– umbes 160 cm; kehaehitus väga sale, sportlik, nahaalune rasvaladestus peaaegu puudub;
b. rinnad – neitsilikud, õuna meenutavad, suurus 1–2 palli;
c. juuksed – heledad, kuid siiski mitte säravad, pigem tuhmid.
Hammastiku kohta polnud võimalik vaatlusi sooritada, kindel oli vaatleja aga saba puudumises.
Nüüd sahistas noor teadusesõber nimme kõrkjatega. Näkk märkas teda ja jätkas juuksekammimist endisest suurema hoolega. Tema kuuluvus kaunisjuuslaste sugukonda oli sellega juba täiesti selge. Mõne aja pärast tõi näkitar kuuldavale kelmika naeruturtsatuse, haaras vibu ja nooled ning sihtis algajat loodusuurijat. Et tollel näkkide käitumisest varasemad kogemused puudusid, sattus ta segadusse, laskus käpuli ning pages pilliroopadrikusse. Kui esimene ehmatus möödas, ronis ta küll taas lagedale, kuid näkk oli juba kadunud.
Germaani kalasabaga näkk (Georg Windmühle joonis Kuressaare lossi vallikraavi kaldalt).
Kodus oli amatööril võimalik määrajat kasutada. Määramistabeli punkt 1 ei andnud talle kindlat vastust, kuna nähtud näki juuste värvi hindamisel võis esineda subjektiivsust, täpset nahavärvi ta kauguse tõttu määrata ei suutnud. Punkt 2 suunas ta aga kindlalt punktile 5: näki naer oli ju vallatu olnud, mingite nutuste lalisevate häälitsustega ei saanud seda kuidagi segamini ajada. Uurides punkti 5, langes näkisõbra pilk ka punktile 4, mis tema poolt kohatud näkile juuste osas samuti paremini sobis kui tabelites toodud punkt 1. Punktisse 6 süvenedes muutus tabelikasutaja aga rõõmsaks ja kurvaks ühekorraga: rõõmsaks seepärast, et tal oli õnnestunud kindlaks teha näki liik – lustakas linajuus (Linicomata hilaris); kurvaks muutis teda aga asjaolu, et vibu näidates oli näkk teda ilmselt sportima meelitada tahtnud. Punkti lõpplause: „Sobiva partneri leidmisel võib asuda platoonilise iseloomuga (kuni puudutused) kontakti” võis nooresse teadusessepürgijasse eriti raskelt mõjuda: millise toreda võimaluse oli ta käest lasknud! Kui palju lõbusaid, aga ka teadusele kasulikke hetki läks luhta! Küllap otsustas noormees edaspidi kõik määraja tabelid hoolega pähe õppida, et looduses kindlamalt orienteeruda. Loodame, et ta seda ka teeb.
Nagu lugeja näeb, pole näki määramine mõnikord keerukas, kõik oleneb aga muidugi vaatlustingimustest.
Head edu tabelite kasutamisel!
Pisut eetikast
Võib-olla mõni lugeja imestab, kohates teaduslikus raamatus sellist peatükki. Kivimite, limuste või bakterite määrajates midagi sellist muidugi ei leia. Kurvastusega nendib autor, et näkkide puhul peame eetika-teemat siiski põgusalt puudutama, sest näkiuurijal tuleb tihti kokku puutuda harimata ringkondade eelarvamusliku suhtumisega meie teadusesse. Ta peab kuulma siivutuid märkusi à la: „Kas harilikest Eeva-tütardest sulle tõesti ei aita? Võid ju voodi asemel ka vanni kasutada…” Ja tuleb tunnistada, et niisuguseid nilbusi ei pea tõsine uurija kuulma mitte ainult meeste suust. Ka naisterahvad püüavad meie tööle heita halba valgust (ei tea, kas konkurentsikartusest?), kahtlustada näkisõpru perverssustes, vaata et veel sodoomiaski!
Kindlameelne uurija kannatab sellised mõnitused rahulikult ära, algaja võib aga pilajuttude tõttu oma teadusalast koguni loobuda. Sellest oleks suur kahju.
Kord tuli määraja autori juurde noor näkiuurija solvumisest kahvatuna, tal olid pisaradki silmis. Tütarlaps, kelle moraalsest puhtusest ja hingesuurusest ta kõrgesti lugu oli pidanud ning kellega plaanitses koguni tulevikus oma elusaatuse ühendada, kutsus noormehe tête-à-tête'ile. Tee ja koogid aga serveeriti vannitoas… Neiu poolt, kes noormehe öiseid näkiteaduslikke ekskursioone kuidagi mõista ei tahtnud ning näkke armukadetses, oli see vannitoa-nali selgelt irooniliseks vihjeks. Teaduse ja elu selline segiajamine solvas aatemeest sedavõrd, et ta vannitoaust paugutades neiu juurest lahkus. Hiljem aga pääses neiu jonn ometi võidule – noored abiellusid ning sellest ajast peale jäid noormehe näkimärkmikud tühjaks.
