rangelt
«Raske ütelda… Ajagu kuidagimoodi läbi… Meil on palju kiirem ametnike eluruumide ehitamisega.»
«Kurat teab, mis jõledused teie juhatuse all aset leiavad,» torises Kvašnin. Ning pöördudes uuesti naiste poole, ütles ta valju häälega: «Kuulake, naised! Homsest päevast alates hakatakse teile ahjusid laduma ja kaetakse teie barakid sindlitega. Kuulsite?»
«Kuulsime, kulla härra… Aitäh sulle… Kuidas me siis ei kuulnud,» kostsid rõõmsaks muutunud hääled. «Küllap nii on kindlam, kui ülemus ise käsivad… aitäh sulle… luba meile juba ühtlasi, kulla härra, ka ehitustöödest järelejäänud laaste korjata.»
«Hea küll, hea küll, luban ka laaste korjata.»
«Muidu aga on igale poole tšerkessid vahiks pandud4, nii kui lähed peotäit laaste võtma, vaata, et äigab sulle kohe nuudiga.»
«Hea küll, hea küll… Võite julgesti laaste korjamas käia, keegi teid ei puutu,» rahustas neid Kvašnin. «Nüüd aga, naised, igaüks marss oma koju kapsasuppi keetma! Ja vaadake, et te mul kähku teete!» hüüdis ta ergutava uljavõitu häälega. «Tehke korraldus,» ütles ta Šelkovnikovile poole häälega, «et homme laotaks barakkide juurde maha paar koormat telliskive… See rahustab neid hulgaks ajaks. Las imetlevad.»
Naised hakkasid päris õnnelikena laiali minema.
«Pea meeles, kui meile ahjusid tubadesse ei tehta, siis kutsume me insinäärid, et nad meile sooja teeksid,» hüüdis toosama Kaluuga kubermangu naine, keda Kvašnin oli käskinud kõigi eest kõnelda.
«Või kuidas siis teisiti saab,» hüüdis teine naine tragilt vahele «…tehku meile siis kindral ise sooja. Näe, kui paks ja sile ta on… Temaga hakkab soojem kui ahjul istudes.»
See ootamatu episood, mis lõppes nii hästi, tõstis kohe kõigi tuju. Isegi Kvašnin, kes oli algul direktori peale mossitanud, hakkas pärast naiste kutset neid soojendama tulla naerma ja võttis Šelkovnikovil leppinult käe alt kinni.
«Näete, mu kallis,» ütles ta direktorile, astudes temaga koos raskelt üles jaamahoone trepiastmetest, «selle rahvaga peab oskama arusaamatusi lahendada. Te võite neile lubada kõike, mis pähe tuleb – alumiiniumist elumaju, kaheksatunnilist tööpäeva ja biifsteeke hommikueineks – , kuid tehke seda väga enesekindlalt. Vannun teile: ma vaigistan veerandtunniga üksnes lubadustega kõige tormilisema rahvameeleavalduse…»
Meenutades äsja rahustatud naiste mässu üksikasju, istus Kvašnin valjusti naerdes vagunisse. Kolm minutit hiljem sõitis rong jaamast välja. Kutsaritele anti käsk sõita otse Metsikusse Nõkku, sest tagasi sõita kavatseti sõidukites, tõrvikutega.
Niina käitumine hämmeldas Andrei Iljitši. Ta ootas Niina saabumist raudteejaama kärsitu erutusega, mis oli alanud juba eile õhtul. Endised kahtlused olid Andrei Iljitši hingest kadunud; ta uskus oma lähedasse õnne ja veel kunagi polnud maailm tundunud talle nii kaunina, inimesed nii headena ning elu nii kergena ja rõõmsana kui praegu. Mõeldes kohtumisele Niinaga, püüdis ta seda endale juba varem ette kujutada, valmistas tahtmatult ette õrnu, kirglikke ja ilmekaid lauseid ning naeris pärast mõttes iseenda üle… Milleks luuletada armastussõnu? Kui tarvis on, tulevad nad keelele iseenesest ja on veel ilusamad, veel soojemad. Ja Bobrovile meenusid mingisugusest ajakirjast loetud värsid, kus luuletaja räägib oma armsamale, et nad ei hakka vanduma teineteisele igavest truudust, sest vanded vaid solvaksid nende usaldavat ja tulist armastust.
Bobrov nägi, kuidas Kvašnini kolmehobuse-kalessi järel sõitsid raudteejaama ette Zinenkode kaks kalessi. Niina istus esimeses. Õhukeses kahkjaskollases kleidis, mis oli korsaaži poolümmarguse väljalõike kohalt elegantselt ääristatud laiade, kahkjate, samas värvitoonis pitsidega, laiaääreline, valge, teerooside kimbuga kaunistatud itaalia kübar juustel, näis ta Bobrovile kahvatumana ja tõsisemana kui tavaliselt. Ta märkas raudteejaama trepil seisvat Bobrovi juba eemalt, kuid ei saatnud Andrei Iljitšile, nagu too oli oodanud, pikka ja paljutähendavat pilku. Vastupidi, Bobrovile isegi näis, nagu pööraks ta meelega pea kõrvale. Kui aga Andrei Iljitš tema kalessi juurde jooksis, et aidata tal välja astuda, hüppas Niina, otsekui teda ennetada püüdes, sõidukist kiiresti ja kergelt teisele poole välja. Halb, pahaendeline tunne torkas Andrei Iljitšile südamesse, kuid ta ruttas end kohe rahustama. «Vaeseke, ta häbeneb oma otsust ja oma armastust. Talle näib, et nüüd võib igaüks vabalt lugeda tema silmist kõige varjatumaid mõtteid… Oh, püha, hurmav naiivsus!»
