hakkab välja nägema. Ja kui ma kõigest aru sain, lasin palju asju ümber teha.
Selle kõige asemel oleksid võinud elada mugavat elu Brüsselis… Kas kahetsema ei hakanud?
Ükski kivilinn ei kaalu üles oma kätega loodud roosiaeda… või ka lihtsalt roosideta aeda.
Küsin sinu suhte kohta oma riigiga. Enamik inimesi ei mõtle vist nii, et tahavad oma riiki teenida. Või et on valmis panustama energiat sellesse, et riigil paremini läheks. Aga sina oled enda jaoks hästi puhtalt sõnastanud, et oled riigitruu inimene.
Olen terve teadliku elu olnud patrioot. Mul just laps muide küsis selle kohta. Neil oli ajalootunnis vaja teha elusa kogemuse järgi uurimistöö või referaat. Siis ta helistas mulle: „Emme, mul on vaja rääkida sinuga nõukogude ajast. Ma ei saa sellest issiga rääkida, ta ju ei tea sellest midagi!“ Siis ta küsiski Eesti riigi ja nõukogude riigi kohta päris huvitavaid küsimusi. Et kas ma tajusin või uskusin, et Eesti kunagi vabaks saab. Pidin hakkama meelde tuletama, kust maalt ma juba uskusin… Ja avastasin, et Eesti riik on minu jaoks olemas olnud kogu aeg, hoolimata sellest, et ma olen sündinud Nõukogude Eestis.
Ma arvan, et ma olin siis mõned aastad vanem kui Kadri Keiu praegu, 13–14, kui hakkasime käima nii-öelda põranda all sinimustvalgeid isamaalisi luuletusi lugemas: Jüri Üdist Lydia Koidulani. Üks kirjandusõpetaja tegi meile salaja kirjandusringi eestiaegse kirjanduse ja luule kohta. Ja kooriõpetaja tegi meile salaja muusikaringi ja mängis Nõukogude Liidus keelatud muusikat.
Lisaks oli meil selline sõpruskond ka, kes kuulas heavy metal’it ning oli igas mõttes kartmatu lõvisüdamete kamp. Osa meist käis ka KGBs vahepeal aru andmas, aga peamiselt piirdus kõik ikkagi puhtalt kultuuri, kirjanduse ja muusikaga.
Õpetajad on olulised. Teil juhtus olema inimene, kes seda meelsust lastele edasi andis.
Meie kirjandusõpetaja oli suhteliselt eakas inimene. Tal oli elukogemus ka vabast Eestist. Aga muusikaõpetaja oli väga noor, ta tuli otse konservatooriumist, umbes 22aastane. Tema mängis meile maailmamuusikat, mis ei jõudnud Nõukogude Liitu. Sellist uut ja alternatiivset, ma mäletan Tomitat Jaapanist näiteks, ja rokkmuusikat, mis oli mingitel põhjustel keelatud. Ka neid muusikuid ja heliloojaid, mis lihtsalt ei jõudnud siia. See avardas väga palju me maailma. Käisime öösel koolis muusikat kuulamas, pimedas, kardinadki olid ette tõmmatud.
Ja ehkki meil ei olnud mitte võitluslik, vaid lihtsalt ideeline ringkond, siis juba sellest ajast on mul olemas teadmine oma Eestist. Ning kui ülikooli läksin, sai teisel kursusel minust korporant ja olin korporatsiooni Filiae Patriae taasasutajate hulgas, see on tõlkes ju „isamaa tütred“…
Kas sa olid taasasutajate esimeses rühmas?
Ma olin taasasutaja rebane, coetus 2. Taasasutajad olid coetus 1 ja coetus 2 korraga, samal ajal. Need, kes organisatsiooni taasasutamise ametlikud dokumendid korda ajasid, seitsmeliikmeline tuumik, olid coetus 1 ja said kohe tegevliikmeks, see tähendab värvikandjaks. Nii et minu parim sõbranna Maris Jesse, kellega me koos korporatsiooni läksime, oli tegevliige, mina olin rebane.
Korporatsioonide idee oli ja on täisväärtusliku kodaniku kasvatamine isamaalises võtmes. See kodanikuks olemisest arusaam on Eestis hakanud alles viimastel aastatel tekkima. Neil, kes liitusid akadeemiliste organisatsioonidega, oli eeltöö ses vallas tehtud. See oli üle 20 aasta tagasi.
See on heas mõttes vanamoodne teema. Kui kõik on globaalne küla, tundub oma riigi ja oma rahvuse hoidmine justkui ülemöödunud sajandina.
