tõi teise tooli lähemale, mahvis ahnelt suitsu (ta tõmbas muide odavat „Priimat”) ja vaatas varjamatu huviga pealt. Muudkui päris, et mis lamp see on, mis juhtmed need, mis imejublakas too. Rein Kasemaa selgitas heal meelel, see ei seganud teda millegipärast põrmugi. Tavaliselt ajas närvi. Mis seal rääkidagi.
Ta hakkas kohmetusest üle saama. Mis siin ikka pabistada. Oli ennegi tähtsate ja kuulsate meeste televiisoreid ravitud. Kevadelgi, alles poolest saadik õpipoisina, oli ta käinud vana näitleja, rahvakunstniku juures. See mees oli parajasti külmetanud, kulunud hommikumantel seljas, ja koledasti häälest ära. Aga augusti keskel häälestas ta koguni ühe ministri luksuspilli. Minister oli lahke mees, surus ta kättki.
Ainult et kirjanikud olid tema meelest isevärki inimesed. Nad pidid olema vist natuke hullud või siis nagu mingid mõttelugejad, kust nad muidu nii täpselt oskasid võõraid elusid ja muresid üles kirjutada. Kunstnik näiteks, sellest sai ta aru. Kunstnik läheb kusagile aasale ja maalib selle üles. Koos lehma ja telefonipostiga. Või paneb mõne alasti naise poodiumi peale külmetama ja maalib ta tissid ning tuharad lõuendile. Või jälle näitleja – sellel on tekst raamatus, õpi pähe ja räägi ilmekalt maha. Aga need kirjanikud …
See Pärn, tema tundus aga täiesti harilik olevat. Lihtne ja tagasihoidlik oma poiss. See habe nüüd jah, aga habet kandsid ju paljud. Pärn polnud nagu see kuradi Boheemlane, poosetaja ja norija. Ja ometigi oli Boheemlane kõigest mingi tõlkija. Harilik ümberkirjutaja, kui nii võtta.
(Rein Kasemaa polnud objektiivne. Tõtt öelda polnud ta elus kuigi sageli proovinudki objektiivne olla. Tal polnud seda tarviski. Pealegi ei tundnud ta oma sugulast Ivo Pinti peaaegu üldse. Ta polnud muide kordagi tema juures külas käinud. Ivo Pint kuulus tema igapäevase elu tülika vahelduse hulka – tuli, lõi konjaki lauale, ajas keerulist udujuttu, noris tüli ja taarus minema. Aga nii, nagu Ivo Pint oli enamiku oma ajalikust elust kaine, töökas ja isegi uje meesterahvas, oli Edvin Pärn purjuspäi, ja seda tuli tal mõnikord ette, küllalt komplitseeritud tegelane, kes ähvardas ligimestel nina üles lüüa või selle sootuks otsast hammustada, korraldas taksopeatustes segadusi, ei leidnud mõnikord kodu üles, kuna oli varem elanud Pärnus, mis oli tema väite kohaselt palju arusaadavam linn, tüütas naist luiske- ja õuduslugudega oma meeletust noorusest, mil ta oli veel autosid ära ajanud ja miilitsaid narrinud, enne magamajäämist aga muutus sentimentaalseks ja hakkas pisaraid valama. Rein Kasemaa ei võinud seda muidugi kuidagimoodi teada.)
„Vabandage, kas te Ivo Pinti tunnete?”
Hea põhjus juttu teha ja ühtlasi taibukas vihje sellele, et tegemist pole ürgtumeda mutrimardiga, kes oma väikese rahva kirjanikke ära ei tunne.
„Pint, Ivo Pint või? Ta tõlgib vene ja inglise keelest, eks? Päris korralik tõlkija. Aga isiklikult ma teda ei tunne.”
„Ma niisama … Ta on mu sugulane. Eilegi käis külas.”
Viimane lause oleks küll võinud ütlemata jääda, pahandas Rein Kasemaa endaga. Nüüd kukkus välja sedasi, nagu oleks ta selle kuradi Boheemlasega kiidelda tahtnud.
Hulk aega nohises ta televiisori juures, torkas siis jootekolbi sooja, lõpuks küsis:
„Andke andeks, kui ma midagi lollisti küsin, aga mind on juba hulk aega huvitanud, kas raamatu kirjutamine on ikka tükk tööd küll?”
