punapäine Reet. Aga noh, eks igamehel on õigus mõtelda oma elust ja minevikust just niimoodi, nagu talle meelepärasem ja lõhutavam tundub, ja keegi ei saa keelata inimesel endal nende asjade sisse uskumast. Pealegi rääkis Jürka tõega huvitavalt. Ega tea, äkki on tal siiski veel tšehhi õlut. Täitsa lahe rüübe, mis seal rääkidagi.
Näe, ja oligi veel. Kaval ja kiidumaias nägu peas, läks koolivend esikusse ja tõi ukse tagant uued pudelid välja. Rein Kasemaa polnud kade mees ja venitas pika üllatunud „ooooooo”.
„Kus sa olid, kus sa olid … Ei tea, mis see vastus talle juurde pidi andma? Noh, oletame, et astusin pooleks tunniks sinu poolt läbi, no mis häda mul seda seletama oli hakata? Või pidin ma sinu käest veel kirjaliku tõendi ka kaasa võtma? Eks ole. Rein?”
„Nonoh,” ühmas Rein Kasemaa õlut rüübates.
„Noh, ükskord oli niimoodi. Ma olin terve öö kodunt ära,” rääkis Suure Peaga Jürka. Luiskab, mõtles Rein Kasemaa laisalt. Aga kes seda teab, viimati ei valetagi. Viimati oligi ära. Kõik võib olla. Mis seal rääkidagi. „Hommikul toimus obligatoorne ülekuulamine …”
„Mis asi?”
„Möödapääsmatu.”
„Ah jah.”
„Kus sa olid, küsis Reet Jürilaid.”
„Eksiilis.”
„Ei, siis ta polnud veel eksiilis. Tema oli siis perekonnaakadeemia tegevliige või koguni president.” Nad naersid. Pagana Jürka, näe, kuidas oskas peenelt ütelda. Perekonnaakadeemia president. „Kui sa mulle ütled, kus sa olid, annan sulle andeks. Kui ei ütle, lähen ära oma ema, sinu ämma juurde.” Ka see tundus naljakas. Jürka tegi toredasti Reeda kõnemaneeri järele. „Minu vanu õnneks kodus polnud, tööl juba … noh, ma tõmbasin siis kopsud õhku täis ja kus põrutasin – ma olin litsides!”
„Ja Reet?”
„Ah Reet … No tema ütles, et kui nii, siis mine sauna, enne süüa ei saa, muust rääkimata.”
„Muud ei ütelnud midagi?”
„Esiteks virutas ühe kõrvakiilu ka ikka ära.”
Seegi oli päris lustakas. Pealegi kõlas päris tõepäraselt, sest Jüri sai abielu jooksul väga sageli kolki. Mis muusse puutus, oli ilmselt väike muinaslugu, aga mis seal ikka. Rein Kasemaa mäletamist mööda ei tohtinud Jürka oma punapäise teisepoole ees õieti sosistadagi. Nii kurjasti ja põhjalikult oli naine ta välja drillinud. Aga mine sa tea, ehk jätkus Jürkal mõnel harval korral, kui ta juba liiga meeleheitele oli viidud, ka natuke mehemeelt …
Mälestuste veerataja jõi õlut, muheles häbelikult ja ütles:
„Tegelikult olin ma sel ööl kainestusmajas. Mäletad küll, see kord.”
„Ah see …!”
Nad hakkasid naerma. Kell ligines jõudsalt neljale. Jüri märkas Rein Kasemaa pilku ja lausus:
„Ma lasen varsti jalga. Ema lubas lõunaks pikkapoissi teha. Tema pärib ju ka, et kus sa olid, kus sa olid … No kuula parem edasi. Ükskord, kui ma olin juba täiesti kõrini sellest idiootsest küsimusest, et kus sa olid, rääkisin Reedale loo ühest mehest, kes täpipealt sama küsimuse peale sünnipäevatordi puruks tulistas.”
„Mis lugu see siis on?”
„Ühest kibedast raamatust lugesin. Pealkiri on „Stiller”. Maru raamat, ausalt. No tead, üks mees oli seitse aastat kodunt ära, kuna tal võeti ükskord natist kinni ja pandi vägisi võõrleegioni sõdima. Tal kukkus see muide täitsa kogemata välja. Noh, sõdis neegrite ja muhameedlastega või kellega. Kes sealt koju ei kipuks, eks? Aga mees, tead, kartis, et naine hakkab pärima, et kus sa olid. Tema naine oli ka hirmus kange sihukest küsimust esitama. Oli kuidas oli, viimaks sai ta koju. Naine oli teda kogu aeg oodanud ja isegi truu olnud. Naise sünnipäev oli ka parajasti. Aga näe, naine ei saanud pidama, ikka pidi ta küsima, et kus sa olid. Siis see mees oma püstoli välja võttiski ja tordi puruks põmmutas.”
