ees kiiresti paremale ja vasakule laiali valguva rahvahulga aupaklikele kumardustele vastas ta hooletu peanoogutusega, ajas töllakile jämeda alahuule ja lausus läbi nina:
«Härrased, te olete homseni vabad.»
Enne jaamahoone ukseni jõudmist kutsus ta direktori käega märku andes enda juurde.
«Nii et teie, Sergei Valerjanovitš, esitlege teda mulle,» ütles ta poole häälega.
«Zinenkot?» aimas Šelkovnikov abivalmilt.
«No jah, kurat võtaks!» ümahtas Kvašnin äkki vihastades.
«Ainult mitte siin, mitte siin,» peatas ta käsku täitma ruttavat direktorit varrukast. «Kui ma tehasesse jõuan…»
Kiviehituste nurgakivipanek ja uue kõrgahju käikulaskmine toimusid neli päeva pärast Kvašnini kohalejõudmist. Neid mõlemaid sündmusi kavatseti läbi viia võimalikult suurema pidulikkusega, mistõttu naabruses asuvaisse Krutõje Gorõ, Voronini ja Lvovi metallurgiatehastesse oli juba varakult välja saadetud trükitud kutsed.
Pärast Vassili Terentjevitši saabusid Peterburist veel kaks juhatuseliiget, neli belgia inseneri ja mõned tähtsamad aktsionärid. Tehase ametnike hulgas liikusid ringi kuuldused, nagu oleks juhatus assigneerinud piduliku lõunasöögi korraldamiseks umbes kaks tuhat rubla, kuid need kuulujutud polnud siiani veel vähimalgi määral kinnitust leidnud ning napside, veinide ja toidumoona ostmiseks kulutatud raha lasus raske koormana podrätsikute õlgadel.
Pidustustepäeva valik osutus kõigiti kordaläinuks. See oli üks neist varasügise eredaist, selgeist päevist, mil taevas on eriti tihke, sinine ja sügav ning jahe õhk lõhnab peene, kange veini järele. Uue puhuri ja bessemeriahju vundamentide jaoks kaevatud nelinurksed augud olid hobuseraua-kujuliselt ümbritsetud tööliste tihedast summast. Selle elusa piirdeaia keskel, otse augu äärel, seisis lihtne, värvimata, valge laudlinaga kaetud laud, kuhu olid asetatud rist ja evangeelium, mis seisid pühitsetud veega täidetud plekknõu ja pühaveepintsli kõrval. Preester, kes oli juba selga tõmmanud rohelise, kuldseid riste täistikitud preestriornaadi seisis kõrval, viieteistkümnest töölisest moodustatud kirikukoori ees. Hobuseraua lahtise otsa ees seisid insenerid, podrätsikud, vanemkümnikud ja kontoriametnikud, moodustades umbes kahesaja-inimeselise kireva, elavalt vestleva grupi. Mullahunnikul seisis fotograaf, kes seal paremat punkti otsides juba ammu askeldas, katnud oma ülakeha ja aparaadi musta rätikuga.
Kümne minuti pärast sõitis kiiresti platsile Kvašnini kaless, mille ette oli rakendatud kolm suurepärast halli hobust. Kvašnin oli kalessis üksi, sest parimagi tahtmise juures poleks keegi tema kõrvale istuma mahtunud. Kvasnini kalessi järel sõitsid platsile veel viis või kuus sõidukit. Näinud Vassili Terentjevitši, tundsid töölised temas vaistlikult ära kõige kõrgema ülemuse ja paljastasid sedamaid nagu üks mees oma pea. Kvašnin sammus majesteetlikult ette ja noogutas preestrile pead.
«Kiidetud olgu meie jumal alati, ikka ja iga-vesti,» kostis kiiresti saabunud vaikuses preestri värisev, mahe ja inisev tenor.
«Aamen,» laulis improviseeritud koor kaunis harmooniliselt kaasa.
