soovid õhulisemat leiba, küpseta seda vormis ja kasuta vähem jahu, et tainas oleks päris pehme. Sõtkuda pole vaja, sega korralikult läbi (see on füüsiliselt päris raske töö!) ning tõsta suure puulusikaga vormi. Mina teen just nii. Sõtkumise sõbrad võivad teha paksu taina ning sellest pätsid vormida, kuid siis saab leib tihkem ja raskem.
• Nüüd tuleb võtta tainast 4–6 supilusikatäit ja panna järgmise korra juuretiseks külmkappi kilekotti.
Sama oluline kui hapnemine on ka leiva kerkimine. Retseptis toodud kogusest saab kolm leiba. Jaga tainas võiga määritud leivavormidesse, silu pealt külma vette kastetud käega ning lükka näpuga augukesed või käeseljaga ristimärk, et saaksid jälgida kerkimist. Pane vormid 2–4 tunniks paksu rätiku alla sooja ruumi kerkima. Kui taina hulk on kahekordistunud, võib küpsetama asuda.
• Soojenda ahi 250 kraadini, küpseta selles kuumuses leibu 15–20 minutit (jälgi kooriku värvi!). Suur kuumus teeb krõbeda kooriku. Siis keera 200 kraadile (tava-ahjus, kui sul on võimas profi-ahi, keera 175 kraadini) ja küpseta veel ca 45 minutit. 10–15 minutit enne lõppu võid ülemise ja alumise riiuli leivad ära vahetada, et kõik nii pealt kui alt kuumust saaksid.
• Kui leivad ahjust välja võ-tad, võid kooriku värske taluvõiga üle pintseldada. Siis on seda edaspidi kergem lõigata ja leib on maitsvam ka. Soovitan lasta leival vähe-malt 60 minutit jahtuda, enne kui lõikama asud. Soe leib on nätske! Kui sa seda just üksinda sööma ei asu, on see raske – keegi ei malda sooja leiva lõhna lummuses oodata. Aga tasub siiski.
VANASTI EI ANTUD perele kunagi sooja leiba, sest nii sattus nädala varu päevaga hädaohtu. Ka olevat paar päeva tahenenud leib tervislikum. Kuid soojast leivakäärust võiga pole paremat toidu-poolist siiski veel välja mõeldud. Ja kulunud 24 tundi on hästi kasutatud aeg.
2006–2007. ABIKAASAST SAI VABARIIGI PRESIDENT
2006. aasta jäi nii Eesti kui teie pere ajalukku kui Toomas Hendrik Ilvese presidendiks kandideerimise aasta. Kuidas te Toomasega seda enne omavahel arutasite? See oli ju nii suur otsus, mis muutis sinu elu totaalselt.
Me olime alati kõiki asju omavahel arutanud. Alati. Aga nõusoleku presidendiks kandideerida andis Toomas tõesti niimoodi, et mulle ei öelnud. Ta teadis suurepäraselt, et ma oleksin selle vastu, et ma tõestaksin paberi peal must valgel ära, kuidas meil kõik Ärma plaanid siis uppi lähevad, kui ta valituks osutub. Meil olid ju suured ärilaenud. Kui ettevõte ei tööta, pidanuks me need laenud eraisikuna enda peale võtma. Laenu kuumakse oli suurem kui korralik juhipalk.
Ent kõik paraku läkski nii. Kui Toomas presidendiks valiti, ei kujutanud keegi ette, mida Ärmaga uues situatsioonis üldse peale hakata. See, mis pärast presidendiks valimist lahti läks – et elu ja olu niimoodi korraldada, et me ise ega ka talu kohe ära ei sureks, oli ikka paras õudusunenägu. Ma kaks aastat tegelesin sellega – ametiasutuste, pankade, inimeste ja numbritega. Ja samal ajal sain meedialt avalikkuse ees kogu aeg vaid sõimata.
Ei taha seda aega meenutadagi.
Tahaksin rääkida ka kehakaalust, sest need aastad 2006 ja 2007 tuletavad ka selle teema meelde. Sa olid pärast sünnitust kuigivõrd ülekaalus, selline korralik priske eesti naine. Ja kuuldavasti peeglit Ärmal üldse ei olnudki ning sul olid hoopis muud prioriteedid. Kui said presidendi kaasaks, tehti su välimusest probleem.
