läks, valged saapad prinki ümber säärte, valge seeliku jupp ühemõtteliselt kortsus, punane kuub lohakil, rauge husaaritar, magatatud trummineiu, tundis Rein Kasemaa kahjutunnet, kahjutunnet ja pahameelt uksekella vastu.
„See on vist jälle see kuradi Boheemlane,” siunas Rein Kasemaa ja läks avama.
5
Uksel oli tõesti see kuradi Boheemlane, Rein Kasemaa ema onupoeg Ivo Pint (kolmkümmend viis aastat vana, kolm korda lahutatud, ühe lapse isa). Ta polnudki eriti purjus.
„Tere õhtupoolikut, sugulane,” ütles ta viisakalt, nagu polekski tema see olnud, kes uksekellaga märulit tegi. „Ausalt, ega ma siis meelega tulnud. Lihtsalt olukord kujunes selliseks. Kas lubad hetkeks?”
„Mis sinuga ikka teha,” sõnas Rein Kasemaa. „Mine istu.”
Ise läks ta otse läbi köögi magamistuppa. Meeli tõmbas parajasti sviitrit selga. Husaarivarustus lebas nukralt voodil.
„Noh, mis me teeme?”
„Eks ma keedan uue laari kohvi,” lausus Meeli ükskõikselt.
„Kaigast ja külma vett talle,” pomises Rein Kasemaa ja astus suurde tuppa. Pani ukse enda järel hoolikalt kinni ja ütles:
„Meeli lubas kohvi keeta.”
See kuradi Boheemlane oli (loomulikult!) pudeli konjakit lauale pannud.
„No küll on kena. Te nagu oleksite mind suure igatsusega oodanud,” käristas ta nüüd oma tavalise, jõhkra ja noriva häälega, mida ise nimetas Louis Armstrongi sametiseks kähinaks.
Ivo Pint, see nende suguvõsa valge vares ja kuradi Boheemlane (viimasel ajal suure tähega!), tõlkija ja vabakutseline või mis, oli suur inetu mees, üleni lohmakas, kandiline, tuskategev. Tal oli pealagi kiilas, ent juuksed selja peal pikad nagu hipil, habe tokerdas ja oli alati kuidagi räämas, alahuul oli põlglikult pikal ning silmaalused kottis. Ivo Pint oli püsitu hulgus. Ei saanud Rein Kasemaa aru, mida need naised temas küll leidsid, kes temasse armusid või, taga hullemaks, temaga abiellusid. Või küllap ta natuke aimas. Ta oli mõnel korral selle peale mõtelnud. Ivo Pint oli neid mehi, kes tõmbasid oma pahelisuse ja viltuvedava saatusega. On suur hulk naisi, kes kohe ei saa teisiti kui selliste meeste poole tormata, et neid päästa, ümber teha, paika panna, omaks tunnistada. Korralikud inimesed tunduvad sellistele naistele igavad.
Imelik jah, kuidas aeg kõike muudab. Kui Rein Kasemaa veel väike poiss oli, elas Ivo Pint mõned koolitalved nende pool. Kuidas poiss teda jumaldas, seda onu Ivot! Nüüd oli ta see kuradi Boheemlane ja ajas juba oma ilmumisega ta närvi.
Meeli keetiski kohvi. Seejärel istusid nad kolmekesi laua taha ja ajasid juttu. Rein Kasemaa seiras salamahti Meelit. Naine istus, kodune seelik ontlikult põlvini tõmmatud, ja kuulas viisaka hajameelsusega. Tal oli puhas ja lihtsameelne ilme nagu süütul tüdrukul. Neid naisi küll, mis seal rääkidagi.
Ivo Pint aga pajatas kähiseva häälega oma kurba lugu.
„Proo! Sina ju, Meeli, võtad? Rein on lapsest saadik nännipunn ja kooner olnud, temaga ma ei räägigi. Räuh! Pagan jah, ega ma siis teie poole tulnud. Ma läksin ju jälle oma noorepõlvepruuti kosima. Te vist ei tea, et tema on nüüd ka lahutatud, no, ma mõtlesin, et kas pole kena kokkusattumus ja et miks mitte juhust kasutada. Varajases nooruses, kui ma veel Eiseni vahet seerisin, oli meil love story ja kõik, mis selles eas on, aga me ep saand abiellu … elu tegi oma jõhkraid nalju, musta huumorit ja viis mind ootamatult armeeteenistusse, tiiap, mis siss oless ollu, kui me õkva abiellu oless heitnu.”
Või see kõik Kasemaadele uudiseks oli. Iga kord, kui Ivo Pint neile külla sadas, oli ta eelnevalt käinud 37-ndas majas. Tema noorusarmastuse nimi oli Viivika Laanelo-Mitt.