Mina usun väga sügavalt sellesse, et inimene on kõige tugevam seal, kus on tema juured. Kui kõik kisuksid oma juured maast lahti ja globaalselt ringi hakkaksid rändama, oleksime nagu heinapebred tuules. Ajaloolises plaanis saab see olla vaid viiv, see ei toimi kaua. Maa ja päikese energia kanaliseerub sinusse siis, kui su juured on sügaval maas, samas tiivad on kandvad ja tugevad.
Mida sa korporatsioonist enda jaoks said?
Filiae Patriae oli alternatiivne haridus. See andis mulle arstiteaduskonna kõrvalt väga selge teise hariduse, sest koos olid erinevatelt aladelt inimesed ning õpiti üksteiselt. Oli ajaloolasi, filolooge, geograafe, juriste, muusikuid, teolooge, biolooge… See on sama oluline osa haritusest nagu arstiteaduskonnast saadu. Olen selle eest lõputult tänulik.
Selles hariduslikus keskkonnas kasvas minu sisse teadmine, et äri võivad kõik teha, aga riiki teenida ainult parimad. Mitte palga, vaid aatelises mõttes.
Miljon puud – miljoni euro idee
MÕTE ISTUTADA MAIKUUS Euroopaga liitumise auks miljon puud on tõesti väärt vähemalt sama hulga eurosid. Nii laulu-tantsupeo korraldajad kui euroteavitajad on leidnud metsa kõige erilisema Eesti asja olevat.
Mida teised Euroopas vaid mäletavad, olla meil lausa elusana ette näidata. Ja kui palju veel! Kuid on seda ikka nii palju? Sõltub vaatenurgast. Kui auto aknast kaeda, võib tõesti arvata, et pool Eestimaast on metsaga kaetud. Paraku on aastatetagusest reaalsusest järel vaid näiline tõde. Just see teeb puude istutamisest eriliselt ilusa idee.
Kui paar aastat tagasi eestlaste minapildi uuringu raames kaasmaalasilt küsiti, mis on nendele Eestis kõige olulisem, räägiti ootuspäraselt kaunist keelest, rikkast kultuurist ja keerulisest ajaloost.
Pisut vähem oli oodata, et me ennast maailmas üle keskmise andekaks rahvaks peame – meil olla palju rohkem talente per capita kui enamikul rahvastel.
Kõigest tähtsamaks tunnistati aga haridus ja loodus. Ka kogenud Lääne uuringuekspertidele oli üllatus, missuguse põhjalikkusega suudab tavaline eestlane rääkida meie igikestvast tarkusetahtest ja sellest, kuidas juba üle-eelmisel sajandil, ammu enne oma riiki, oli meie kirjaoskus üle 90 protsendi.
PUU-USKU RAHVAS. Loodusest kõneldes kahvatusid nii laulupidu kui emakeel. Ühtviisi puu-usku paistsid olevat nii kolmanda põlve linlased kui ka nüüdsed andunud loodusefriigid. Sarnase kirglikkusega kiidab lõunanaaber vaid läti naist, kes nende kultuuri selgroona vähemalt sama sirgelt seisnud kui eestlaste tammehiis. No olgu siis meie iidoliks mets ja mitte inime! Elusaks oleme teda ju sama palju kui naabritalu asukaid pidanud.
Murelikuks teeb hoopis küsimus, on’s meie metsaarmastusel ka täna tegelik sisu? Kes muidu tassib teeäärsed salud igal talvel prügi täis, kui mitte meie ise? Ja kelle käsul liigub töötlemata puit ikka veel õõvastavais hulkades üle mere? Täislastis palgiautod ei tunne öö ega päeva vahet. Sa ei pea olema Lahemaal lageraie tegemisega kurikuulsaks saanud Klementa, et metsa vastu kuri olla.
Pilk soomeugrilaste kultuurilukku räägib metsast kui kaitsjast ja varjajast. Indogermaanlastel ja slaavlastel seevastu pigem kui kurjast ja ohtlikust paigast. Selles ongi me metsausu võti.
Me ei häbene tunnistada oma eraklikkust ja vaikuse-ihalust. Nii on me esivanemad saanud metsateel jalutades murele leevendust ja meelele selgust. Varju ja kaitset aga alati. Hirm metsa minna on alles praeguse aja sünnitis, milles meie enda käsi loojana abiks olnud.
Liigseid sõnu ja suuri lubadusi on viimased aastad nii tulvil olnud, et lubajailt tegelikke tegusid enam ei loodetagi. Muidugi on meil miljoneid puid vajaka. Kuid kui need kord mulda on pandud, siis õige hool alles algab. Nii peavad nüüdsed külvajad kohe ka teadma, kes tallab puukeste ümbert heina, et istandik hingata saaks. Ja nõnda järgmisel kolmel aastal, igal suvel ja mitu korda.
Ka puudele elu andmine on eelkõige vastutus. Et eestlased metsarahva nime jälle
