ja ninaseljal väikesed tedretähnid. Tedretähne Rein Kasemaa ei sallinud, need olid tema lapsepõlve tumestanud, teda mitmel puhul naerualuseks teinud, veel nüüdki tulid nad varakevaditi lagedale.
Viivika Mitt istus, pilk sülle langetatud, oma kahvatutele, kuiva nahaga kätele ja sinisele kandekotile, millest ulatusid välja saianukk ja kefiiripudeli roheline kork. Praegu tundus küll, et see lastearst oli täiesti tavaline naine, selliseid sõitis trammides, trollides ja bussides sadade kaupa. Tõsi, tõsi – tal oli pealekauba peas tavaline kootud mütsike, mis tegi ta pea kuidagi väikeseks ja ilmetuks. Mida Ivo sinna küll aina otsib ja otsib? Miks peab Rein Kasemaa selle naise pärast mõnel esmaspäevahommikul vatti saama – just tema pärast, sest muidu Ivo ju nende poole ei tulekski. Aga jah, ega niisuguste asjade puhul pole teistel midagi kaasa rääkida. Mees teab, mis mees teeb. Või vastupidi – mees ei tea kunagi, miks ta midagi teeb. Selline mees, nagu see kuradi Boheemlane.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