Pärn vaatas talle imeliku ja natuke hädise näoga otsa, nilpsas siis keelega üle naiselikult roosatavate huulte ja vastas väga viisakalt, otsekui küsimuse üle sügavasti järele mõteldes:
„Ei nojaa, aga kuhu sa pääsed. Eks ta ole nagu iga teinegi töö. Tee ja näe vaeva. Tükitöö ka veel, sest ega meile kuupalka ei maksta. Nojah, omamoodi igavavõitu peale selle, istud aina ihuüksi laua taga ja … Aga mis teha, mingit muud ametit pole ma taibanud selgeks õppida. Teie töö peaks selle-eest küll väga huvitav olema. Selline kuluks mullegi muljete saamiseks ära. Üksvahe mõtlesin kindlustusagendiks hakata, et näen inimesi ja puha, aga siis kargas mulle pähe, et tjaa, ega neid agente eriti ei armastata. Teie aga näete iga päev aina uusi inimesi, saate uusi muljeid, uut informatsiooni. Oh, kuidas see mulle ära kuluks! Te teete ju inimestele igal pool rõõmu, kas pole? Jajah, kindlustusagent või maksuinspektor … või rajoonivolinik on ilmselt palju kehvem olla. Kuulge, te olete ju omamoodi näärivana, tõsijutt! Käite ringi, uhiuued lambid kotis, eks ole?”
Ja Edvin Pärn naeris kurinal, hõõrus koguni käsi.
Niimoodi kujuneski välja, et Rein Kasemaal ei õnnestunud enam suurt midagi küsida, ta pidi ise vastama. Ja mis kõige imelikum, ta tegi seda meelsasti. Rein Kasemaa rääkis oma tööst, palgast, mitmetest juhtumitest. Imestas seejuures isegi, kui kenasti ja kaalukalt jutt laabus. Igapäevase sekeldamise ja siia-tänna tõttamise sees polnudki tal nagu olnud mahti järele mõtelda ja üldistada oma viimase aja elamist-tegemist. Nüüd oli endalgi huvitav kuulata. Hakka või ise uskuma, et tal oli lolli moodi vedanud, kui telemehhaanikuks hakkas. (Vedamist oli tõesti. Tal polnud ju mingeid pabereidki peale nende, mis tõestasid, et ta natuke alla aasta oli sõjaväe raadiojaamas teeninud. Aga noh, paberid ei loe alati midagi, nutti peab ka olema.)
Muuhulgas rääkis ta kirjanikule ka hommikusest vanamutist, kes polnud julgenud ise televiisorit sisse lülitada.
„Ohoo, see on küll huvitav detail. See tuleb meelde jätta.”
„Detail?”
„Kirjandus … noh, jutud, novellid, romaanid … Kõik nad koosnevad ennekõike detailidest. Ja järeldustest ehk seletustest. Nagu televiisorikasutamise instruktsioon. Mõnele on see tarvilik, mõnele mitte … Mina saan enamasti ikka hurjutada, miks ma oma detaile targa inimese kombel üle ei seleta. Nii et jutud ja kogu see … kirjandus … kõik nad koosnevad detailidest ja jootekohtadest. See on … nagu elu ise. Päev ei koosne ju ainult minutitest ja tundidest, vaid ka detailidest. Kui hästi-halvasti nad kokku sobivad, see selgub tavaliselt hilja õhtul, enne magamajäämist. Siis saad teada, kas päev oli hea või keskmine või kehv … Mõnikord rikub mõni pisike detail terve päeva …”
„Nojah,” köhatas Rein Kasemaa soliidselt.
Ta otsustas, et mõtleb kodus rahulikult järele, milline detail oli tema tänase päeva selliseks virvendavaks ekraaniks muutnud. Meeli hurjutamine jääb kõrvale, see kuulus eilse päeva juurde.
Jah, kordas ta mõttes meeldima hakanud võrdlust – päev nagu virvendav televiisoriekraani pilt: on küll kuidagi näha, aga silmad väsivad ära ning pea hakkab valutama.
Mõne aja pärast oli asi niikaugel, et ta võis hakata helibloki asisust kontrollima. Saadete alguseni oli veel pisut aega, ent mõlemalt kanalilt tuli tabeli taustaks selget lühilainemuusikat. Rein Kasemaa oli endaga rahul. Tegelikult pidi ta ilmutama üsna suurt leidlikkust, et väheldase aparaadi sisemuses leida koht, kust blokk massi ei satuks.
„Anne, tule kuula ja veendu, et asi on ühel pool!” hüüdis Edvin Pärn. „Laupäeval saad oma Eurovisiooni estraadivõistlust kodus kuulata!”
Naine tuli tagatoast. Nüüd oli rullimüts peast kadunud, heledad tuhmid juuksed kahutasid ümber kõhna näo ja andsid sellele hoopis uue ilme – usutleva, põneva, huvitava ilme. Naise paokil huuled olid niisked. Ja Rein Kasemaa tundis ta nüüd ära. See oli ju estraadilaulja Anne Rõuk!
„Oi, braavo-braavo!” ütles Anne Rõuk ja ta hääl kähises nüüd väga tuttavalt.
Ja ta tõttas uuesti minema. Veidi aja pärast ilmus uksele, ruuduline maksimantel seljas.
„Suur aitäh teile.” See oli Rein Kasemaale.