„Joome nüüd üks konjakipiisk. Näe, see Rein ei võta jälle. Mis siis ikka, seda rohkem mulle jääb. Kui aus olla, siis tunnengi ennast häbiväärselt kainena. Sündmuste taustal mõttetult kaine ja abitu. Räuh. Vaat siis jah. Teie olete mul siin ju klassiõde-venda, imekaunis noorpaar, armastus elu esimesest teadlikust hetkest, esimesest ühisest liivakoogist peale … Esimesest liivakoogist peale leivad ühes kapis, häh-hää. Eks mina olen ka tahtnud oma kooliõega abielluda, ehkki asi pole nii stiilipuhas, mina olin temast kaks klassi ees. Täna käisin siis viimast katset tegemas.”
„Kahe nädala eest oli ka viimane,” märkis Meeli süütult.
„Jajah, kahe nädala eest samuti,” parastas Rein Kasemaa natuke hilinenult.
„Kõik võib olla, kui te nii räägite,” ohkas see kuradi Boheemlane löödult. Seejärel tühjendas ta uhkes üksinduses järjekordse pitsi. Purjujäämist polnud vaja enam kaua oodata. „Eks ma lännu. Võtse tordi üten ja astse kambrede.”
„Kuule, mis keel see on?” küsis Meeli.
„Emakeele killuke. Vist tartu murrak. Ma tõlgin praegu Belovi. Selge?”
„Kes see Belov on?” küsis Rein Kasemaa.
„Peaaegu Bellow, ainult et elab Venemaal,” ütles Ivo Pint.
„Ah nii,” sõnas Rein Kasemaa. Tal oli tunne, et see kuradi Boheemlane oli teda jälle möödaminnes tolaks teinud. Üldse – räägiks ta kunagi ka midagi mõistlikku, räägiks näiteks oma tööst, et sellest midagi aru saada oleks. Rein Kasemaale meeldisid pikaldased ja arukad tööjutud. Aga Ivo Pint ajas ainult jama. Ivo Pint pidas teda endast pea jagu madalamaks.
Meeli otsa vaadates jätkas Ivo oma kosjajuttu:
„Ma polnud sinna veel kunagi torti viinud. Ei mäleta küll, et oleks viinud. Kui tahad muljet jätta, siis ole uudne. Uudne ja üllatav. Ma tahtsin talle rääkida jah, et kas poleks mõttekas, lausa eluliselt huvitav need pagana leivakontsud ühte kappi torgata, kusjuures see kapp asuks priimas kolmetoalises eriprojekti järgi ehitatud parkettpõrandates elektripliidilises kaherõdulises saatanlikult kallis kooperatiivkorteris Mustamäel – sõitku see kahtlase väärtusega luksus põrgu! – jah … Viimase naise ootamatu ärakargamise eest pidin talle veel kaks ja pool tuhat rubla valuraha maksma. Aga Viivikal oli kodu külalisi täis. Õed, armsad õed olid tal külas! Neid on kokku paras punt, neli noorepoolset naisterahvast, meie tingimustes vapustav hulk õdesid. Inga, Ülle, aa, ühe nimi on ka Meeli, ja mis sa arvad, Reinu Meeli, mida nad seal isekeskis tähistasid ja mille puhul ka minu tort polnud mingi üllatus, sest torte oli laual massiliselt? Nemad, mu armsad, tähistasid pidulikult tolle Meeli tunaeilset lahutusprotsessi! Nüüd on siis kolm neljast korralikus kodanikuseisuses, auväärt lahutatud nõukogude prouad. Minuga daamid oma rõõmu liiga joviaalselt jagama ei hakanud, jutt kaldus rohkem nagu selle sügise ilmastikule. Vaatan mina neid seal, üks saledam, huvitavam, vaimukam kui teine, ja pisar tuleb silma. Mu armas maa, mu armas rahvas, mu armsad naised! Neli õde, veel rohkem kui mõnes traditsioonilises muinasjutus, veel rohkem kui Tšehhovil. Aga kosilased on neile täiesti tarbetud. Mis kuradi kosilasi sinna tarvis on, kui lahutust tähistatakse nagu uut aastat? Mina olen kõik oma lahutused sooritanud valu ja vaevaga, mis salata, raskete skandaalide saatel. Ma olen mööblit lõhkunud ja muul viisil protesteerinud, ma olen härdasti palunud, sest mina pole neid lahutusi tahtnud, ja vähemalt ametlikus abielus olin enam-vähem alati suutnud kõrvale tõrjuda hingelised mälestused kellestki linalakast meedikust Eiseni tänavalt. Aga nemad, nemad, nemad, need õed Mitid, abiellusid mängleva kergusega otsekui ainult selleks, et võimalikult ruttu lahutatud naiseks saada. Pea see neljas õekegi … Sest vaadake, lausa vanapiigaks jääda käib ka kuidagi au pihta. Ei, kus sa sellega – tänapäeval on naise ideaalne sotsiaalne seisund olla lahutatud naine. Vahel toob see neile
