huvitavat kohta lugedes enda läheduses äkki samast asjast kõneldavat kuulis.
«Nagu paistab, ma ehmatasin teid, mu kallis?» küsis doktor, vaadates Bobrovile tähelepanelikult näkku. «Palun andestada.»
«Pisut ehmatasite… te lähenesite nii tasa… ma ei teadnud sugugi oodata.»
«Oh, kallis Andrei Iljitš, hakkame õige päris tõsiselt teie närve ravima. Nad ei kõlba teil enam kuhugi… Kuulake minu nõuannet: võtke puhkus ja sõitke kuhugi välismaale… Miks te end siin asjatult ärritate? Elage pool aastat oma lõbuks: jooge head veini, ratsutage rohkem, lõdvendage oma tagasihoidlikkust l’amoure’i suhtes…»
Doktor astus kütteruumi äärele.
«On alles põrguhaud!» hüüdis ta alla vaadates. «Kui palju iga niisugune samovar peaks kaaluma? Arvatavasti oma kaheksasada puuda?..»
«Ei, rohkem. Umbes poolteist tuhat puuda.»
«Oi, oi, oi… Aga kui sellisel asjandusel tuleb äkki pähe… lõhkeda? Tuleb efektne vaatepilt? Ah?»
«Väga efektne, doktor. Tõenäoliselt ei jää kõigist neist ehitustest kivi kivi peale…»
Goldberg vangutas pead ja vilistas paljutähendavalt. «Millest see siis võiks juhtuda?»
«On mitmesuguseid põhjusi… ent kõige sagedamini juhtub see järgmiselt… Kui katlasse jääb väga vähe vett, siis kuumenevad katla seinad üha rohkem ja rohkem, lähevad peaaegu punaseks. Kui siis katlasse järsku vett lasta, tekib korraga tohutu hulk auru, seinad ei pea survele vastu ja katel lõhkeb.»
«Nii et seda võib teha tahtlikult?»
«Nii palju, kui süda lustib… Ehk soovite katset teha? Kui vesi veemõõtjas täiesti langeb, tarvitseb ainult pöörata ventiili… näete, seda väikest, ümmargust hooba… Ongi kogu kunst.»
Bobrov naljatas, kuid tema hääl oli kummaliselt tõsine, silmad aga vaatasid karmilt ja nukralt. «Kurat temast aru saab!» mõtles doktor. «Ta on kena inimene, kuid siiski… psühhopaat…»
«Miks te siis lõunasöögile ei läinud, Andrei Iljitš?» küsis Goldberg kütteruumist eemaldudes. «Võiksite vähemalt näha, missugune talveaed on tehtud laboratooriumist. Serveerimine aga paneb lausa imestama.»
«Tont nendega! Ma ei või taluda neid inseneride lõunasööke,» krimpsutas Bobrov nägu. «Hooplevad, lärmavad, ütlevad üksteisele taktituid meelitusi, ja siis need traditsioonilised purjuspäised tervisejoomised, mille ajal oraatorid endid ja oma lauanaabreid viinaga üle valavad… Vastik!..»
«Jajah, täiesti õige,» puhkes doktor naerma. «Olin lõunasöögi algul seal. Kvašnin oli lihtsalt suurepärane. «Lugupeetud härrad, inseneri elukutse on kõrge ja vastutusrikas elukutse. Koos raudtee, kõrgahju ja kaevandustega toob ta maa igasse nurka hariduseseemneid, tsivilisatsiooniõisi ja…» Veel mingeid vilju, ei mäleta enam hästi… Aga missugune suursuli!.. «Liitugem siis, härrased, ja hoidkem kõrgel oma kasutoova kunsti püha lippu!..» Järgnes muidugi tormiline aplaus.»
Nad astusid paar sammu vaikides. Äkki süngestus doktori nägu ja ta ütles tigeda häälega:
«Jah! Kasutoov kunst! Töölisbarakid aga on laastudest ehitatud. Haigeid ei jõua loetledagi… lapsed surevad nagu kärbsed. Säh sulle hariduseseemned! Mis laulu nad siis laulma hakkavad, kui Ivankovos kõhutüüfus lahti läheb.»
«Mis jutt see on, doktor? Kas on juba olemas haigeid? Sellise rahvatiheduse juures oleks see ju üpris õudne.»
Doktor peatus raskelt hinge tagasi tõmmates.
«Miks neid siis ei ole?» lausus ta kibedusega. «Eile toodi haiglasse kaks inimest. Üks suri täna hommikul, teine aga, kui ta pole veel surnud, siis sureb õhtul tingimata… Meil aga puuduvad arstimid, ruumid ja kogenud velskrid… Oodake, mäng võib veel halvasti lõppeda!..» lisas Goldberg ja ähvardas kedagi nähtamatut rusikaga.
