rahvaste keeli ja oli peale oma erialaliste teadmiste varustatud kõige mitmekesisemate üldhariduslike teadmistega, mis on inseneride hulgas haruldane nähtus.
Kõigist raudteejaama kogunenud inimestest oli ainult see tiisikushaige välimuse ja vana ahvi näoga mees säilitanud oma tavalise rahulikkuse. Ta oli sõitnud siia teistest hiljem ja jalutas nüüd aeglaselt mööda perrooni edasi-tagasi, käed küünarnukist saadik laiade, pressimata pükste taskutes, ja imes sigarit, mis tal alati suus tolknes. Tema heledad silmad, mille taga võis tunda teadlase suurt mõistust ja avantüristi tugevat tahet, vaatasid nagu alati liikumatult ja ükskõikselt pundunud, väsinud laugude alt.
Keegi ei avaldanud imestust Zinenkode perekonna jaamasaabumise puhul. Neid oli millegipärast juba ammu harjutud tehaseelu lahutamatuks osaks pidama. Preilid tõid endaga raudteejaama süngesse ooteruumi, kus oli külm ja igav, kaasa oma sunnitud elavuse ja tehtud naeru. Nende ümber kogunesid pikast ootamisest tüdinenud nooremad insenerid. Preilid asusid kohe oma tavalise kombe kohaselt kaitsele ja hakkasid vasakule ja paremale oma armsaid, kuid kõiki ammu ära tüüdanud naiivseid sõnakõlkse puistama. Oma kärsitute tütarde hulgas tundus väikesekasvuline, elav, askeldav Anna Afanasjevna rahutu hauduja kanana.
Bobrov, väsinud, peaaegu haige pärast eilset tunnetepuhangut, istus üksinda raudteejaama ooteruumi nurgas ja suitsetas väga palju. Kui Zinenkode perekond sisse astus ja valju sädistamisega ümmarguse laua ümber istus, tekkis Andrei Iljitšil üheaegselt kaks väga segast tunnet. Ühest küljest hakkas tal piinlik selle perekonna tema arvates taktitu siiasõidu pärast; teda valdas põletav, masendav häbitunne teise pärast. Teisest küljest tundis ta rõõmu, nähes Niinat, kiirest sõidust õhetavate põskedega, erutatuna, säravate silmadega, väga meeldivalt riietatuna, ja nagu see tavaliselt ikka on, palju ilusamana, kui ta elas tema kujutluses. Tema haiges, lõhestatud hinges ärkas äkki talumatu iha õrna, lillede aroomina mõjuva neiuliku armastuse ning janu naistele omase rahustava leebuse järele.
Ta otsis juhust Niinale lähenemiseks, kuid Niina lobises kogu aeg elavalt kahe mäetehnikumi üliõpilasega, kes püüdsid teineteise võidu teda naerma ajada. Ning ta naeriski, väikeste valgete hammaste särades, koketsem ja lõbusam kui kunagi varem. Kuid kaks või kolm korda kohtusid tema silmad siiski Bobrovi silmadega ja viimasele tundus, et ta näeb Niina kergelt ülestõstetud kulmudes vaikivat, kuid mitte vaenulikku küsimust.
Perroonilt kostis pikk kellahelin, mis teatas rongi väljasõidust naaberjaamast. Insenerid sattusid ärevusse. Andrei Iljitš jälgis oma nurgast, pilkav naeratus huulil, kuidas üks ja sama arakstegev mõte haaras silmapilkselt seda enam kui kahekümnest inimesest koosnevat rühma, kuidas nende näod äkki tõsisteks ja murelikeks muutusid, käed instinktiivsete, kiirete liigutustega üle vormikuue nööpide, kaelasidemete ja mütside liikusid ning silmad vaskkella suunas pöördusid. Varsti ei jäänud ooteruumi ainsatki inimest.
Ka Andrei Iljitš väljus perroonile. Preilid, nendega kurameerinud kavaleride poolt maha jäetud, tunglesid abitult ukse lähedal Anna Afanasjevna ümber. Tundes endal Bobrovi läbitungivat pilku, pöördus Niina ümber, ja otsekui aimates viimase soovi temaga nelja silma all kõnelda, tuli talle vastu.
«Tere. Miks te täna nii kahvatu olete? Kas olete haige?» küsis ta, surudes tugevalt ja õrnalt Bobrovi kätt, ning vaatas talle tõsiselt ja sõbralikult silma. «Miks te eile nii vara ära sõitsite ja ei tahtnud isegi jumalaga jätta? Kas saite millegipärast pahaseks?»
«Nii ei kui ka jah,» vastas Bobrov naeratades. «Ei seepärast, et mul pole mingit õigust pahandada.»
«Minu arvates on igal inimesel õigus pahandada. Eriti, kui ta teab, et tema arvamist hinnatakse. Aga miks siis jah?»
