VAIM JA VALIKUD. Igasugune valik eeldab neid, kes valituks ei osutu. Just liikmete range valimisprintsiip on kõrvalejääjais paksu verd tekitanud. Nii on aegamisi kasvanud müüt korporatsioonidest kui end elitaarseks pidavaist ja salatoimetamisi tegevaist kogumeist. Paraku, kui koosolemise aluseks on õelik-vennalik usaldus, peabki põhjalikult valima. Korporandiks jäädakse ju eluks ajaks, nii tohib organisatsiooni tervise huvides vaid väga pisut eksida. Nii tekib side ja usaldus, mis tingimusteta vanemailt nooremaile kandub. Tänapäevase ligi tuhande filia hulgas on paratamatult suur hulk neid, kellega ma kunagi kohtunud pole. Kuid kui juhus tuleks, kasutaks seda rõõmuga. See on väärtus, mida luuakse järjepidevuse ja ajaga. Inimlik kvaliteet, mida raha eest saada pole võimalik. Tihe ja soe side liikmete vahel tekitab kadedust, mis vahel vihkamiseks paisub. Nii on see mujal ka.
Ühte hoidmine, tolerantsus ja teise arvamuse austamine ei teki üleöö. Just selle saavutamiseks on akadeemilistel organisatsioonidel struktuur ja tegevusplaan. On päris palju „ametnikke“ alates noorte-vanemast, laulujuhist ja kirjatoimetajast, lõpetades varahoidjaga. Tegevusplaan aga sisaldab koosolekute kõrval sisemisi ja väliseid üritusi. Väljapoole suheldakse teiste akadeemiliste organisatsioonidega Eestis ja mujal maailmas: Lätist USAni. Aga see tähendab ka heategevuslikke ja ühiskondlikke aktsioone. FP puhul näiteks Tartu turvakodu ja lastehaigla toetamist ning osalemist projektis „Suur õde, suur vend“, kus igaüks aitab vaba aega sisustada oma väiksel lastekodus elaval „õel“.
SISEMINE IDEALISM. Sisemised, ainult oma liikmeile suunatud üritused ja rituaalid on need, mis arendavad ja vormivad isiksused, kelle õlul ühiskond hiljem püsida võiks. On olemas intiimorganisatsioonile omased rituaalid, mis kuuluvad ainult liikmetele. Neid on müstifitseeritud ja salariitusteks tembeldet, kuid tegelikkuses on tegu siiski tõotusega, mis aastast aastasse uueneb. Lubadus olla aus ja teisi kalliks pidada, hoida hingepuhtust ja isamaa-armastust. Neid sõnu täna siin kirja pannes tunnen ka ise, kui kaugele on need väärtused Eestist jäänud. Reaalne elu keskendub tarbimisele ja võimuvõitlusele, idealism on end varjanud suletud uste taha. Näiteks korporatsioonide ja seltside majadesse.
Kuid mitte ainult tõotused ei tee tudengeist väärt kodanikke. Nii-öelda teine kõrgharidus omandatakse paralleelselt ülikoolis valitud erialaga kaasliikmete referaate kuulates ja kõnekoosolekuid pidades. Minu esimene kogemus pidada debatti naisõiguslusest, feminismist, naiselikkusest, haritusest ja kodust pärineb just korporatsioonist. Ja kindlasti poleks arstitudengil olnud lihtne omandada teadmisi Lorca luulest, saami kultuurist, kalliskivide tekkimisest või Euroopa õigussüsteemist. See on ehk väärtuslikem osa, mida pakub akadeemilisse ühendusse kuulumine: õppimine oma tarkadelt kaaslastelt. Referaadi tegemine konvendis on igaühele väljakutse, mis nõuab palju taustateadmisi ja head esinemisoskust. Sest kuulajad on nii erinevatelt aladelt ja sama tublid kui sinagi. Referaadile järgnevad arutelud on aga juba loomingulised ja inspiratsiooniküllased nii esinejale kui kuulajaile.
SUURE PILDI VÄÄRTUSTAMINE. Miks nad seda kõike teevad? Et paremini läbi lüüa ja hea töökoht saada? Kindlasti on tubli annus isiklikku huvi: saada paremaks ja targemaks, siis konkurentsivõimelisemaks. Kuid ma pole kunagi kuulnud, et edasises elus üksteist karjääri nimel mustama hakatakse või üldse tõusikuks või ahnuriks kujunetakse. Lisaks isiklike teadmiste avardamisele õpetab korporatsioon tolerantsust, hoolimist ja isamaa-armastust. Selles ehk ongi kogu tegevuse võti. Teenida ühiskonda, kui isegi riiki veel polnud. Oma erahuvide kõrval alati avalikku huvi näha. See on oskus ja väärtus, mille nõukogude ühiskond meist üpris põhjalikult välja juuris. Ja nagu näha, on see praegustes noorteski väga piskult taastunud. Parim kättemaks on mitte muutuda samasuguseks, on kunagise targa sõnum, mis justkui kõlaks nüüdselt korporandilt valitsevale nomenklatuurile. „Teenida riiki“ polnud ilus tegu veel mõnikümmend aastat tagasi. Teha seda nüüd aga meie kõigi kohustus. Korporant on kasvanud teadmisega, et igasugusest erahuvist kõrgemal asub Eesti asi. Teenida riiki on alati õilsam kui äri ajada. See on teistsugune mõtlemine. See vihastab ja vastustab paljusid. See on nüüd varjatud ja vähemus. Aga siiski kõva tuli tuha all.
