inimesteks evolutsioneeruda. Tuginedes sellele, et enamik Homo sapiens’e on kindlal arvamusel, et inimene kõlab uhkelt, tahavad need näkid meid vaimustada oma töössesuhtumisega. Kuna väga paljud inimesed (vähemalt sõnades) ka puhtusest kõrgelt lugu peavad, on pesurid peibutuslikuks tööprotsessiks valinud just pesemise.
Peakratslased orienteeruvad samuti juustele. Nad on aga kaunisjuuslastest vähem platoonilise tundelaadiga ning usuvad, et ainuüksi juuste vaatlemisest ei piisa, tuleb neid ka puudutada lubada: ühine peaotsimisprotsess on peakratside arvates kindel baas kestvatele headele vastastikustele suhetele inimeste ja näkkide vahel.
Paljastisslastele on elu, armastuse ja tervise sümboliks katmata piimanäärmed. Kuivõrd inimesed kuuluvad imetajate hulka, võib sümbolit igati mõistlikuks pidada.
Röökurlased rajavad oma lootused kaunile lauluhäälele, kusjuures mõned liigid ei alahinda kunstilise sõna osatähtsust ning pööravad tähelepanu ka originaalsele tekstile (roppsuu-röökurid).
Peibutuspooside üksteisest eraldamine pole raske. Siiski oleks vara nende käsitlemist lõpetada. Silmas tuleb pidada, et mitte iga pesemine ega laulu ümisemine pole veel peibutuspoos. Läheme korraks tagasi inimnäidete juurde. Pole välistatud, et ülalkirjeldatud atleetvõimleja mõnikord ka laulu jorutab – talle võib ju väga meeldida mõni marsiviis või katkend tsirkuseetenduse muusikalisest uvertüürist – , samuti võib ette kujutada tublit tenorit tegemas kopsumõõtu suurendavaid turnimisharjutusi. Siiski ei saa me neid tegevusi pidada peibutuspoosideks. Tõeline peibutustseremoonia toimub siis, kui peibutaja tunneb ennast olevat tähelepanu keskpunktis; peibutuspoosiga loodab ta (tõsi, mõnikord ka ekslikult) endast kõige paremat, kõige mõjuvamat muljet jätta.
Näkkidel kutsub peibutussoovi esile signaal: inimene! Alles inimest nähes asub ta oma ilu ja võimeid demonstreerima (muidugi ainult siis, kui ta seda soovib). Nii jätab paljastisslane näiteks otsemaid pesemise ning asub oma kauneid rindu eksponeerima, laulev pesur seevastu loobub silmapilk tööd eksitavast kõrvaltegevusest ning pühendab kogu oma jõu enda või mõne riidehilbu kõige hoolikamale puhtaksküürimisele.
Määraja autor loodab, et lugejal on nüüd kõik selge. Kui aga siiski veel peaks arusaamatusi olema, soovitab ta mõni lehekülg tagasi keerata ja lugemisega otsast peale hakata. Kõik see, mis peibutuspoosidesse puutub, peab olema hästi omandatud juba enne väliuurimistöödele minekut. Ainult siis võib noor näkiuurija edule loota, ainult siis ei jää ta mõistmatult, suu ammuli, näkiimesid jõllitama, vaid saab oma tähelepanekutega kasu tuua kodumaisele naiadoloogiale.
Peibutuspooside hea tundmine võimaldab amatööril kindlaks teha näki sugukonna. Perekonna ja liigini jõudmiseks jääb sellest harilikult väheseks. Et määrajat edukalt kasutada, peame hoolikalt jälgima ka näkkide välistunnuseid.
Milliseid paiku näkikeha topograafias eriti hoolsalt jälgida tuleb?
Küllalt oluline on rindade kuju ja suurus. Näkivaatleja on inimeste vaatlejaga võrreldes selles küsimuses igatahes märksa paremas olukorras. Peaaegu alati on näkkidel rinnad katmata, mistõttu nad ei saa nende kuju ja suurust kunstlike vahenditega moonutada. Autor on kasutanud oma kirjapanekuis (vaatlusmärkmikes) lihtsat viiepalli-süsteemi, millest enamasti on piisanud, sest harilikult ei lase näkid endale päris lähedale, mistõttu mõõdulinti või varbsirklit on õnnestunud rindade mõõtmisel kasutada ainult haruharva. (Viiepalli-süsteem on muidugi suvaline ning igaüks võib uurimistöödel välja töötada isikliku süsteemi.) Suurust „1” olen kasutanud kõige väiksemarinnaliste näkkide tähistamisel, kelleks meil on pisilesbik-piripill, lastelemb-piripill ja harilikult ka lastelemb-paljastiss. Suurusjärgud „2” ja „3” on kõige tavalisemad. Suurusjärk „4” on iseloomulik priskele liidrikule, malbele hilbupesurile ja roppsuu-röökurile. Suurusjärku „5” kannab aga alati ja õigustatult meie hiigelnäkk – esimest korda Viitna järves kohatud hiid-paljastiss.
