta kahetses nüüd, et oli Niinale meelehärmi valmistanud. «Miks tuli mulle pähe nõuda tema naiivselt, värskelt, lapselikult mõistuselt originaalset julgust?» mõtles ta. «Ta on ju nagu linnuke: sädistab seda, mis talle parajasti pähe tuleb, ja kes teab, võib-olla on see sädistamine palju parem kui kõnelused emantsipatsioonist, Nietzschest või dekadentidest?»
«Niina Grigorjevna, ärge olge minu peale pahane! Ma sattusin hoogu ja rääkisin rumalusi,» lausus ta poolvaljusti.
Niina vaikis, pööras näo kõrvale ja vaatas tõusvat kuud. Bobrov otsis pimedas üles tema allarippuva käe, surus seda õrnalt ja sosistas:
«Niina Grigorjevna… Palun…»
Niina pöördus äkki kiiresti tema poole, ja vastanud tema käesurumisele kiire, närvilise pigistusega, hüüdis andestava ja süüdistava tooniga:
«Tigekops! Te solvate mind alati… kasutate ära, et ma ei saa teile vihane olla…»
Niina tõukas peaaegu jõuga eemale Bobrovi äkki värisema hakanud käe, jooksis üle rõdu ja kadus ukse taha.
Mingi mõistmatu uim on see mul…
Kas ma armastan sind – veel ei tea,
kuid tundub, et armastan küll…
laulis Miller kirgliku ja igatseva häälega.
«Kuid tundub, et armastan küll!» kordas Bobrov erutatud sosinaga, tõmmates sügavasti hinge ja surudes käe põksuma hakanud südame vastu.
«Miks ma siis,» mõtles ta hardunult, «väsitan end viljatute unistustega mingist tundmatust, ülevast õnnest, kui siin, minu läheduses, on lihtne, kuid sügav õnn?
Mida me siis veel vajame naisterahvalt, naiselt, kui temas on nii palju õrnust, malbust, peenust ja tähelepanu? Meie vaesed, närvilised, haiged inimesed ei oska lihtsalt võtta elult tema rõõme, me mürgitame neid meelega, väsimatu vajadusega urgitseda igas tundmuses, igas oma ja võõra mõtiskluses… Vaikne öö, armastatud neiu lähedus, armsad, lihtsad kõnelused, hetkeline vihapuhang ja siis ootamatu hellitus – issand! Kas pole selles kogu olemasolu veetlus?»
