tagasi kujutas see väljak endast harvade põõsastega kaetud mäeveeru…
Orkester hakkas mängima valssi.
Bobrov nägi, kuidas Niina kõrval seisnud Sveževski haaras kohe, ilma et oleks Niinalt luba palunud, viimasel piha ümbert kinni ja nad hakkasid kiires valsitaktis mööda tantsuplatsi keerlema.
Vaevalt oli Sveževski Niina juurest lahkunud, kui viimase juurde ruttas mäetehnikumi üliõpilane, seejärel veel keegi. Bobrov tantsis halvasti ega, armastanud seda meelelahutust. Kuid talle turgatas siiski pähe mõte paluda Niinat kadrillile. «Võib-olla,» arvas ta, «õnnestub mul leida sobivat silmapilku seletuse nõudmiseks.» Ta astus Niina juurde, kui viimane, lõpetanud just kaks tuuri, istus ja jahutas lehvikuga rutakalt vehkides oma õhetavat nägu.
«Loodan, Niina Grigorjevna, et te olete mulle reserveerinud ühe kadrilli?»
«Ah, mu jumal… Küll on kahju! Mul on kõik kadrillid lubatud,» vastas neiu Bobrovi otsa vaatamata.
«Kas tõesti? Nii ruttu?» küsis Bobrov kumeda häälega.
«No jah!» Niina kergitas kärsitult ja pilkavalt õlgu. «Miks te siis nii hiljaks jäite? Ma lubasin juba vagunis kõik kadrillid ära…»
«Tähendab, te unustasite minu hoopis!» lausus Andrei Iljitš kurvalt.
Tema hääletoon liigutas Niinat. Ta pani lehviku närviliselt kokku ja avas selle uuesti, kuid ei tõstnud silmi.
«Te olete ise süüdi. Miks te minust eemale hoidusite?..»
«Kuid ma tulin piknikule ju ainult selleks, et teid näha… Kas te tõesti minu üle nalja heitsite, Niina Grigorjevna?..»
Niina vaikis, näppides segadusse sattunult lehvikut. Teda aitas hädast välja juurderutanud noor insener. Niina tõusis kiiresti püsti, ja pöördumata hetkekski Bobrovi poole, pani oma ahtakese, pikas valges kindas käe inseneri õlale. Andrei Iljitš jälgis teda silmadega. Teinud tuuri, istus Niina – muidugi meelega, mõtles Andrei Iljitš, – väljaku vastaspoolele. Niina peaaegu kartis teda või tundis tema ees häbi.
Bobrovi valdas endine, ammu tuttav tuim ja ükskõikne nukrus. Kõik näod hakkasid paistma talle labastena, armetutena, peaaegu koomilistena. Muusika rütmilised helid kajasid katkematute kumedate löökidena tema peas, tekitades ärritavat valu. Kuid ta ei kaotanud veel lootust ja püüdis end mitmesuguste oletustega lohutada: «Kas ta pole mulle vahest sellepärast vihane, et ma talle lilli ei saatnud? Või ei taha ta ehk lihtsalt niisuguse kobakaga tantsida nagu mina?» oletas ta. «Noh, selles suhtes on tal vahest õiguski. Neidudele tähendab ju see tühine meelelahutus väga palju… Kas mitte sellised meelelahutused ei moodusta nende muresid ja rõõme, kogu nende elu luulet?»
Kui hämarduma hakkas, süüdati paviljoni ümber pikkade ridadena puude vahele tõmmatud mitmevärvilised hiina laternad. Kuid see valgustus osutus väheseks: väljak jäi peaaegu pimedaks. Äkki süttisid väljaku kummaski otsas pimestava sinaka valgusega kaks elektripäikest, mis olid siiani puude roheluses hoolikalt peidus olnud. Väljakut ümbritsevad kased ja valged põõkpuud nihkusid korraga esile. Nende liikumatud, eredalt ja võltsilt valgustatud käharad oksad muutusid esimeses plaanis ülesseatud teatridekoratsioonide sarnasteks. Tagapool, mässitud hallrohelisse pimedusse, joonestusid ähmaselt täiesti musta taeva foonil tihniku ümmargused ja sakilised puud. Stepis siristasid heinaritsikad, ilma et muusika oleks neid summutanud, nii kummaliselt valjusti ja üksmeelselt, et näis, nagu siristaks üksainus suur heinaritsikas, kes siristab kõikjal: nii paremal, vasakul kui ka ülal.
Ball jätkus, muutudes üha elavamaks ja kärarikkamaks. Üks tants järgnes teisele. Orkester peaaegu ei puhanud… Naised joobusid muusikast ja õhtu muinasjutulisest miljööst nagu viinast.