«Seepärast, et… Teate mis, Niina Grigorjevna,» ütles Bobrov, tundes äkilist julgusehoogu. «Eile, kui me teiega rõdul istusime – mäletate? – , elasin ma tänu teile üle mõne imeväärse hetke. Ning ma mõistsin, et kui te tahaksite, võiksite te teha minust kõige õnnelikuma inimese maailmas… Ah, miks ma siis üha kardan ja viivitan… Te ju teate, olete aimanud, te teate juba ammu, et ma …»
Ta ei lõpetanud alustatud lauset… Temas tulvanud julgus kadus äkki.
«Mis te… millest te rääkisite?» küsis Niina teeseldud ükskõiksusega, kuid häälega, mis hakkas äkki vastu tema tahtmist värisema, ja langetas silmad.
Ta ootas armuavaldust, mis alati erutab nii tugevasti ja meeldivalt noorte neidude südameid, hoolimata sellest, kas nende süda sellele sama tundega vastab või mitte. Tema põsed muutusid veidi kahvatumaks.
«Mitte praegu… kunagi hiljem,» lausus segadusse sattunud Bobrov. «Kunagi, teises miljöös, ütlen ma teile seda… Jumala pärast, mitte praegu,» lisas ta anuvalt.
«Noh, hea küll. Kuid miks te siiski pahandasite?»
«Sest et pärast neid mõningaid hetki tulin ma söögituppa kõige – noh, kuidas teile ütelda – , kõige hardamas meeleolus… Ja kui ma sisse astusin…»
«Siis üllatas teid ebameeldivalt jutuajamine Kvašnini sissetulekutest?» aimas Niina selle äkilise, instinktiivse taiplikkusega, mis avaldub vahel isegi kõige piiratuma mõistusega naiste juures. «Eks ole? Kas ma aimasin õigesti?» Niina pöördus Bobrovi poole ja heitis talle uuesti sügava, hellitleva pilgu. «Noh, tunnistage avameelselt. Te ei tohi oma sõbra eest midagi varjata!»
Kunagi, umbes kolm või neli kuud tagasi, ühe paadisõidu ajal jõel, millest võttis osa suur seltskond, oli Niina, sooja suveöö ilust erutatuna ja heldinuna, pakkunud Bobrovile igaveseks ajaks oma sõprust – Bobrov oli suhtunud sellesse ettepanekusse väga tõsiselt ja nimetanud Niinat terve nädala kestel oma sõbraks, samuti nagu neiu tedagi. Ning kui Niina lausus talle nüüd aeglaselt ja tähendusrikkalt, oma tavalise rauge häälega: «minu sõber», siis panid need kaks lühikest sõna tema südame tugevasti ja magusalt põksuma. Nüüd meenus talle see hiljutine naljatlus ja ta vastas ohates:
«Hea küll, «minu sõber», ma räägin teile tõtt, kuigi see on mulle pisut raske. Teie suhtes vaevab mind alati mingi piinav tunne, nagu oleks minu hing kaheks lõhestatud. Meie vestluste ajal on hetki, kus te ühe sõnaga, ühe žestiga, isegi ühe pilguga teete mind võrratult õnnelikuks! Ah, kas saab selliseid tundeid edasi anda sõnadega?.. Ütelge mulle ainult, olete te seda märganud?»
«Olen,» vastas Niina peaaegu sosinal ja langetas silmad, kusjuures ta ripsmeid läbistas kaval värin.
«Kuid siis… siis muutute te järsku, otse minu silmade all mingiks provintsliku mõttelaadiga preiliks, kes tarvitab kõnes tavalisi, šabloonilisi fraase ja kelle käitumises on midagi päheõpitut, maneerlikku… Ärge vihastage mu peale liigse avameelsuse pärast… Kui see mind nii õudselt ei piinaks, ei oleks ma seda ütelnud…»
«Ka see pole mulle märkamatuks jäänud…»
«Noh, näete nüüd isegi… Ma olen alati kindel olnud, et teil on kaastundlik süda ning õrn ja peenetundeline hing. Miks ei taha te siis alati olla selline nagu praegu?»
Niina pöördus uuesti näoga Bobrovi poole ja tegi isegi käega liigutuse, nagu oleks ta tahtnud puudutada tema kätt. Nad kõndisid selle vestluse kestel edasi-tagasi mööda perrooni vaba osa.
«Te pole tahtnud mind kunagi õigesti mõista, Andrei Iljitš,» ütles Niina süüdistava häälega. «Te olete närviline ja kannatamatu. Te suurendate kõike, mis minus on head, see-eest aga ei andesta mulle, et ma ei saa ju olla teistsugune selles keskkonnas, milles ma elan. See oleks naeruväärne ja tooks meie perekonda lahkhelisid. Ma olen liiga nõrk ja tõtt öelda liiga kõlbmatu võitluseks ja iseseisvuseks. Ma sammun teistega kaasa, sinna, kuhu