Küllalt olulised on keha täidlus ja rasvapolster. Ka täidlusastmeid võib viiepalli-süsteemis määrata. Kõige kiitsakamad on tavaliselt needsamad näkiliigid, keda rindade suurusest rääkides esimestena näiteks tõime. Väljaspool konkurentsi on aga jällegi steatopüügiline (rasvtuharaline) hiid-paljastiss.
Näkkide rindade kuju ja suurus (autori mõõdistus).
Mõnede näkiliikide puhul on oluliseks määramistunnuseks hambad, kuid harva on uurijal võimalus uuritavatega nii tihedasse kontakti astuda, et tal õnnestuks hambaid loendada või neist koguni vahajäljend võtta. Hammaste tihedust ja värvust läheb mõnikord siiski korda märgata; liikimäärava tähtsusega on nad just peakratside sugukonnas. Näkiklassik M. J. Eisen vihjab võimalusele, et meil esineb ka havihambulisi näkke. Ei temal endal ega käesoleva määraja autoril pole olnud võimalust selles veenduda. Äärmiselt huvitav oleks selliste näkkide kohta andmeid saada. Peale suure kasu teadusele võiks õnnelik havihambulise näki leidja kindel olla selles, et jäädvustab oma nime uue liigi avastajana ja originaaldiagnoosi koostajana igavikule.
Väga tähtsaks näitajaks on näki juuksed, kuid neil peatume edaspidi dihhotoomilistes tabelites pikemalt, kuna oleks ebaotstarbekas kogu materjal käesolevasse sissejuhatavasse osasse mahutada. Sama kehtib ka näkilaulude kohta.
Kõige rohkem on eksiarvamusi näkiliste sabade osas. Folkloor, kunstmuinasjutud ja koguni maalikunst on jätnud mulje, nagu oleksid näkkidel ilmtingimata sabad. Mis puutub Eestimaal kohatud näkkidesse, siis tuleb lugejat arvatavasti üllatada: ühelgi Eestimaa liigil pole seni saba nähtud! Kuna sabaga näkkide kohta meil üksikuid andmeid (küll kontrollimata, folkloristlikke või suulisi) siiski on, võime ehk uskuda, et tegu on olnud eksikülalistega Saksa DV-st või FV-st või Skandinaaviast. Eks ole näiteks linnuriigi esindajaist Eestis ka roosapelikani ja luitsnokk-iibist nähtud, kuid ükski neist rändureist pole meie maale pesitsema jäänud. Küllap on niisamasugune lugu ka sabanäklaste sugukonna liikmetega.
Kummaline, et tõde näkisabadest pole veel laiade rahvahulkadeni jõudnud. Näkiteaduslikku haritust me muidugi kõigilt ei eelda, kuid kurb on see, et isegi meie intelligentsi esindajad nii vähe tunnevad sellist tähtteost nagu „Näkiraamat”, kus lugupeetud M. J. Eisen talle omases mõnusas, kuid täiesti teaduslikus laadis sõnaselgelt on kirjutanud:
„Kreutzwald annab oma „Ennemuistsetes juttudes” näkineitsile inimese keha ja kala saba. Säärase välimusega näkineitsisid esineb harukorral ka mõnes muus jutus. Üleüldse on niisugused meile võõramad, küll aga tunnevad neid rohkesti germaanlaste vanad jutud, osalt ka slaavlaste omad. Tervel Kreutzwaldi näkineitsil on kange võõras lõhn juures [– — ].
Kalasabaga neiust teavad rootslased Läänemaa rannas üht ja teist rääkida ja ütlevad Kärla jões teda nähtud olevat. Kui mõni jutt näkile kogemata kala saba taha paneb, siis on see ikka rootsi või saksa saba. Meie esivanemad poolt kala ei armastanud: kas terve kala või kalast ei midagi.”
Sellise võluva sarkasmiga kirjutas meie klassik näkisabadest juba aastal 1922. Meil tuleb häbis silmad maha lüüa…
Pärast eespool toodud märkmeid on kasulik välimääraja praktilist kasutamist demonstreerida näite varal. Kujutelgem, et näkivaatleja on tundmatu näki määramiseks vajalikud tunnused väljas hoolikalt märkmikku kandnud ning asub neid nüüd kodus uurima.
Näide:
Vaatleja nägi juunikuus jõeäärsel kivil saledat näkki hoolega juukseid sugemas. Tüüpiline kammimispoos langes hästi kokku määrajas kirjeldatuga. Näkivaatleja oli üsna kindel, et tegu on kaunisjuuslaste sugukonna esindajaga. Et selles täiesti kindel olla, tulnuks näkile läheneda, et välja selgitada, kas järsku
