teile veel raasike omatehtud napsi.”
Kui jutt läks tasule, muutus Rein Kasemaa nõutuks. Mõtles järele, kirjutas kviitungile „üldprofülaktika”, laskis allkirja anda, raha aga keeldus võtmast.
„Mis see siis niimoodi olgu?” haavus vanaeit.
„Sellise töö eest raha ei võeta,” ütles Rein Kasemaa. „Head aega ja head televiisorivaatamist!”
Välja astudes oli ta enda peale natuke uhkegi. Niimoodi polnud ta veel kordagi käitunud. Mis loeb säärase teo kõrval rubla või teine!
Järgmine klient elas kõrvaltrepikojas. (Ester Randam, kolmkümmend seitse aastat vana, teist korda abielus, lastetu.)
See oli šikk neljatoaline korter, kuhu ta sisse lasti. Punast telliskiviseina imiteeriva tapeediga esikus kästi tal sussid jalga tõmmata. Väga õige, ega ta oleks söandanudki oma kümnerublaste „kommunaaridega” edasi astuda. Suur tuba, kus seisis värviteleviisor „Raduga”, võttis tahes-tahtmata araks. Küll oli tuba, välismaistes moe- ja mööbliajakirjadeski polnud alati nii esinduslikke näha. Mööbel oli ilmselt Soomest ja arvatavasti parim, mida sealt hetkel saadeti. Riiulitel seisis hulgi karikaid ja sporditrofeesid. Raamatuid seal küll kuigi palju polnud, aga selle-eest paistsid kõik hinnalised olevat. ENE, siis „Eesti kunsti ajalugu”, „Eesti järved” ja kas mitte Wiedemanni sõnaraamatki. (Meeli oli ühe töökaaslase meeleheaks kaht viimast raamatut jahtinud – ja saanudki, sellepärast tundis Rein Kasemaa need kohe ära.)
Perenaine ise oli nägus väikest kasvu brünett. Küllap olnuks ta päris silmatorkavalt ilus, kui ta ilme mitte nii range ja terav poleks olnud. Ja hääl oli tal samuti kategooriline, lõikavgi. Ah, oli üks ehtne proua, teist nime sihukese kohta tarvitada ei saagi. On kohe üks liik sihukesi üsna keni ja tigedaid naisi. Nad on omavahel milleski väga sarnased, nii et mõnikord hakkad tahtmatult mõtlema – äkki on see hoopis eri sort inimesi, mingi omaette rahvus? Sihukesed naised, need prouad, mõtles Rein Kasemaa, neil kohe peab kõik olema. Kõik, mis parajasti kõige parem, moodsam, haruldasem. Korter, töökoht, ninaesine, mees, Wiedemanni sõnaraamat. Kui nad seda ei saa, siis … Ei, see ei tule kõne alla, et ei saa. Nemad saavad kõike.
Proua prouaks, aga kui ta nii jäine ja kategooriline oli, milleks siis see ülinapp suurte lilledega hommikukleit, sellelgi pea kõik nööbid valla, nii et läbipaistvat sitsi-satsi lausa kihises rindadelt ja põlvedelt vastu? Rein Kasemaa muutus viivuks nagu umbusklikuks. Kui ta selle ameti peal esimesi käike tegi, ei uskunud ta neid jutte, mida mehed mõnikord pajatasid, aga hiljem oli ta paaril korral jäänud üsna keerulisse olukorda varjamatult ühemõtteliselt häälestatud naisega. Ühel puhul oli väljakutse olnud koguni fiktiivne, korteris polnud televiisorit olemaski …
Ent ei, see daam siin – tema lihtsalt ei pidanud telemehhaanikut kellekski. Tema oli ju proua, muidugi!
„Kanaleid ei saa ümber lülitada. Blokeerib. Kas te värvustelerit ikka tunnete?” Ja siis: „Ma toon teile morssi.”
„Aitäh, ärge tehke endale tüli,” ütles Rein Kasemaa. Ta läks televiisori ette. Kuidas see naine ütleski – „teler”? Muidugi, sellised teavad ikka kõige esimestena uued sõnad ära. Blokeerib või mitte, mõtles ta, kolmeka soolan ma siit silma pilgutamata ära. Ja ostan selle kolmese eest ühe plaadi. Polegi ammu plaate ostnud. Grammofon tuleks korda teha, aga või seda aega jätkub. Ei, plaati ma siiski ei osta, see oleks liiga suur au sellele vuhvale. Ma teen Ernile sada grammi konjakit välja. Just. Juba selle eest tuleb siit kolmekas soolata, et see daamike ei pea mind inimesekski, tema meelest ei tasu minu pärast korralikult riidessegi panna. Mis sa välgutad oma kintse!
Naine tõigi kõrges klaasis morssi ning istus ise tugitooli tööd jälgima. Rein Kasemaa ei sallinud sellist passimist. See tegi käed kohmetuks. Juttu ajada, see oli teine asi, aga kui iga su liigutust jälgitakse, siis …
„Kuidas teile värvid ka meeldivad?”