Kurjad keeled hakkasid lõksutama. Kvašnini kohta liikus tehases juba enne tema kohalejõudmist nii palju pikantseid anekdoote, et nüüd ei kahelnud keegi tema äkilise lähenemise tõelises põhjuses Zinenkode perekonnale. Daamid rääkisid sellest kahemõttelise naeratusega, mehed omavahel olles nimetasid asju küünilise avameelsusega nende õigete nimedega. Kuid midagi kindlat ei teadnud keegi. Kõik ootasid kahjurõõmuga meelikõditavat skandaali.
Klatšis oli terake tõtt. Teinud Zinenkode perekonnale visiidi, hakkas Kvašnin iga päev nende juures oma õhtuid veetma. Hommikuti, kella üheteistkümne paiku, sõitis Šepetovka häärberi ette Kvašnini uhke kaless, mille ette oli rakendatud kolm halli hobust, ja kutsar teatas iga kord ühtede ja samade sõnadega, et «härra palub prouat ja preilisid enda juurde hommikueinele sõita». Neile hommikueinetele kõrvalisi isikuid ei kutsutud. Roogi valmistas prantslasest kokk, kes saatis Vassili Terentjevitši kõikjal tema sagedastel sõitudel, isegi välismaareisidel.
Kvašnini tähelepanu oma uute tuttavate vastu väljendus väga omapäraselt. Tal tekkis kõige viie neiuga otsekohe lõbusa poissmehest onu sundimatu vahekord. Kolme päeva pärast nimetas ta neid juba nende lapsepõlvenimedega, lisades juurde isanime – Šura Grigorjevna, Niinotška Grigorjevna – , kõige nooremat, Kasjat, aga näpistas ta tihti ümarik-pehmest lohukesega lõuast ja nimetas teda õrritades «väikeseks» ja «tibukeseks», mille üle viimane pisarateni punastas, kuid vastu ei hakanud.
Anna Afanasjevna süüdistas teda mängleva torisemisega, et ta hellitab tema tütred täiesti ära. Tõepoolest, tarvitses vaid ühel neist avaldada vihjamisi mõnd järsku pähe turgatanud soovi, kui see otsekohe täideti. Vaevalt oli Maka juhuslikult ütelnud, muuseas vähimagi tagamõtteta, et ta tahaks õppida jalgrattal sõitma, kui juba järgmisel päeval tõi kiirkäskjalg Harkovist kohale suurepärase jalgratta, mis maksis vähemalt kolmsada rubla… Betale kaotas ta mingi tühise kihlveo puhul puuda kompvekke, Kasjale aga prossi, mida kaunistasid üksteise kõrvale asetatud kalliskivid – korall, ametüst, safiir ja jaspis – , mis tähistasid tema nimetähti. Ta oli ükskord kuulnud, et Niina armastab ratsutamist ja hobuseid. Kahe päeva pärast toodi Niinale puhastverd inglise mära, kes oli täiuslikult välja õpetatud daami sadula all sõitmiseks. Preilid olid võlutud. Nende majja oli elama asunud hea muinasjutuvaim, kes aimas lennult ja täitis kohe nende tühisemadki kapriisid. Anna Afanasjevna tundis ähmaselt, et selles helduses on hea nimega perekonnale midagi ebaviisakat, kuid tal ei jätkunud julgust ega takti, et seda Kvašninile mõjusalt mõista anda. Tema meelitlevaile etteheidetele lõi viimane ainult käega ja vastas oma jõhkravõitu resoluutse bassiga:
«Noh, nüüd leidsite, millest rääkida, mu kallis… Millega te kõik oma pead ei vaeva…»
Siiski ei eelistanud ta ühtki tütarlast nii, et see välja oleks paistnud, valmistades neile kõigile võrdselt meelehead ja nokkides neid jõhkravõitu familiaarsusega. Noormehed, kes olid varem Zinenkode maja külastanud, kadusid taktitundeliselt ja jäljetult. See-eest muutus igapäevaseks külaliseks Sveževski, kes oli enne seda nende juures kõigest kaks või kolm korda külas olnud. Teda ei kutsunud keegi; ta ilmus ise, otsekui kellegi salapärasel kutsel, ja oskas korrapealt kõigile perekonnaliikmetele tarvilikuks muutuda.
Muuseas, tema ilmumisele Zinenkode perekonda eelnes väike anekdoot. Kunagi, umbes viis kuud tagasi, oli Sveževski oma kaasteenijate ringis välja lobisenud, et tema eluunistuseks on saada kunagi miljonäriks ja et ta neljakümne aastaselt oma unistuse kindlasti teostab.
«Kuidas te seda siis saavutate, Stanislav Ksaverjevitš?» päriti temalt.
Sveževski
