target="_blank" rel="nofollow" href="#b00000172.jpg" alt="pilt"/>KINGI SÕBRALE PUU. Aga kui riik astub nii tõsise sammu, et end rahvusvahelisel tasemel metsaga esitleb, oleks tark totaalsemat muutust taotleda, kui ühekordne show seda võimaldaks.
Et tantsijad puutantse esitavad ja lauljad puid istutavad, on vähe, et inimeste hinge jõuda ja midagi muuta. Igaüks võiks saada võimaluse kaasa lüüa! Olgu see 2004 tervenisti puude taassünni tähiseks.
Miks mitte kinkida sel aastal sõbrale poenänni asemel puu? Ja kutsuda ettevõtteid üles paberteateid elektroonilistega asendama – nii säästaks pangad ja postiasutused tuhandeid puuelusid. Ja lõpuks poleks üldse paha, kui me hoopis rohkem räägiks sellest, mida puust pelga palgi asemel teha võib.
Alles siis, kui lubame järgmisteks aastakümneteks puudele oma hoole, võib miljon „mailast“ ilma kahtlusteta mulda panna. Siis oleme sünnitanud väärtuse, mida vaid vähestel maailmas järel.
Kui veel ka kodanikud riigiga koostööst esimese eduelamuse saaksid, olemegi rohkem ära teinud, kui mis tahes rahajagamine võimaldaks. Miljon mõttelist eurot selle idee autoreile!
Mida naised tahavad?
PÄRAST MINU EMAPALGA-TEEMALISE artikli „On’s emapalk liisingu-hüvitis?“ ilmumist Eesti Päevalehes astus üks Rahvaliidu saadik riigi-kogus Toomas Hendrik Ilvese juurde ja küsis: „Oled nüüd ka oma naise nime all kirjutama hakanud?“ Ta ei jäänud ainsaks meheks, kes poliitiku naise iseseisva mõtlemise ja kirjaoskuse kahtluse alla seadis.
Tunnistan, et just kaasa respekt ja toetus on andnud mulle julguse teha valikuid, mis paljudele esmapilgul arusaamatud näivad. Kirjutada kartuseta sellest, mida süda sunnib, kolida linnast maale ja vahetada karjääriredel perekohustuste vastu pälvivad ühiskonnalt pigem umbusku kui tunnustust. Ometi on valikuvabadus andnud mulle enam, kui maine varakus või positsioon seda iial suudab. Rahu- ja õnnetunde.
TEISTMOODI EESTI NAINE. Eesti naine on nagu tabamata ime – ei taha ta ühegi käibeloleva naisekäsitluse alla ära mahtuda. Kui riigikogu arutab võrdõiguslikkuse seadustamist, on naised leiged. Igatahes külmemad kui madalaid kilde rebivad meessaadikud. Faktid räägivad selgest naiste ahistamisest nii palkade kui ka töökohtade jagamisel. Kuid enamik naisi ei tee märkamagi. Ja kui võtta Euroopa naise suurim hirm – kinder-kirche-küche (lapsed-kirik-köök) –, ei tunne siinsed suguõed end jällegi surutuna. Meid pole lapsed ja kirik kunagi piiranud ja köök on pigem kuningriik.
Kuigi mehed on viimastel aastatel teinud Eestist tõelise macho-riigi, kus šovinisti järjekindlusega ainult mehelikke seadusi kehtestatakse, jäävad naised ikkagi häirimatuks. Või enam mitte? Võtku või jätku, aga mida aeg edasi, seda vähem mulle kujundatav keskkond meeldib. Kui ikka mehed arutavad tõsimeeli raadios, mida naised emapalgaga peale võiksid hakata, või kui juhtpartei lasteta noor-mehed räägivad vajadusest noortele naistele „instrument“ panna, et nad sünnitama hakkaksid, on asi rohkem kui tõsine. Jah, meil napib naisi, kes vähemalt meid puudutavais küsimusis sõna sekka ütleksid. Kuid mis takistab meid enese eest välja astumast?
Kümmekond aastat tagasi kirjutasin naiskorporatsiooni Filiae Patriae esimehena tollases Tartu ajalehes, et võib-olla meile ei meeldigi kõike Euroopast tulevat üle võtta. Näiteks seda, et ka noored naised end piduõhtutel purju joovad ja ballikleidis tualeti põrandal aelevad. Teine taunitav teema puudutas sookvoote. Tundus kuidagi alandav naisi positsioonile pääsemiseks kvootidega eelistada. Mida sellest praegu arvata? Alkoholi ja purjutamisega oleme eurooplastest mööda läinud. Ja naise osaga ühiskonnas selgelt stopptule rollis. Isegi meie Balti naabrid on end tunduvalt vabamaks ja sõltumatuks võidelnud. Mis siis meil puudu jääb?
