see „infantiilne” peaks tähendama. Küllap midagi nöökivat. Kuradi Ivo!
„Oo jaa! Muidugi! Palju õnne suureks õnneks!” kähistas Ivo Pint ja hakkas poolihääli laulma. Ega ta häälel väga viga olnudki, üsna Louis’ moodi. „You are a woman, I am a man …”
„Sa pidid meile oma kurvast seiklusest rääkima. Oleks kasulik kuulda,” lausus Rein Kasemaa. Midagi pidi ju ütlema. Muidu jääb sugulane hommikuni laulma.
„Tõesti, kas ma siis ei rääkinudki? Kuigi, milleks detailid, kui asi juba iseenesest kole on … Sest Viivika, mu Viivika, väike nirgike üheksandast b-st ässitas mulle koera kallale.”
„Mi-iiiis?” venitas Meeli ja hakkas laginal naerma.
„Või kuidagi niimoodi …” kehitas Ivo Pint õlgu. „Hea küll, ma räägin. Olgu öeldud, et kadunud vanemate poolt said neli õekest väga hea koduse kasvatuse, peale selle on neil loomupärast taktitunnet. Inga, Ülle ja päevakangelane, sinu nimekaim Meeli, võimaldasid meile Viivikaga kohemaid vis-à-vis kõrvaltoas, kahe vanaaegse sametise tugitooli pehmes embuses, Viivika parima lastetohtrinaeratuse paistel. Tal oli jah niisugune ilme, et ma hakkasin ennast kohe alaealisena tundma, sellisena, kellelt julgustavalt küsitakse: noh, mis poisul viga, kust sul valutab? Või: ütle nüüd tädile „aa”! Või: kas noku teeb haiget?”
„Fuih, Ivo!” kiljatas Meeli.
„Mis fuih, ma räägin seda, mida ma mõtlesin. No olgu. Sain sellest titatundest kuidagi üle, ega see mul esimene kord olnud lolli mängida. No nii, raadio tangotseb ka nurgas, kui te mind mõistate. Ja totakalt, maniaklikult vagur toakoerake Kiki, Kiki!, kes istus nurgas ja vaatas mind rumala inimese pilguga, õigemini, vaatas mind ja Viivikat, et kuidas me siis jälle seda eluaegset umbsõlme harutama hakkame. Mina olin küll ainuke idioot, kes arvas midagi klaariks saavat, olgu see ette öeldud. Otsustasin isegi konjaki esiotsa taskusse jätta, et mu esinemine igati tõsise mulje jätaks. Ajalooline vestlus ise kulges umbes niimoodi.
Mis sind siis jälle siia tõi? küsis Viivika.
Mina: Jalad, vana tunne ja üks mõte. Uut moodi mõte.
Tema: Kõik võib olla. See on vaimuhiiglasele iseloomulik. Viimasel korral tõid sind küll ainult jalad, needki üsna vedelad, sa anna mulle muidugi andeks, kui ma midagi valesti ütlesin.
Mina: Aga loomulikult, seda enam, et kindla peale on sul õigus.
Tema: Nojah, sa oled ikka omamoodi aus kah.
Mina: Just nii, seltsimees meditsiiniteenistuse leitnant. Ja nüüd siis, kulla Viivika, kui sul midagi vastu pole, räägiksin ma sulle oma uut moodi ideest …
Tema: Jaa, ma kuulan. Oi, vabanda, üks moment. Sa vaata nüüd ometi meie Kikit. Näe, Kiki tahab sõprust teha. No näe, no näe, ta lausa kipub sulle sülle. Imelik lugu küll, muidu ta ikka võõrastab külalisi. Ah õige küll, sina ju armastad loomi. Mäletad, kuidas me kunagi Kloostrimetsas ühe siilikese …
No sõbrad-sugulased, mis liig, see liig. Kui Viivika juba loomaarmastuse ette võttis, arvasin oma aktsiaid kõvasti kerkivat. Ja kuigi ma jälestan säherdusi värdjaid nagu toakoerad, võtsin selle Kiki, selle pisarsilmse ja lõdiseva kretiini hellalt lalisedes sülle. Et olla daamile meelepärane, saate aru? Mitte koer polnud kretiin, vaid mina! See kuradi nelja naise pugeja, see alatu niru ei viivitanud hetkegi, vaid tegi mu sülest pantrihüppe üles ja … Eks vaadake ise!”
Tõepoolest, see kuradi Boheemlane oli ninast näksida saanud. Kui ta veidike oma habet eemale sikutas, siis selgus, et ka põsest.
Meelile oli konjakitilk vist mõju avaldanud, muidu poleks ta nii valjusti lõkerdama hakanud. Sel hetkel oli Rein Kasemaa küll Ivo poolt. Meeste solidaarsus!
