с собой,там, в краю далёком,
назовёшь меня женой …”
Millegipärast oli just see laulujupp viimane piisake Rein Kasemaa kannatusekarikas.
„Hea küll, Ivo, ole nüüd kena mees ja hakka ukse poole astuma.”
„Rein!” hüüatas Meeli.
„Tõsiselt mõtled või?”
„Mina olen alati tõsine olnud! Mina nalja ei mõista!” Tundus, et enam pole pääsu, et nüüd läheb löömiseks. Rein Kasemaa oli poksiasendi sisse võtnud. Ta sarnanes sel hetkel väga oma isaga. Meeli tiris ta särgisabast tagasi istuma. See kuradi Boheemlane muigas ja sõnas:
„Hea küll, lapsed.”
„Mis sa siis tuled iga kord aina norima ja mõnitama? Arvad, et oled meist nii palju parem? Ah?” kisendas Rein Kasemaa ja ta kahvatuks tõmbunud huulte ümber väreles nutune võru.
Seina taga hakkas kolonelilesk harjavarrega kloppima. Ammu polnud talle seda rõõmu valmistatud.
Ja magamistoas hakkas Mariann hädaldama.
Meeli tõttas teda vaatama ja sai laengu värvilist vedelikku vastu põske. Mariann sai selle tasuks vihase laksu ja hakkas kõigest kõrist karjuma.
II
VIRVENDUS
7
… Möödunud talve hakul oli Rein Kasemaa paarimehe gripipõdemise ajal töötanud nii juhi kui laadija eest. Ta oli vedanud värsket ja külmutatud kala mööda poode laiali, rassinud kahe eest, kuni ise pikali jäi. Ning pärast seda hakkasid jälle kopsunäärmed tunda andma. Pika palavikuvindumise järel läks ta arsti juurde, kus talle ameti kohta järele pärides väga tõsiselt otsa vaadati.
Nüüd oli ta juba seitsmendat kuud telemehhaanik. Ega ta enam ei kahetsenudki. Amet oli autojuhi omast vaheldusrikkamgi – kui ta varem nägi enam-vähem kindlaid tänavariste ja kilomeetriposte, siis nüüd kohtus ta pea iga päev uute inimestega. Põnevust ka omajagu, kuigi jootrahadega andis mõnda aega harjuda. Kokkuvõttes ei teeninud ta vähem kui autojuhina, vaba aega oli rohkem, liigset vastutust vähem.
Niisiis polnud asjaolul, et ta tavalisest tunnikese hiljem kohale jõudis, erilist murelikkusevarjundit juures. Ta oli nimme kodunt jalgsi südalinna kõmpinud, et vaevane pea veidigi tuulduda saaks. Kodus oli ta Meeli käest üht-teist ära kuulama pidanud, see käis küll asja juurde, aga tegi meele mõruks. Meeli marutas nii, nagu oleks juhtunud midagi parandamatult sünget. Isegi kadunud taati ei jätnud puutumata. See polnud üldse Meeli moodi. Ja mis puutus „hullumeelsesse sugulasse”, siis oli ta nüüd ju omajagu Meeli sugulane samuti, see Ivo, ja peale selle semmis Meeli temaga märksa rohkem kui Rein Kasemaa. Ei, see polnud üldse Meeli moodi, Meeli tasemel. Lausa ülekohtune sõnavõtt. Võis arvata, et ega Meeli isegi teab kui üksikasjalikult seda pöörast pühapäevalõppu saanud mäletada. Noh, Rein Kasemaa oli siiski vait ja vagur olnud, see ei nõudnud ju mingit erilist pingutust.
Puhketoakeses istusid parajasti Mauno Suutre (nelikümmend aastat vana, abielus, kahe lapse isa) ning Ernst Berens (kolmkümmend kaheksa aastat vana, vallaline, enda arvates umbes viie lapse isa).
Noorema mehe vaevatud nägu märgates vahetasid töökaaslased huvilise pilgu. Tükk aega vaikisid nad mõtlikult. Siis tähendas Berensi Erni:
„Ka sina, Brutus!”
„Kesse?” küsis Rein Kasemaa ja püüdis millegipärast naeratada.
„Rooma keisri Caesari sõber ja mõrtsukas.”