Esiteks eestlaslik kohusetundlikkus. Me täidame kõiki võetud ja pandud ülesandeid nii suure andumusega, et enesele enam mõelda ei jaksa. Teiseks on perekonna langus meie väärtushinnangutes viinud meeste kohusetunde kadumiseni pere ees. Viimasega lisandub naise kohustusterivvi topeltkoormus kodu ja lastega. Kes ei oleks mõelnud kergendusega: tore, et see päev läbi on ja saab vara magama… Sellise pinge juures tundub sookvootide ja võrdõiguslikkusega mehkeldamine liigse luksusena.
JULGUS TUNNISTADA VIGU. Kui me praegu vaeme oma väärtushinnanguid, pole seal peale karjääri ja tarbimise suurt midagi alles jäänud. Oleme hoolikalt lõhkunud ja püüdlikult uut otsinud. Oleme leidnud ja kaotanud. Küllap oleme juba nii tugevaks saanud, et ka tehtud vigu tunnistada. Et kildudest tuleb kullaterad jälle välja sõeluda. Meenutada, et meis on veel säilinud igatsus lapsi saada ja maad armastada. Et tegelikult tegime pahasti, kui vanaemad riigi arengu eest maksma panime.
Eesti naine paistab maailmas silma. Talle on rohkelt välist ilu, sisemist südikust ja töötahet jagatud. ÜRO inimarengu aruandes on ta toonud Eestile esikoha naisjuhtide osas kõigi juhtide seas. Muljetavaldav. Kuid ühiskonnas on naisekätt veel vähe tunda. Meil on ainult üks naisminister, temagi lasteta. Kuis see pere taas ausse saab tõusta, kui otsustajad ise vastava kogemuseta? Ja põhjus, miks naine nii visalt poliitikast hoidub, on tegelikult avalikkuse suhtumises.
Naine rabab töö ja kodu vahel. Tihti üksinda kõige eest vastutust kandes. Nii töötab naine rohkem kui mees. Kuid võim ja õigus on enamasti viimase kätes. Seda ühtviisi nii avalikku arvamust, ühiskonna väärtushinnanguid kui ka lihtsalt tehtavat poliitikat kaedes. Meest nuheldakse tehtud tegude, naist aga naiseks olemise eest. Tihti isegi seetõttu, kelle naine ta juhtub olema või mis on soengu värv.
Gustav Suitsul on ilus mõte, et riik peaks rahvale koduks olema. Just see on praeguses Eestis puudu. Kuid naine on see, kes kodust kodu loob! Nii peab naine poliitikasse ilmuma, alles siis saab võõrandumine riigist selge tagasikäigu. Naine tahab vabadust ja väärikust. Oma valikutele ühiskonna tunnustust. Et teda ei hinnataks mitte sooparameetrite, vaid tegude järgi. Alles siis on ta sama vaba kui mees seisma Eesti parema tuleviku eest. Seda me, naised, tegelikult tahamegi.
Kas laul aitaks lastel tulla?
VEEL NÄDAL ENNE SEEKORDSET LAULUPIDU ilmusid ajakirjan-duses mõttekäigud, et laulupidu vajab kõvasti reforme. Radikaalsemad arvasid, et teda võiks isegi Õllesummeriga kokku liita. Muidu sel ajast ja arust kombel elujõudu ei jätkuvat.
Tegelikkus tõestas vastupidist. Suur oli inimeste kergendus, et järjekordne reform neilt hoolega hoitud traditsiooni käest kiskuma ei pääse. Ja oi kui uhke oli see tunne, mis vihmas marssivate laulupeoliste nägudel säras. Nüüd, nädal pärast peotule kustumist on asjalik eestlane oma mõtteile uue suuna leidnud: kuidas laulupeost ikka seda tõelist kasu kätte saada?
RELV VÕI RÕÕM. Laulupidu, mis aegade algusest saadik pigem relv võõra võimu vastu kui puhas rõõmuhõisk olnud, peaks terade ihumise ajalukku jätma ja uudse rolli saama. Kuid millise?
Nüüd, kustunud tule soojus veel südames, on teadmine sündinud: laulupidu on meie iseolemise sümbol, meie eneseväärikus, kirg ja anded üheskoos! Oleme uuesti teada saanud, et sellist nähtust ei ole mitte kusagil mujal. Ja meie kahtlevale loomule on UNESCO kinnitanud, et tegu on terve maailma mõistes unikaalse väärtusega. Selle säilitamine tulevikuks on nüüdsest meie kohus, mitte pelk õigus.
Oleme harjunud lauluga võitlema ja võitma. Kuid vabaduse võitmise ja iseseisvumisega pole kõik võitlused lõppenud. Vaba riik väärib vabu ja õnnelikke kodanikke. Just see on meie järgmine võitlus – hoolivuse ja inimväärikuse eest. Miks ei võiks just laulupidu olla puhas, ängivaba rõõmupidu? Tõestab, et eestlane ei ole tuim ja tagasihoidlik talupoeg, vaid miljonipäine hõiskav koor, kes laulust saadud laengust järgmised neli aastat oma elu isepäiselt ja nutikalt edasi viib! Me ei tunnista kuningaid, ei ülikuid, oleme kõik ühtviisi väärtuslikud ja üksteisele kallid.
Kui