Lõhnaõlide aroom ja kuumenenud kehade lehk segunes kummaliselt stepi koirohu, närbunud lehtede, metsa rõskuse ja kaugelt ninna kanduva mahaniidetud ädala peenelt aromaatse lõhnaga. Kõikjal, kord aeglaselt, kord kiiresti, lehvisid lehvikud – nagu lendutõusuks valmistuvate ilusate ja mitmevärviliste lindude tiivad… Vali kõnesumin, naer ja jalgade krahin väljakut katval liival ühinesid üheks monotoonseks ja rõõmsaks kohaks, mis tungis äkki erilise jõuga esile, kui orkester katkestas mängimise.
Bobrov pidas Niinat pidevalt silmas. Paaril korral oleks Niina teda oma kleidiga peaaegu riivanud. Andrei Iljitš tundis isegi tuulepuhangut, kui neiu temast kiires tantsutaktis möödus. Tantsides kõverdas ta veetlevalt ja otsekui abitult oma vasakut kätt, mis puhkas kavaleri õlal, ja kallutas pead nii, nagu tahaks ta selle tantsupartneri õlale toetada. Vahel vilksatas kiirest liigutusest tema valge, pitsilise alusseeliku äär ning peenikese pahkluuga ja järsult kumerduva sääremarjaga mustas sukas väike jalg.
Siis hakkas Bobrovil millegipärast piinlik ja ta tundis hinges tigedust kõigi vastu, kes võisid Niinat sellistel hetkedel näha.
Algas masurka. Oli juba kella üheksa paiku õhtul. Sveževskiga paaris tantsiv Niina kasutas momenti, mil tema kavaler, kes masurkat juhtis, sooritas mingit keerukat figuuri, ja jooksis tualetiruumi, libisedes kergelt ja kiiresti muusika taktis ning hoides vallandunud juukseid mõlema käega koos. Bobrov, kes nägi seda väljaku teisest otsast, ruttas talle kohe kiiresti järele ja jäi ukse juurde ootama… Siin oli peaaegu pime; tualetiruum, väike laudadest kokkulöödud toake paviljoni taga, oli täiesti varjus. Bobrov otsustas Niinat oodata ja sundida teda, maksku mis maksab, seletust andma. Tema süda põksus kiiresti ja valuliselt, sõrmed, mida ta kramplikult kokku ja lahti pigistas, muutusid niisketeks ja külmadeks.
Niina väljus viie minuti pärast. Bobrov astus varjust välja ja tõkestas tal tee. Niina karjatas tasa ja põrkas tagasi.
«Niina Grigorjevna, miks te mind nõnda piinate?» ütles Andrei Iljitš, pannes endale märkamatult käed nagu palves kokku. «Kas te ei näe, missugust valu te mulle valmistate? Oo! Teile valmistab minu mure lõbu!.. Te naerate mu üle!..»
«Ma ei mõista, mis teil vaja on. Mul pole mõttessegi tulnud teie üle naerda,» vastas Niina jonnakalt ja nipsakalt.
Temas ärkas oma perekonna vaim.
«Kas tõesti?» küsis Bobrov. «Mida siis tähendab viis, kuidas te mind täna kohtlete?»
«Kuidas ma siis kohtlen?»
«Te olete minu vastu jahe, peaaegu vaenulik. Te pöördute minust kõrvale… Teile on isegi minu viibimine piknikul ebameeldiv…»
«Mulle on see täiesti ükskõik…»
«See on veelgi halvem… Ma tunnen teis mingit mulle arusaamatut ja õudset muutust… Olge siis avameelne, Niina, olge niisama otsekohene, nagu ma teid veel täna pidasin… Kui hirmus ka ei oleks tõde, avaldage see mulle. Oleks juba parem nii teile kui mulle korraga kõigele lõpp teha…»
«Mis «kõigele lõpp teha»? Ma ei saa teist aru…»
Bobrov surus kätega meelekohti, kus palavlikult tuikas veri.
«Ei, te saate aru! Ärge teeselge! Meil on, millele lõpp teha. Oleme vahetanud õrnu sõnu, mis peaaegu sarnanesid armuavaldustega, meil on olnud imekauneid hetki, mis on kudunud meie vahele mingeid õrnu, peeni sidemeid… Ma tean – te tahate ütelda, et ma olen eksinud… Võib-olla, võib-olla… Kuid kas te ei käskinud mul piknikule sõita, et meil oleks võimalus nelja silma all rääkida?»
Niinal hakkas temast äkki kahju.
«Jah… Ma palusin teid sõita…» lausus ta pead madalale langetades. «Ma tahtsin teile ütelda…