Töölised – neid oli umbes kolm tuhat meest – lõid risti ette sama üksmeelselt, nagu nad olid Kvašnini ees kummardanud, langetasid pea ja lõid seejärel pead järsu liigutusega üles tõstes tagasi laubale langenud juuksed… Bobrov hakkas neid tahtmatult silmitsema. Kõige ees seisid kahes reas soliidsed venelastest müürsepad, kõigil valged põlled ees, peaaegu kõik pleekinud lina värvi juuste ja punakate habemetega, nendest tagapool olid aset võtnud inglise ja prantsuse tööliste tööriietuse eeskujul valmistatud laiades tumedavärvilistes pluusides valajad ja sepad, kelle nägudesse oli sööbinud mahapesematu rauanõgi – nende hulgas paistsid silma ka välismaiste ouvrier’de kongisninalised profiilid. Valajate taga seisid lubjaahjude juures töötavad töölised, keda võis juba eemalt ära tunda otsekui paksu jahukorraga kaetud nägudest ja põletikust punetavaist, pundunud silmadest…
Iga kord, kui koor valjusti ja harmooniliselt, kuigi pisut läbi nina, laulis «Päästa oma sulased hädadest, oh jumalasünnitaja», lõid kõik need kolm tuhat inimest ühetaolise vaikse sahina saatel usinalt risti ette ja tegid maani kummardusi. Bobrovile näis selles tohutu halli massi ühises palvuses peituvat midagi stiihilist, võimsat, ent ühtlasi lapselikku ja liigutavat. Homme asuvad kõik töölised oma raskele, pingelisele, pool ööpäeva kestvale tööle. Kes teab, kellele neist on saatuse poolt ette määratud kaotada töö juures elu: alla kukkuda kõrgetelt tellingutelt, saada põletushaavu sulatatud metallist, jääda variseva killustiku või telliste alla? Kas mitte selle saatuse kõigutamatu otsuse ümber ei keerle praegu nende mõtted, kui nad kummardavad maani ja viskavad pealiigutusega tagasi otsmikule langenud ruugeid kiharaid, sel ajal kui koor palub jumalaema päästa hädadest oma sulaseid… Ja kellele muule kui ainult jumalaemale üksi võivad loota need mehiste ja lihtsate südametega suured lapsed, need vagurad sõdurid, kes iga päev väljuvad läpastunud õhuga külmadest muldonnidest tavalisele kannatlikkust ja vaprust nõudvale kangelasteole?
Nii või peaaegu nii mõtles Bobrov, kellel oli alatine kalduvus luua oma kujutluses avaraid poeetilisi pilte, ja kuigi ta oli juba ammu võõrdunud palvetamisest, jooksis iga kord, kui kaugelt kostvat, värisevat preestri häält asendas üksmeelne kirikukoori laul, üle Andrei Iljitši selja ja kukla närvilise erutuse külm judin. Nende hallide tööorjade naiivses palvuses, kes olid siia raskele ja ohtlikule tööle kokku sõitnud jumal teab millistest kaugel asuvatest kubermangudest, kes olid eemale kistud omastest ning koduseks saanud nurgakestest, oli midagi võimsat, alandlikku ja ennastohverdavat…
Jumalateenistus oli lõppenud. Kvasnin, ükskõikne ilme näol, viskas auku kuldraha, kuid väikese labidaga mulda võtma kummarduda ei suutnud ta kuidagi – seda tegi tema eest Šelkovnikov. Siis hakkas kogu grupp liikuma kõrgahjude poole, mille ümmargused mustad massiivsed tornid kõrgusid kivivundamentidel.
Viies, uuesti ehitatud kõrgahi töötas, nagu tehnilises žargoonis väljendatakse, «täie võimsusega». Tema alumises osas, maast umbes arssina kõrgusel asuvast avausest voolas laia, tulivalge kobrutava joana alla sulatatud šlakk, millest helesinised väävlitulukesed igasse külge laiali hüppasid. Šlakk voolas mööda kallakut renni kateldesse, mis olid asetatud vundamendi püstloodsele äärele, ja hangus neis rohekaks, tihkeks, klaaskompvekkidega sarnanevaks massiks. Kõrgel ahjusuudme juures töötavad töölised viskasid kogu aja, kordagi puhkamata, ahju sisemusse maaki ja kivisütt, mida raudvagonetid vahetpidamatult kohale toimetasid.
Preester piserdas kõrgahju pühitsetud veega igast küljest üle ning eemaldus kartlikult kiirustades, vanainimeselikult komistaval sammul. Koldemeister, sooniline, tõmmu näoga vanamees, tegi endale ristimärgi ja sülitas pihku. Sedasama tegid tema neli käealust. Siis tõstsid nad maast väga pika teraskangi, hööritasid seda kaua hoogu võttes edasi-tagasi käes ja lõid siis samal hetkel ühekorraga hüüatades otse ahju alumisse ossa. Kang põrkas kõlksatades vastu savist korki. Pealtvaatajad pilutasid kartlikult närvilises ootuses silmi; mõned taandusid veidi. Töölised lõid teist, seejärel kolmandat ja neljandat korda… ning äkki purskas kangi terava otsa alt välja talumatult ere, vedel metallifontaan. Siis laiendas koldemeister kangiga ringikujulisi liigutusi tehes avause ja malm voolas aeglaselt mööda liivast renni, omandades tulise ookri värvuse. Ahju avausest lendasid valju pragina saatel igasse külge laiali terved vihud suuri, säravaid tähti ja kadusid õhku. Sellest tasa, otsekui laisalt voolavast metallist õhkus sellist õudset kuumust, et viimasega harjumatud külalised kogu aja taandusid ja kätega põski katsid.
Kõrgahjude juurest siirdusid insenerid puhurite osakonda. Kvašnin oli varakult korralduse teinud, et temaga koos sõitnud aktsionärid näeksid tehast kogu tema kolossaalses suuruses ja rüsinas. Ta arvestas täiesti õigesti, et need härrased, olles
