jumalaga, tundis Bobrov läbi kinda tema käepigistusele pika ja tugeva surumisega vastava käe soojust. Niina tumedad silmad vaatasid armunult.
Kesknädalal oli raudteejaam juba kella neljast peale piknikust osavõtjaid täis kiilutud. Kõik tundsid end lõbusalt ja sundimatult. Vassili Terentjevitši siiasõit lõppes seekord niivõrd hästi, nagu keegi poleks julgenud oodatagi. Sellele ei järgnenud kõuekärgatusi ega välgusähvatusi, teenistusest kedagi ei vallandatud, vastupidi, liikusid isegi ringi kuulujutud palgatõstmisest enamikule teenistujaist lähemas tulevikus. Lisaks kõigele tõotas piknik väga huvitavaks kujuneda. Metsiku Nõoni, mis oli valitud pikniku pidamiseks, polnud hobuveokitel sõites rohkem kui kümme versta väga maalilist teed… Viimase nädala kestel kindlalt püsima jäänud selge ja soe ilm ei võinud lõbusõitu kuidagi takistada.
Kutsutuid oli üheksakümne inimese ümber; nad tunglesid elavalt vestlevate gruppidena perroonil, täites ümbrust naeru ja valjude hüüetega. Vene keel segunes prantsuse-, saksa- ja poolakeelsete lausetega. Kolm belglast olid kaasa võtnud fotoaparaadid, lootuses teha magneesiumivalguse abil momentülesvõtteid… Kõiki hoidis ärevuses täielik teadmatus pikniku üksikasjade suhtes. Sveževski vihjas salapärase ja tähtsa näoga mingitele «üllatustele», kuid puikles seletustest igati kõrvale.
Esimeseks üllatuseks osutus erarong. Täpselt kell viis sõitis veduridepoost välja uus kümnerattaline ameerika vedur. Daamid ei suutnud hoiduda imestus- ja vaimustushüüetest: kogu hiiglasuur vedur oli kaunistatud lippude ja elavate lilledega. Rohelised tammelehtedest punutud vanikud olid vaheldumisi astrite, jorjenite, levkoide ja nelgikimpudega spiraalina ümber veduri teraskere põimitud, tõusid vääneldes üles mööda korstnat, rippusid sealt vile suunas alla ja tõusid uuesti üles, kattes õitsva müürina vedurijuhi ruumi. Veduri teras- ja vaskosad särasid loojuva sügispäikese kuldseis kiirtes efektselt roheluse ja lillede vahelt. Perrooni ette seisma jäänud kuus esimese klassi vagunit pidid viima piknikust osavõtjad 303-nda verstapostini, kust ei jäänud Metsiku Nõoni rohkem kui viissada sammu.
«Härrased, Vassili Terentjevitš palus mind teile edasi anda, et ta võtab kõik pikniku korraldamisega seotud kulud enese kanda,» ütles Sveževski, minnes kiiresti ühe grupi juurest teise juurde. «Härrased, Vassili Terentjevitš palus mind kõigile kutsutuile edasi anda…»
Tema ümber kogunes suur trobikond inimesi. Ta seletas neile, milles asi seisab:
«Vassili Terentjevitš on väga rahul vastuvõtuga, mida meie seltskond temale on osutanud, ja talle valmistab heameelt tasuda lahket vastuvõttu omapoolse lahkusega. Ta võtab kõik kulud enda kanda…»
Ja suutmata end talitseda, ajendatud tundest, mis sunnib toapoissi hooplema oma härra heldusega, lisas ta kaalukalt:
«Me kulutasime selle pikniku korraldamiseks kolm tuhat viissada üheksakümmend rubla!»
«Härra Kvašniniga pooleks?» kostis tagantpoolt pilkav hääl. Sveževski pöördus kiiresti ümber ja veendus, et selle mürgise küsimuse oli talle esitanud Andreà, kes vaatas talle oma tavalise rahulikkusega otsa, käed sügavale püksitaskutesse pistetud.
«Mida te suvatsesite ütelda?» küsis Sveževski uuesti, üle näo punastades.
«Ei, just teie suvatsesite öelda: «Meie kulutasime kolm tuhat rubla», ja mul on täielik alus mõelda, et te mõistate selle «meie» all ennast ja härra Kvašninit… Sellisel juhul pean ma oma meeldivaks kohuseks teile teatada, et kui ma võtan selle lahkuse vastu härra Kvašninilt, siis võin ma ju seda härra Sveževskilt ka mitte vastu võtta…»
«Ah, ei, ei… Te saite minust valesti aru,» pomises äärmist piinlikkust tundev Sveževski. «See kõik on Vassili Terentjevitši poolt. Mina olen lihtsalt ainult… kui usaldusmees… Noh, midagi valitseja taolist,» lisas ta hapu muigega.
