kokku spetsialistide kolleegium või viia läbi rahvaküsitlus demoskoopia ja demagoogia vahendite kasutamisel ning siis üks “sümpoosion” deklareerib ex cathedra ja ilmeksimatult muidugi igavesti kehtivaks loodusseaduslikteaduslikuks definitsiooniks, millistest dharmadest koosneb ja edaspidi jääb koosnema, näiteks, “instinkt”, “tahe”, “abielu”, “vabadus”. Arvatavasti ei ole sellise kolleegiumi töö küll eriti viljakas, sest anglosaksi enamus ja slaavi pravoslavie tõenäoliselt ei lepi kokku paljude üksikprobleemide arutlemisel. Igatahes aga ei tunnista see kõrgeimal tasemel toimuv konverents, et säärased sõnad on teatavate muutlike (sageli kähkumuutlike) sotsiaalsete ja psüühiliste relatsioonide nimetused ja tähenduslikud ainult “sekundaarses keeletõeluses”. Ilmtingimata püütakse avastada (sest peetakse seda endastmõistetavalt võimalikuks) sihukeste sõnade essentsiaalset-substatnsiaalset filosoofilismateerialisust. Ehkki osavõtjad muidugi teavad, et “abielu” inimkonnas on tähendanud (ja kauaks tähendab veel) totaalselt erinevaid nähtusi, nad kindlasti loodavad, et suudavad deklareerida selle mõiste kõikjalkehtiva ja jääva sisu. Võimalik, et kolleegiumiliikmed isegi siis ei kahtleks oma töö “ennastõigustamises”, kui neilt keegi sugrilane küsiks umbes: Mis juhtunuks “teadusega” siis, kui XIX s-i keskpaiku otsustanuks füüsikud, et “valgus on …” ja ähvardanuks rahatrahvi või eluaegse sunnitööga neid, kes pidanuks antud definitsiooni puudulikuks või naeruväärseks? Mis juhtunuks siis, kui säilinuks XVI/XVII s-il esitatud ontoloogilised “õhtu”, “hommik” definitsioonid ja oleks tapetud igaüks, kes väitis nad funktsioonideks?
Eriti narr on terves sihukeses strukturalistlikus abidharmiste kummardavas filosoofitsemises just see, et selle meetodi harrastajad ise päris selgelt teavad meetodi enda sobimatust. Kunagi oli väga lihtne kosta “mis on taim?”, “mis on loom?” Praegu peavad tarkpääd kasutama definitsioone, mis õigupoolest ei olegi enam saavutatavad selle pühitsetud SAE meetodiga, nagu “loom saab toitu sellele järele kulgedes”, “taim saab toitu sellele järele kasvades” (ja leidub oleseid, kes vahetavad käitumisviisi puhuti!), sest leidub liikumatuid loomi ja liikuvaid taimi. Kunagi tähendas “elus” kindlalt ja selgelt “assimileeriv-multiplitseeruv” ja siis võis kauneid jutukesi vesta ja toota kogukaid romaane näljast-armastusest, kiita teist teise arvel jne. Seesama SAE teadus, mis võimaldas kõiki taolisi jobamisi ja õigustas neid, nendib praegu, et “elus on see, kellel on mingi kood-programm”. Et see on nimetatav dharmade kompleksikski, siis näib, et SAE meetod ja mõtteviis on ka moderni teaduse poolt “mõistetud õigeks”. Kuid kood-programm-algoritm pole ometi enam mingis mõttes “essentsiaalide süsteem”, käsk mingisuguseks olemiseks ei ole “olemine A, B, C … N”. On küll ilmne, et SAE keeled ei suuda tunnistada erinevaks neid kaht “olemist”, sest neis puuduvad vastavad sõnad.
Kuidas eurooplased võivad olla resoluutsemad indialastestki, kui on tegemist “üldtunnustatud” dharmadega, seda kaunis kõlekoledalt ilmutab üks näide ja “viskab valgust” SAE dogmatisti ajusse. A.D. 1958 tõlgiti DDRs astronoomilisena kasutatud termin “revolutio” sotsioloogilisena [-] profaanselt. Mis saaks lastest ja lastelastest, kui neile pakutaks dogmaatikast omase termini “revolutsioon” tõlgenduseks mujal “Umdrehung”! Analoogseid nähteid on ülirohkesti teoloogilisest terminoloogiast. Paljude terminite dharmad on defineeritud kunagise tõlgendusega, mis sageli piisamatu vaste originaali terminile, ja antikveerunud ise. Antikveerununa on ta kasutamiseks kõlbmatu, lubatav pole ta täpsem tõlgendus ega ta kehtivate dharmade asendamine neile homoloogsete ja mõistetavamatega, sest need toimingud ohustaksid “religiooni” rohkem kui ateistlik propaganda. Dharmakompleksi muudetamatu säilitamise eest võitlevad igermaanid teatavasti ka siis, kui, ja sääl, kuhu teatav dharmakompleks üldse ei sobi: kui keegi on “abielunaine”, siis ta lesestununa peab enda põletama (see toiming on ta essentsiaalne karakteristik), kui “ori”, siis tal ei saa olla isiklikku omandit, kui “töötav talupoeg”, siis ta ei palka kunagi endale abiks töölisi, kui “põhja tõust”, siis ta on õigustatud valitsema ja laastama jne. Selliste ex cathedra fikseeritud ja deklareeritud dharmakimpude puhta ja muutumatu säilitamise nimel on igermaanid alati olnud valmis koguni omavahelisiks tapatalguteks, kui leiavad, et hõimlased on neid “mõisteid” kuidagi moondanud või ei esita enam nende täispuhtas aus ja ilus.