„Ära aja!”
„Kus ma ajan, niimoodi oli raamatus!”
„Nojah, kui just raamatus … Eestlane küll sihukese pisikese asja pärast paugutama ei hakkaks,” mõtiskles Rein Kasemaa kuuldavalt.
„Ah, eestlane …” rehmas Jüri käega. „Esiteks pole eesti mehel püstolit käepärast ja teiseks on ta ikka möku ka. Ta seletaks kohe pikalt ja laialt ära ja paluks sada korda vabandust.”
„Kas just seda,” õiendas Rein Kasemaa, „lihtsalt eestlane ei läheks nii kergelt tobedaks, et hakkaks torte tulistama. Noh, räägi edasi.”
„Nojah, kui ma selle loo Reedale ette kandsin, ei uskunud ka Reet mind sugugi. Siis käskisin tal raamatust vastavad leheküljed läbi lugeda. Ja seejärel tuua üks puuviljatort, noh, rubla neljakümnene, küsida minult, kus ma olin, ja vaadata, mis edasi saab.”
„No ja edasi?”
Jüri vaatas viivuks lakke.
„Ei aidanud … Torti ta ei toonud, selge see, ma oleksin võib-olla tuhatoosiga virutanud küll, aga … See pole peamine. Peamine on see, et siin ei aita miski, kulla mees. Ajastu on selline. Terve maailm on täis mehi, kes värisevad selle vihase küsimuse ees – kus sa olid … Vaata, Rein, nemad, naised … nad on oma õigust ja uhkust täis. Neile on juba mitukümmend aastat räägitud, et nad on meestest paremad. Nojah, kui nii võtta ja asja sisusse tungida, pole neil suurt millegagi uhkustada. Väheke teistmoodi kehaehitus ja kõik. See asi küljes, mida meestel pole. Aga mis siis saaks, kui mehed samal põhjusel uhkeks ja pirtsakaks läheksid, sest tegelikult on neil ju palju suurem tükk asja küljes, seda, mida naistel pole, he-hee … Eks ole, küll oleks ikka jama lahti, ma ütlen! Siia maailma ei sünniks siis enam ühtegi last juurde, muuseas ühtegi plikat kah, kes naiseks saades hakkaks kohe oma mehelt pärima: kus sa olid? miks sa nõusid puhtaks ei pesnud? miks sa niisugune luru oled? Hea küll, Rein, ma lähen nüüd koju.”
„Kuule, täitsa maru oli üle hulga aja juttu ajada,” arvas Rein Kasemaa sõpra esikusse saates. „Kui sa meie mutte juhtud nägema, siis ütle, et neil kummalgi pole vaja täna plika pärast siia tulla. Me jääme Meeliga koju. Ja ütle seda ka, et lasteaed on remondist väljas ja homsest alates jälle lahti. Ole täitsa, Jürka.”
„Saab tehtud. Ma astun nende poolt läbi.”
Jüri Jürilaid elas Eiseni 12, samas majas, kus oli sündinud ja kasvanud Meeli ning kus praegu ühiste seinte vahel elasid tema ning Rein Kasemaa ema, mõlemad lesed, mõlemad Marianni vanaemad. Harukordne juhtum, aga – miks ka mitte.
4
Pärast Jüri lahkumist pikutas Rein Kasemaa jälle kušetil, tegi suitsu, laskis kergel õllevinel peast välja tuuritada, mõtles Jürka juttudele, võrdles neid oma elu ja kogemustega ning ootas Meelit.
Mis puutus Suure Peaga Jüri abielusse, siis teadis terve Eiseni tänav, et Reet laskis tema juurest jalga kellegi Kimbvere, vananeva tantsulõvi välimusega meesterätsepa juurde. Reet oli ta armuke olnud juba tükk aega, see Kimbvere ei peljanud isegi Jüri akna all „Žigulid” peatada ja Reeta oodata, viimaks aga tegi punapeale kõhu ette. Nii et kõik oli täiesti ühemõtteline. Kuigi – sedagi teadis Eiseni tänava rahvas rääkida – Jürka oleks