„Nojah, kui ta just džinn on,” ohkas Rein Kasemaa. Mehed muigasid – Erni mõnuga, Suutre vaevumärgatavalt. „Eile läks võtmiseks. Sugulane käis külas. Oh sa püha püss …”
„Kuidas?” imestas Erni.
„Püha püss,” kordas Rein Kasemaa häbelikult.
Imelik, sellest ausast ülestunnistusest läks nagu kergemaks. Nii tavaline asi, kellega seda ei juhtu. Tavaline töömehe esmaspäev … Ainult et igaühel polnud nii ränka sugulast.
„Sul on vist kaunis kehv olemine?” päris Erni. Tema poolt tuli napsilõhna.
„Ah, mis seal rääkidagi …”
„Noo? Sa pole ju üldse võtja poiss, sulle ei tohiks mõjuda. Muide, Toomi Peeter olevat jala välja väänanud ja nuttis ennist telefoni teel härdalt, et üks tuttav mees ootab täna pikisilmi heliblokki. See siinsamas sahtlis. Käid ehk täna pärast lõunat tema eest seal Pelgurannas ära? Jobi on jobi.”
Nad astusid dispetšeri juurde, võtsid saatelehed ja läksid välja. Hommik oli üsna soe, taevas aga kuidagi pruunikashall, tusane, ebamäärane.
Veerand tunni pärast oli Rein Kasemaa Mustamäel üher kitsavõitu korteris, keeras televiisori tagakruvisid lahti ja ajas peremehega juttu. Väljakutsuja nimi oli Tõniste. (Tegelikult oli see korteriperenaise nimi. Mees, kes elas selle naisega, kahe murdeealise tütre emaga, oli temast üheksa aastat noorem. Mehe nimi oli samuti Rein – Rein Saar, kolmkümmend üks aastat vana, vallaline, lastetu. Viimasel viiel kuul polnud mees kusagil töötanud. Seda kõike ei võinud Rein Kasemaa loomulikult teada.) Mees rääkis, ise alatihti käsi hõõrudes ja otsekui millegi üle rõõmustades:
„Näe jah, oleksin võinud selle pildikasti ju ise ka teie poole tuua, asi seda siis takso peale tõsta. Aga näete, kange isu oleks juba täna pilt ette saada, täna on liiklussaade ja õhtul veel „Colombo”. Ei, ma tean küll, et nüüd tuleb natuke kallim, aga ega ma kopikaid lugema hakka!”
(Tegelikult luges Rein Saar viimasel ajal üksnes kopikaid. Nüüd oli ta otsustanud elukaaslase jäetud rahast vähemalt rubla vahelt lõigata, saagu mis saab.)
„Teil siin vägev märgikogu,” tähendas Rein Kasemaa, noogates peaga seinavaiba suunas, mis oli tihedalt, silmalt viiesaja ringis, rinnamärke täis torgatud.
„Ah, eks ta üks vaba aja narrus ole,” lõi mees suureliselt käega. (Need olid tegelikult ta elukaaslase tütarde märgid. Tõsi, teinekord tõi temagi uhkustades koju mõne värvilise plekksõõri, mille oli mõne juhusliku tuttava käest endale mangunud. Pinget tema ja neiuhakatiste vahel need kingitused ei vähendanud.)
Rein Kasemaa avastas vea kohe, tal oli selle asja peale terane vaist. Paar habrast jootekohta lampide ühenduses olid lahti pudenenud, ilmselt oli televiisorit hiljaaegu ümber tõstetud või niisama põrutatud. Mis seal tahtagi, üsna eakas pill – „Start”. Ees seisis mõne minuti töö, aga Rein Kasemaa ei lasknud seda välja paista. Ta pani hoopis suitsu ette (peremees oli talle ennist tuhatoosi toonud) ja venitas:
„Tjaa …”
„Midagi tõsist või?”
„Ei, mitte midagi erilist,” ütles Rein Kasemaa. Mees vaatas talle aralt ja pugejalikult otsa.
Ega Rein Kasemaa olnud mingi petis, aga ta ei saanud midagi parata, et talle pakkus sageli lausa lapselikku lõbu jälgida, kuidas inimesed ta vähimalegi ilme- või toonimuutusele reageerivad. Kunagi olid nad Berensi Erniga selle asja üle rääkinud, Erni oli lausunud kauaks meeldejääva asja: rikkis televiisor