Eriti kahju on juhtunust sellepärast, et tegemist oli erakordselt andeka noore uurijaga, kellel olnuks suuri lootusi näkiteadusele palju kasu tuua. Tema kena kehaehitus ja malbe käitumine köitsid näkke väga ning nad ruttasid üksteise võidu noore uurijaga sõbrutsema. Ei saanud ta ühelgi välitöö-ööl sõba silmale, kuna näkid olid talle üli-meelsasti valmis seletusi jagama oma eluviiside, vaimuelu ja koguni füsioloogia kohta (viimast juhtub haruharva). See oli korvamatu kaotus.
On autorgi üsna tihti pidanud tusaselt taluma suurt umbusku, kui ta on püüdnud näkiteadust rahva hulgas populariseerida. „Jah, aga tunnistage, et teil on olnud näkkidega, noh, ikka… üht-teist…” Ja jälle ilmub küsija suule teatud nilbe naeratus. Aga muidugi on mul olnud näkkidega „üht-teist”, olen ma ikka vastanud ja lisanud: „Honni soit qui mal y pense!” (Häbi sellele, kes sel kohal halvasti mõtleb!) Meie teaduse statistika näitab, et üheksal juhul kümnest jäävad inimeste ja näkkide suhted teadusliku läbikäimise tasemele. Parimal juhul viivad tutvumised ühistele muusikaharrastustele, kergele kuramaažile, vastastikusele platoonilisele lugupidamisele, veelgi kaugemale aga väga harva. (Selles veendub ka Eiseni „Näkiraamatu” lugeja.) Teadusest kõrvalseisja ei mõista uurija hinge ja tahab kõike oma lõbuhimuliste mallide järgi koolutada. Loomulikult tunneb ka teadusemees oma tööst lõbu. Kummardudes mikroskoobi kohale, mille esemeklaasil on näki lokk või varbaküünetükike, naudib ta võrratuid rõõme, mida ei saa võrreldagi nendega, mida siivutute küsimuste esitaja oma pahelises ajus kujutleb.
Kas suhted tõesti kaugemale ei või areneda? Muidugi võivad. Kui ühisel muusikanautlemisel näki sõrm teadusemehe pihku poeb, siis ei lükka too seda muidugi tagasi. Ta kasutab haruldast võimalust tutvuda näkkide anatoomiaga, vahest ehk dermatoglüüfikagagi (teadus sõrmejälgedest). Puudutuse kaudu selgitab ta ka näki kehatemperatuuri, mille kohta on vastakaid andmeid (nimelt räägitakse näki keha erilisest jahedusest). Kui vastastikused suhted veelgi kaugemale lähevad ja ehk kerge huultekohtuminegi aset leiab, siis on uurijal ju hiilgav võimalus näki hambavalem kindlaks määrata; ka võib juhtuda, et ta tabab koguni tolle ammuotsitud havihambulise isendi. Harva lähevad näkkide ja inimeste suhted intiimsemaks (kõige sagedamini on seda juhtunud priskete liidrikega), kuid mis siis sellest! Milline tõsiteadlane ei süüviks kirgliku uudishimuga näkkide anatoomia ja füsioloogia üksikasjadesse!? Seda enam, et kõike näkkide bioloogiasse puutuvat on seni veel väga ebapiisavalt uuritud.
Ja taas meenub too andekas, hiljem teadusele kadumaläinud noor uurija, kellest oli juttu eespool. Temal oli erakordne teaduslik õnn ja anne – mõne õhtuga andis ta naiadoloogiale rohkem kui paljud teised terve eluga. Õigele teadusessepürgijale omase terava eetikatajuga küsis ta minult kord ühe kaugeleläinud eksperimendi kohta, mida ma sellest moraaliaspektist vaadatuna arvan. Olin noormehe hingepuhtusest meeldivalt üllatatud ning julgustasin teda katseid jätkama, tooma võimalikult palju kasu kodumaisele teadusele. Naljatades tsiteerisin ka üht kunagist usuteadlast, kes südantvalutavaile noortele pihitoolist järgnevat tarka õpetust jagas: „Te võite seda kõike endale lubada ka edaspidi, ainult tõotage mulle, et te sellest lõbu ei tunne!” Noormees tõotas seda täiesti tõsist soovitust – ega teadlasel ju tõesti sobigi mingi lõbuotsija olla! – kalliks pidada.
Eetikaküsimustega (küll teisest aspektist) puutub uurija kokku tihti just siis, kui ta mõne juba hästi tundmaõpitud näkiisendiga suhted katkestada kavatseb; eriti kiinduvad on mehelemb-lõõritajad ja piripillid.
Ühe naisuurija märkmikku on kirja pandud järgnevad pisilesbik-piripilli suust kuuldud üsna absurdsena kõlavad, kuid suurt hingevalu väljendavad read: „Kui sa järgmisel neljapäeval enam jõe äärde ei tule, siis… siis ma uputan enda ära!” Näkkidega suheldes tuleb kõiges õrn ja delikaatne olla. Kindlasti tuleb meeles pidada ka seda, et absoluutselt lubamatu on näkkidele pakkuda alkohoolseid