„Räuh! Samal silmapilgul, kui hammustamine aset leidis, kostis tuppa meloodiline „ha-ha-ha-haa …”” (Meeli vakatas järsult ja hakkas silmi pilgutama.) „Teate küll, nagu üks kelmikas laul ühe kelmika trio esituses – „Sõrmus pole see, ha-ha-haa …” Nad sindrid, need ülejäänud Mitid, seisid mu selja taga avatud uksemulgul. Täpselt nii saledad, et kõik sinna ära mahtusid. Nad kuradid olid selle värdja välja õpetanud! Mis jäi nüüd minul üle? Ainus lohutus, et päris kindla peale polnud ma esimene tola. Pühkisin väärikalt nina verest puhtaks, tegin Kikile kummarduse, daamidele aga alljärgneva komplimendi: vabandage, aga ma eksisin ilmselt uksega. Korralike tütarlaste kodukolde asemel sattusin kogemata koeradresseerijate koosolekule. Tsirkuse vastu pole mul vähimatki, tsirkus meeldib mulle, aga konjakit ma teile siiski ei anna. Ja – adjöö, mu hellad, adjöö, mu õrnad. Adjöö. Kas pole imelik, et naised kõige selle jõleda juures, mis nad hommikust õhtuni korda saadavad, väljastpoolt ikka ilusaks oskavad jääda? Väga imelik. Väga. Jutt pole hetkel sinust, Meeli Kasemaa, kuigi ka sina oled väljastpoolt ilus! Võtame nüüd ja mõtleme elu üle järele.”
Rein Kasemaa tõstis laualt tühja pitsi ja sõnas:
„Mulle ka.”
Ajutine mõistmistunne, natuke nagu solidaarsustki Ivo vastu oli haihtunud. Talle näis äkki, et see raskepärane, räme ja tülikas sugulane oli kuidagi Meelit nööganud.
„Huh? Sina ju ei joo?”
„Pole midagi parata. Tuleb sinu eest ära juua. Hakkad muidu jälle …”
„Mida, Reinuke, mida?”
„Pole midagi, Ivo, pole midagi,” lausus Meeli. „Teie istuge nüüd natuke aega kahekesi, ma lähen kutsun plika koju.”
„Las ta olla, vara veel,” ütles Rein Kasemaa. Ta tahtis, et see kuradi Boheemlane enne plika tulekut ära läheks. Tüdrukule meeldis Ivo, ja üldse … Ta jõi veel teisegi pitsi konjakit. „Räuh, sa kuradi Boheemlane. Mis sa seal poosetad oma murdekeele ja tõlkimisega. Mis sa latrad ja grimassitad, otsekui oleksid teatrilaval ja mängiksid mingisugust aadlivärdjat. Endal nina verine. Mats oled sa, mats, mitte põrmugi minust parem, kuigi sul on haridust tõendav diplom ja rinnamärk kodus. Nagu mingi vilets kloun, vaat just. Sulle kohe meeldib, et teised su hädasid naeraksid. Ei tee need Belovid ja Bellowid sind veel paremaks ühti. Ja ometi olen ma mõnikord millegipärast natuke sinu poolt. Ma ei tea isegi, mispärast. Sa käid närvidele, tõsi küll, aga kuidagi huvitavalt. Aga või sa seda hinnata oskad, et ma sinu poolt olen. Sa ei märkagi seda. Sa oled iseendast vaimustuses. Mina olen sinu jaoks null. Meeli, temaga sa räägid, aga küll ma tean, miks. Sellepärast, et sa oled üks igavene naistehull. Räägi, räägi. Meie pole kadedad. Meil pole midagi häbeneda. Võetagu õppust, kuidas harilikud tööinimesed oskavad elada ja omavahel läbi saada ja ühte hoida. Juba üheksandas klassis olime Meeliga …”
„Kuule, mees?” imestas Meeli.
Ivo Pint mökitas naerda.
„Mis mul siis üle jääb, mõtle ise!” hüüatas Rein Kasemaa endalegi ootamatu ja vastumeelse kileda norijahäälega. „Selle sugulasega siin pole võimalik teistmoodi asju ajada … Eks ju, sugulane?”
„Niimoodi saavad poistest mehed,” ütles see kuradi Boheemlane neetult tõsiselt, isegi pidulikult. „Kui nüüd kadunud Roland seda näeks!”
„Jäta mu vanamees rahule! No eks joome siis, sugulane, joome!”
„Ma lähen nüüd plikale järele,” ütles Meeli.
„Näh, andke talle edasi,” meenus sellele kuradi Boheemlasele midagi, ta torkas käe taskusse ja sihtis neid siis pikatorulise vesipüstoliga.