„Ei ole suuremad asjad,” vastas naine kuivalt. „Meie tuttav meister puhkab praegu Jaltas, ta lubas tagasi tulles reguleerida.” Alles nüüd märkas naine kleidihõlmu kohendada ja jalgade asendit muuta, aga seegi käis pigem automaatselt.
Rein Kasemaa süvenes töösse. Ta tajus pidevalt kuklaga naise jahedat pilku. Meister, Jalta … Muidugi, muidugi. Huvitav, kes see meister peaks olema? Tema teada ei puhanud nende ateljee meestest praegu keegi lõunas.
Siis helises telefon. Imelugu, kuidas see hääl nüüd muutus! Soe voolav kõne täitis toa. Tahtmatult jäi Rein Kasemaa kuulatama.
„Uu? Sina ise siis? No tere, madam! Mis kena. Ei, praegu mitte, mul on siin töömees. Teeb meie teleka korda. Tead sa, mis hirmu ja õudust ma sulle nüüd räägin! Oo-jaa, meil on põnevad päevad. Eile näiteks tehti meie alt korter tühjaks. Kaks meest astusid sisse ja tõstsid toad lagedaks. Kuidas? Oh, isegi põrandavaiba. Väga asjatundlik töö. Telerist ma ei räägigi, ime, et nad külmkappi ära ei ajanud. Väga enesekindlad tegelased. Nähtavasti needsamad, kes eelmisel nädalal Mauruste pool gastroleerisid. Ah sina ei teagi? Just, just, dotsent Maurus. Kole lugu, kole lugu, eks? Jaa, jaa! Ah tead, miilits jahib keskturul viinalõhnaga mehi, teeb neile trahvi ja paneb neid ajalehte … Jalgrattavargust ei võeta üldse ettegi. Jaa, sa ei teadnudki või? Oi, igal juhul too poisi ratas korterisse, igal juhul! No olgu, mis ma sind hirmutan, ma isegi ärevil: mis sa arvad, kui meie Elmari karikad oleksid läinud, kus selle tragöödia ots!” Naine naeris lühidalt. „Kui sa tunni aja pärast tuleksid, oleks kena küll. Vaataksime need lõiked üle. Maiel pidi põnevat krimpleeni olema. Noh, tšao!”
Rein Kasemaa kogus julgust ja küsis:
„Nii et Mustamäel käivad jälle vargad ringi?”
„Jah, paraku jälle,” vastas naine teda natuke imestunult ja pahaselt silmitsedes. Vaikis viivu, näol ilme, nagu meenutaks, kas ta kogemata võõra töömehe kuuldes midagi liigset ei lobisenud. Siis ütles tähtsalt, mokaotsast:
„See on suurtele linnaosadele tüüpiline kuriteoliik. Mustamäe on ju Tallinna magamistuba, magamistoad aga seisavad päevasel ajal tühjalt. Paistab, et saite õnnelikult mäele?”
Et daami diagnoos rikke kohta oli olnud õige, jäi Rein Kasemaa arvet nuputades kõhklema. Mine sa tea, mida sihukesed range ja hellitatud näo, muutliku hääle ja riivatute pitsidega daamid kõike ei tea ega oska. Berensi Erni rääkis kord, kuidas ta oli ühele piprasele daamile hakanud igavuse pärast elektrist rääkima. Pärast selgunud, et naine olnud füüsika-matemaatikakandidaat.
(Ester Randam ei olnud kandidaat. Ta oli võimlemistreener. Rein Kasemaa sai seda teada paar nädalat hiljem „Spordilehte” lugedes. Ester Randam oli pildistatud koos oma lootustandva õpilase Galina Tokarenkoga. Nii et päris kodune kiisuke see pitse demonstreeriv proua siiski polnud. Aga Rein Kasemaa vimm selle naise vastu jäi endiselt püsima. Inimesed, kelle esikud olid kaetud defitsiitse tapeediga, kelle suured toakoplid nägid välja nagu eksperimentaalmööbli näitus, tekitasid temas kurja umbusku ja arusaamatut kibestumistki. Miks pidi neil nii endastmõistetavalt olema kõik see, mis võinuks olla temalgi? Tõusikud, mis seal rääkidagi …)
Naine lahendas tasuprobleemi ise, ulatades Rein Kasemaale valge ümbriku:
„Usun, et sellest peaks jätkuma.”
Rein Kasemaa ei kahelnud, et ümbrikus on kümnene. Mingi imelühikese, ent terava impulsi ajel oleks ta ümbriku äärepealt tagasi andnud, igatahes uskus ta hiljem seda täiesti. Miks ka mitte, see polnud ju sugugi võimatu. Jah, hiljem kujutas ta oma viisakat ja resoluutset liigutust täiesti täpselt ette. Aga noh, tegelikult kuulusid sellised žestid siiski rohkem filmide ja raamatute tegelastele. Neile, kellele raha polnud