Peaaegu üheaegselt erarongi etteandmisega jõudsid kohale Zinenkod Kvašnini ja Šelkovnikovi saatel. Kuid Vassili Terentjevitš ei jõudnud veel kalessist väljagi ronida, kui leidis aset täiesti ettenähtamatu tragikoomilist laadi sündmus. Kuulnud eelseisvast piknikust, hakkasid tehasetööliste naised, õed ja emad juba hommikust saadik raudtejaama kogunema; paljud tõid enesega kaasa rinnalapsed. Puise kannatuse ilme päevitunud, kurnatud nägudel, istusid nad juba tundide kaupa raudteejaama välistrepi astmetel ja pikki varje heitvate seinte ääres maas. Neid võis olla üle kahesaja. Jaamaülema küsimustele vastasid nad, et neile läheb tarvis «punapäist ja paksu ülemust». Valvur püüdis neid ära ajada, kuid nad tõstsid sellist kõrvulukustavat kära, et mees lõi ainult käega ja jättis naised rahule.
Iga jaama ette sõitnud sõiduk pani nad minutiks kihama, ent kuna «punapäine ja paks ülemus» polnud siiani saabunud, rahunesid nad otsekohe.
Vaevalt oli Vassili Terentjevitš ähkides kätega pukist kinni haaranud ja astmelauale astudes kogu kalessi ühele küljele kallutanud, kui naised ta kiiresti igast küljest ümber piirasid ja põlvili langesid. Naistesumma kisast hirmutatud noored, perud hobused turnatasid ja hakkasid paigal ringi tantsima; ohje pingutades ja end viimase võimaluseni tahapoole kallutades, suutis kutsar neid vaevu paigal hoida. Algul ei suutnud Kvašnin millestki aru saada: naised karjusid kõik korraga ja sirutasid tema poole imikuid. Mööda pronksivärvilisi nägusid nõrgusid äkki alla ohtrad pisarad…
Kvašnin nägi, et ta ei suuda välja pääseda sellest elavast rõngast, mis teda igast küljest ümbritses.
«Pidage, naised! Ärge lärmake!» hüüdis ta, summutades oma bassiga korrapealt nende hääled. «Lõugate kõik nagu turul. Midagi ei saa aru. Rääkigu keegi üksinda teie hulgast, milles asi seisab!»
Kuid igaüks soovis üksinda rääkida. Lärm muutus veelgi suuremaks ja pisarad nõrgusid veelgi ohtramalt mööda põski alla.
«Leivaisa… kullake… vaata, missugused me oleme… Ei jäksa enam kannatada… Jõud on otsas!.. Sureme… lastega koos sureme… Võib ütelda, lausa kõngeme külma kätte!»
«Mis teile siis tarvis läheb? Mille kätte te surete?» hüüdis Kvašnin uuesti. «Ja ärge lärmake kõik korraga! Noh, sina, noorik, räägi!» näitas ta sõrmega pikakasvulisele ja väsinud näo kahvatusest hoolimata ilusale Kaluuga kubermangu naisele. «Teised aga olgu vait!»
Enamik naisi vaikis, jätkates vaid nuuksumist ja vaikset tihkumist, kuivatades silmi ja pühkides määrdunud seelikusabaga oma nina…
Siiski hakkas korraga rääkima mitte vähem kui kakskümmend naist.
«Sureme külma kätte, leivaisa!.. Ole siiski nii hea ja võta meie heaks midagi ette!.. Me ei jäksa enam niimoodi edasi virelda… Talveks pandi meid elama barakkidesse, aga kas nendes saab siis keegi elada? Ainult nime järgi on barakid, ehitatud aga on nad peergudest… Juba nüüdki kipub külm öösiti liiga tegema… lõgista aina hambaid… Aga mis me talvel peale hakkame? Haletse kas või meie lapsigi, aita meid, kullake, käsi vähemalt ahjud sisse teha!.. Toitu pole kuskil keeta… Keedame õues… Mehed on meil päeva läbi tööl… Külmanud… läbimärjad… Tulevad koju – pole kohta, kus riideid kuivatada.»
Kvašnin oli lõksu sattunud. Kuhu külge ta ennast ka ei pööranud, igal pool tõkestasid tema teed maas lamavad ja põlvitavad naised. Kui ta katsus nende vahelt läbi astuda, hakkasid nad kinni tema jalgadest ja pika halli palitu sabast. Nähes oma jõuetust, kutsus Kvašnin käeliigutusega enda juurde Šelkovnikovi, ja kui too oli läbi tiheda naistemurru tema juurde trüginud, küsis Vassili Terentjevitš temalt vihase noodiga hääles prantsuse keeles:
«Te kuulsite? Mida see kõik peab tähendama?» Šelkovnikov laotas abitult käsi ja
