Keelest ja meelest. Uku Masing

      10

      Oleks väga raske tõestada, et “iseloom”, inimese üldine emotsionaalne meelelaad, /kuid ta siin lahutab “sünnipärase/rahvusliku iseloomu” ja “tavapärase käitumise, mis on traditsioonilise eluviisi ideaalide tulem”, mis ei tarvitse ühtuda; inimesel on “loomulik kalduvus emotsioonide näitamiseks”, kuid seda võib takistada ja keelustada kultuur, mis “ei vaata lahkelt [emotsioonide] väljanäitamisele”/, on peamiselt vastutav kultuuri kaldumise ja triivi eest… Kuid mööndes, et temperamendil on teatav tähendus kultuuri vormimisel… ei järeldu sellest, et sel oleks samasugune tähendus keele kujundamisel. On võimatu näidata, et keele kujul oleks vähimatki sidet rahvusliku iseloomuga… Keel ja meie mõtte-tavad on lahutamatult vastastikuses seoses, on teatud mõttes üks ja see sama. Kuna ei saa vähimaltki näidata, et leiduksid tähenduslikud rassilised erinevused mõtlemise põhilises struktuuris, siis sellest järeldub, et lingvistilise kuju lõputu varieerumine, mis on teine nimi tegeliku mõtlemisprotsessi lõputule varieerumisele, ei saa osutada tähenduslikele rassilistele erinevustele… Kõikide keelte varjatud sisu on sama – intuitiivne teadmine kogemusest. See on [keele] nähtav kuju, mis ei ole kunagi kahte korda sama, sest see kuju, mida me kutsume keele morfoloogiaks, ei ole midagi enamat kui kollektiivne mõtlemise võime, mis on vabastatud individuaalsete mõttetundmuste tähtsusetusest… Ma ei või isegi mitte mõelda, et kultuur ja keel oleksid mingis tõeses tähenduses põhjuslikult seotud. Kultuuri võib määratleda kui mida ühiskond teeb ja mõtleb. Keel on eriline mõtlemise kuidas. On üsna raske näha, mis erilist põhjuslikku seost võiks eeldada, et see oleleb kogemuse valitud inventari (kultuur, ühiskonna poolt tehtud tähenduslik valik) ja erilise viisi vahel, millega ühiskond väljendab kogu kogemust… Kui saab näidata, et kultuuril on loomupärane kuju, piirjoonte kihistu, üsna hoolimata suvalise kirjelduse sisust, siis on meil midagi kultuuris, mis võib olla võrdluse alus ja võimalik, et ka vahend kultuuri seostamiseks keelega. Kuid kuni sellised puhtalt formaalsed kultuuri mallid leitakse ja paljastatakse, teeme me hästi, kui peame keele ja kultuuri triivi võrreldamatuks ja sõltumatuks protsessiks. Sellest järeldub, et kõik katsed keele morfoloogia teatud tüüpide ühendamiseks teatud kultuurilise arengu /see termin talle siin tähendab intelligentsuse, hariduse taset!/ astmetega on viljatud.