Teenida riiki
MÕNI AEG TAGASI KÜSIS ÜKS Mulgimaa õpetaja minu käest mure-likult: „Mida teie arvate Carmen Kassi kandideerimisest Euroopa Parlamenti? Mis on valitsuse sõnum seoses sellega?“ Vastasin naljatamisi, et minul sellega küll muret pole – ma ju tean, kelle poolt hääletan. Kuid ta ei lasknud mul minna. „Mida ma vastan õpilastele, kes minu jutule hariduse väärtusest just Kassi karjääri ette viskavad? Et isegi kõige kõrgemaile riiki esindavaile kohtadele on tähtsam omada saledat pihta ja tutvusi, mitte koolitarkust. Ja üleüldse – jutud sellest, et ka meie riik on lõpuks hakanud väärtustama haridust ja kuulutanud sõja narkootikumidele, ei vasta siiski tõele? Me pakume ennast esindama ühe narkopere liikme? Teate, lastele on seda raske selgitada…“
Kindlasti raske, kui mitte võimatu. Sest lapsed, erinevalt paljudest täiskasvanuist, otsustavad tegude, mitte sõnade järgi. Kuid mulle meenutas see jutuajamine hoopis üht ammu loetud raamatut, mis kõneles Ameerika presidendiperedest. Ühe peategelase mõte, mis mälust kustuda ei taha, kõlas järgmiselt: igas korralikus – ma mõtlen haritud ja järjel peres – läheb kõige andekam laps riigiteenistusse. Vahel ka mitu, kuid vähemasti üks alati. Sest kõigest üle ja õilsaim on teenida riiki.
Nõukogude Liidu rusudel ja Eesti teise iseseisvuse lävel, segadusis, mis valitsesid hinges ja ümber, oli see kummastav mõte. Lapsele, kes kogu elu oli harjunud riigi heaks töötavaid inimesi reetureiks ja pugejaiks pidama, oli see tõeline „raamatutarkus“. Või targutus. Sest ainult seal eksisteerisid riigid, millele inimesed rõõmuga oma tööd ja elu pühendasid. Tundub, nagu oleks ka praegune Eesti paljudele vaid romaanides eksisteeriv virtuaalriik. Ilma päris inimeste ja päris eluta. Kuidas muidu saab nõnda põlglikult temaga käituda?
HARIDUS JA AATED. Me räägime kodanikust ja tema rollist ühiskonnas. Meil on juba arvestatav kolmas sektor, keda valitsejad on kartma löönud. Aga ikka veel või üha enam ja enam saab inimesi PR-trikkide ja pettemanöövritega ära petta või suisa ära osta. Et buumile pohmell järgneb, unub ikka veel andestamatult kiiresti. 1990ndate alguses ülikooli lõpetanud olid aateid pilgeni täis. Just selle pärast ei tundunud üllatav, et saime Euroopa noorima peaministri ja Jüri Luige puhul lausa verinoore kaitseministri. Kombinatsioon haridus + aated sai edukalt hakkama kogemuste puuduse kompenseerimisega. Kuid ainult naiivne (nagu näiteks mina) võis loota, et meist noorematest kõik enesestmõistetavalt aatelised saavad. Praegused noorsandid riigitüüril tõendavad, kuidas sovetism on edukalt karjerismiks moondunud. Kuhu need ideaalid siis nii kähku said?
Võib-olla seda väljendaski tuttava õpetaja mure? Et infotulv, mis õpilasi iga päev ümbritseb, räägib enamasti särast ja vähem sisust. Et sära ongi kergem seedida kui mistahes ajalootundi. Ja kas õpetaja üleüldse peabki jaksama riigiarmastust ja aateid süstida, kui seesama kiidetu talle isegi väärilist palka anda ei raatsi?
Minuvanused ei saanud samuti koolist palju Eesti jaoks kaasa. Ka programmiline Lydia Koidula luule omandas tegeliku sisu alles õpetaja kodus peetud poolsalajases „kirjandusringis“. Ka ülikooli ajal toimis kodanikukasvatus peamiselt vaid korporatsioonides. Sealt, kus see kunagi pooleli jäi, algas see nagu lõigatud filmis, uuesti. Soov kasvatada oma liikmeist haritud, ühiskondlikult aktiivsed, isamaalised naised, kes siiski kunagi kodu tähtsust ja oma rolli selles ära ei unusta, osutus 1989. aastal sama vajalikuks, nagu see 1920ndal olnud oli. Kas pole imelik, et 2004. aastal see ikka veel paljus samamoodi on? Kas sellepärast ongi kõik korporandid ja organiseerunud endised üliõpilased nii endise kui praeguse nomenklatuuri põlu all?
Mida siis õpetajale Kassi kohta vastata? „Igaühel on õigus kandideerida. Ja tore, kui inimene usub oma võimetesse. Mis aga haridusse ja enesekriitikasse puutub, siis mina arvasin ka arstiteaduskonna neljandal kursusel, et võin kohe ravima asuda – nii kohutavalt palju olin ma enda arust eelnevail aastail inimkehast teada saanud. Kui sellise pagasiga arstid haiglasse lasta, jääks ilmselt rida laipu järele. Enesekriitika tuli hariduse ja aastatega.