Andrei Iljitš oli kindel, et Niina, nagu möödunud korralgi, leiab siinsamas raudteejaamas ise paraja võimaluse tema juurde tulemiseks, et vahetada nelja silma all mõned laused. Kuid Niinal, kes oli nähtavasti äärmiselt huvitatud vahejuhtumist Kvašnini ja naiste vahel, polnud sellega kiiret… Ta ei vaadanud kordagi, isegi vargsi mitte, tagasi, et näha Bobrovi. Andrei Iljitši süda hakkas äkki rahutult ja nukralt tuksuma. Ta otsustas minna Zinenkode juurde, kes seisid eraldi grupis – teised daamid nähtavasti hoidusid neist eemale – , ja kasutades kära, mis oli tõmmanud endale üldise tähelepanu, küsida Niinalt, kui mitte sõnadega, siis vähemalt pilguga, tema külma tähelepanematuse põhjust.
Tehes Anna Afanasjevna ees kummarduse ja suudeldes tema kätt, vaatas Bobrov talle näkku ja püüdis sealt välja lugeda, kas ta teab midagi. Jah, kahtlemata teadis: tema peenikesed, nurga all murduvad kulmud – valeliku iseloomu tunnus, nagu Bobrov sageli mõtles, – nihkusid pahaselt kokku, huuled aga omandasid kõrgi ilme. Nähtavasti oli Niina emale kõik ära jutustanud ja temalt noomida saanud, – aimas Bobrov ja astus Niina juurde.
Kuid Niina ei vaadanud talle otsagi. Tema käsi seisis liikumatult ja külmalt Bobrovi värisevas käes, kui nad teretasid. Selle asemel, et vastata Andrei Iljitši tervitusele, pööras ta kohe näo Beta poole ja vahetas temaga mingi tühise märkuse… Bobrovile tundus selles kiires manöövris midagi süüdlaslikku, midagi arga, otsekohese vastuse eest kõrvale hoidvat… Bobrov tundis, et ta jalad nõrkevad, suulagi aga muutub külmaks… Ta ei teadnud, mida mõtelda. Kui Niina olekski oma emale kõik välja lobisenud, kas poleks ta võinud siis ühega neist kiiretest, paljuütlevatest pilkudest, mida naised alati vaistuliselt kasutavad, temale ütelda: «Jah, sa aimasid õigesti, meie jutuajamine on teada… kuid ma olen ikka endine, kallis, ikka endine, ära tunne muret.» Kuid Niina eelistas oma nägu kõrvale pöörata. «Ükskõik, ma pean temalt maksku mis maksab piknikul vastuse saama,» mõtles Bobrov, aimates rahutu nukrusega ette midagi masendavat ja räpast. «Nii või teisiti, ta peab vastama.»
303-nda verstaposti kohal väljus seltskond vagunitest ja hakkas pika kirju reana liikuma, möödudes raudteevalvuri putkast ja laskudes mööda kitsast, allamäge kulgevat teed Metsiku Nõo poole… Juba eemalt puudutas käijate õhetavaid nägusid värske, sügisese metsa järele lõhnav tuuleiil… Jalgtee muutus üha järsumaks ja kadus tihedasse sarapuu ja metsikult kasvava kuslapuu võsastikku. Võsastikku moodustavate puude ladvad põimusid tee kohal kokku lausaliseks tumedavärviliseks võlvistikuks. Jalge all sahisesid juba kollased, kuivanud, kaardutõmbunud puulehed. Taamal punetas läbi võsastiku tiheda katte eha.
Võsastik lõppes. Külaliste silme ees avanes ootamatult metsast ümbritsetud tasaseks tambitud ja peenikese liivaga kaetud avar väljak. Selle ühes otsas seisis lippude ja rohelusega kaunistatud kaheksakandiline paviljon, teises otsas katusega kõlakoda orkestrantide jaoks. Vaevalt olid esimesed paarid võsastikust lagedale jõudnud, kui poodiumil ülesseatud sõjaväeorkester hakkas mürtsudes mängima lõbusat marssi. Vallatlevad, ilusad, vasksed helid kandusid mänglevalt mööda metsa laiali, kajades puudelt kõlavalt vastu ja ühinedes kuskil kaugel teiseks orkestriks, mis näis kord esimesest ette jõudvat, kord sellest maha jäävat. Kaheksakandilises paviljonis laudade ümber, mis olid hobuseraua-kujuliselt teravnurgi asetatud ja juba valgete
Lõunakubermangudes palgatakse tehastes ja mõisates valvureiks kõige meelsamini tšerkesse, kes paistavad silma oma truuduse poolest ja sisendavad elanikkonnasse hirmu.