Mitmed SF (science fiction) autorid on kirjeldanud kristluse kuulutajate võimalikku käitumist planeedil, mille inimelanikud ilmselt ei tee midagi, mida misjonär võiks nimetada “patuks”. “Inimese” dharmade hulka sellise misjonäri arust paratamatult kuulub “patusus”, mille vastu lunastatud kristlasel tuleb võidelda. Et sääraseid olendeid “inimesestada”, peab nad enne õpetama “patustama”! Kuid nõnda pole põhjust tögada ainult misjonäre, just nii on talitanud millisetahes SAE “way of life” esindajad igal võimalikul “pärisrahva” maal. Kui neil puuduvad teatavad SAE institutsioonid või dharmakimbud, siis on “valge isase koormaks” selliseid rahvaid “valgustada” ja neisse juurutada kõik “kõrgemad” institutsioonid ja dharmakimbud, et neid kasvatada “kultuurinimesteks”.
Mida üldisemad, mida kõrgemal astmel on “sekundaarse keeletõeluse” abstraheeritud “mõisted”, seda rängemas hädas on igermaanid nendega. Pilaatus küsis kenasti igermaanlikult Jeesuselt: Mis on tõde? Seda küsivad nad tänini, ja kõik antud vastused on õudselt narrid, sest “tõde” on SAEle aksioloogiline printsiip tunnetuse kvaliteedi hindamiseks. Sugrilasele on “tunnetatu” paratamatult “tõde”, kui tunnetusprotsessi tulemus osutub piisamatuks või eksimuseks, siis ta pole “tunnetus”, vaid “arvamus”. Semiidile, seega Jeesusele, tähendas see termin “olukord, milles võib olla julge, kindel”, “usaldatavus”, ei ole midagi aksioloogilist või gnoseoloogilist, vaid sotsioloogilist. Semiidi “tõde vabastab” tegelemiseks, eemaldab kõhklemised ja kaalutlemised. Sellega pole väljatud aksioloogiline ja gnoseoloogiline aspekt, kuid need pole päämised. SAE keelte käitumine on neile loomuomase dihhotoomia tõttu naljakas ja hale igale muule keelkonnale. Ülim TÕDE peaks nende järgi olema väide: On olemas TÕDE (Aša) ja VÄÄR/VALE (Druj)! See “TÕDE” ei vabasta kedagi, sest eeldab “opositsioonide” koosteket ja igavest koeksistentsi. SAE kirjutab oma liikmeile küll ette TÕE taotlemise ja VALE taunimise, kuid täiesti mõttetult ja tarbetult, sest vastupidine oleks SAE mentaliteedi järgi täpselt samuti “endaõigustus”! Analoogne on lugu kõikide taoliste kõrgemaastme abstraktsioonidega (“essentia”, “esse”, “existentia”, “substantia”, “mateeria”, “vaim”, “energia”, “lõpmatus” jne.): nende selgitamist SAE vahenditega takistab üheltpoolt dihhotoomia, teiselt neile “mõisteile” konkreetse eksistentsi omistamine.
Igermaan ei saa iial loobuda mistahes sõna või mõiste dihhotoomilisest analüüsimisest ega süstematiseerimisest ning seda ta teeb põlvest põlve, kuni kõigi olemasolevate ja paljude muude nähtuste jaoks on igalühel kartoteegikaart, millele märgitud setseerimisel essentsiaalseks osutunud karakteristikud, normatiivid ehk dharmad, mis tõetruult väljendavad “mis seesinane on”. Hippokratese temperamentide liigitamist arutellakse ikka veel ja täiendatakse (ala)jaotustega, sest iga SAElikult koolitatud inimene ikka veel peab oluliseks teada, ons ta koleerik (chole ‘sapp’), sangviinik (sanguis ‘veri’), flegmaatik (phlegma ‘röga, tatt; põletik, kiim’) või melankoolik (‘must sapp’), ons tuttavail õigus teda paigutada mistahes kategooriasse, mida need sõnad talle võimaldaksid jne. Ja kõike taolist tehakse tõsiselt, ehkki enam ei teata või usuta, et nimetused ühtlasi viitavad nelja elementi ja inimesed seega tõepoolest arutlevad, kas nad on tulised, õhulised, vesised või mullased! Psüühika järgi võib inimesi kataloogida muidugi väga mitmel kombel. Kole palju on aruteldud ja kirjutatud “mõistuse-”, “tunde-”, “teo-”, “tahteinimestest”, eeldatud ette, et inimese psüühika kindlasti on liigendatav nõnda ning setseerimisel saadud osad varustatavad dharmakimpudega. Ajuti on moes kuuluda ühte kategooriasse, siis tunnistatakse põhiinimlikuks jälle teist ning igaüks eelistab kuulumist moe eelistatud inimtüüpi. Et aga igas inimeses (definitsiooni järgi) leidub kõiki neid hingevõimeid, siis lahkelt postuleeritakse segatüüpide olemasolu, ehkki kuulumine segatüüpi iial ei suurenda inimese aulisust. Päris madalal seisab inimene, kelles ühtlaselt