Ma võtsin rasedusega tohutult palju juurde. Kuna läksin kuus nädalat varem sünnitama, olin ma… Tegelikult ei teagi täpselt, kui raske. Kuna pidin ootamatult sünnitama minema, siis keegi mind enam ei kaalunudki. Aga enne seda olin juba üle 30 kilo võtnud juurde. Üle kolmekümne kilo! Seda on hästi palju. Aga muud näitajad ei läinud mul korrast ära. Kui võtad liiga palju juurde, siis tavaliselt vähemalt veresuhkur läheb normist välja, aga minul ei läinud. Ja ma ei mäleta isegi seda, et oleksin kuidagi palju või imelikult söönud. Ei tea. Igatahes võtsin rasedusega tohutult juurde ja sünnitus ka eriti maha ei võtnud. Paljud küll lohutasid, et imetamisega võtab kindlasti kaalust alla. Mina ei võtnud mitte grammigi, kuigi kaheksa kuud andsin lapsele rinda.
Aga tõepoolest, kui ma Ärmal eri rinnetel toimetasin, siis ma sellele üldse ei mõelnud. Käisin dressipükstega ja peeglit mul tõesti ei olnud.
Ja siis toimus totaalne ja uskumatu pööre. Nagu filmis, et võetakse talutüdruk ja tõstetakse uude maailma, rambivalgusesse.
See ei olnud mulle just päris uus maailm, tegelesin ju varem meediaturundusega – eks olnud seegi suhteliselt glamuurne keskkond. Aga ma ei olnud oma linnariideid Ärmal isegi lahti pakkinud. Kõik kostüümid, kingad ja kübarad olid neli aastat kastides. Ja mitu korda olin ma seal metsas mõelnud ja imestanud, mida kõike linnas vaja läheb ja et siin maal pole mul pooltki seda tarvis. Üks paar kalosse ja dressipükse ja kui keegi külla tuleb, siis üks ilus sitsikleit.
Nii et olin linna- ja maaelu kontrasti riietuse ja välimuse poolest korra juba tajunud, nüüd tuli see lihtsalt teistpidi. Nüüd pidin uuesti hakkama kogu garderoobi üles ehitama. Ja sain aru, et enamikku, mis mul enne on olnud, ma enam kasutada ei saa, sest see oli juba ajast ja arust ja ära kantud ning palju asju ei mahtunud selga ka.
Oli sul presidendiprouaks saades isiklik ostunõustaja?
Ei-ei-ei!
Inglismaa kuninganna vastuvõtt 2006. aastal oli see, kui said esimest korda tohutu meediapõntsu oma kehakaalu ja maasikavahuse kleidi eest. Ma arvan, et kui meenutad seda aastat, siis see oli ilmselt päris raske kuu?
See meediakajastus oli lihtsalt… kole. Mäletan, et sõitsin Ärmale ja lihtsalt ei lugenud ühtegi artiklit ega ammugi kommentaari. Nägin juhuslikult Õhtulehe esikaane fotot ja kõik edaspidine oli nagu üks halb unenägu.
Minu meelest ei tohiks kedagi kehakaalu pärast häbistada. Esiteks on see lihtsalt maitselage ja madal. Teiseks oli mu tollane kleit võrratult ebafotogeenne.Fotol muutis kleidikangas värvi ja nägi üldse täiesti teistsugune välja kui päriselus. Nii ongi paraku, et üks kleit võib pildi peal näha välja ilusam kui tegelikkuses ja teine jälle vastupidi. Pärast seda olen kõiki tualette valmimise käigus pildistanud. Elu õpetab.
Kas sa ise valisid selle kleidi?
See tehti mulle. Tiina Talumees tegi.
Ja pärast ta kommenteeris avalikult, et sul ei ole hea keha?
Pärast oli kommenteerinud tõesti, et sellele kehale ei olevatki võimalik hästi istuvat kleiti teha…
Eks tegijatel on erinev võimekus. Ma ise tundsin ennast selles kleidis täiesti hästi! Kui seda tehes peeglisse vaatasin, oli pilt täitsa tore. Hiljem küll keegi mainis, et sealses ateljees olla salendav peegel… Kui nii, siis on see küll hoopis kurjem lugu. Ja foto ning eriti televisioon lisavad ju kilosid vaid juurde…
Aga siiski oli see Eesti meedia õelus ja madalus mulle lihtsalt uskumatu. See kogetud tunne segas mind ka hiljem mitu korda riigivisiitidel teistesse riikidesse. See tekitas ebakindlust. Mäletan hästi, et hulk aega hiljem, kui me Hispaanias riigivisiidil olime, ütles kuninganna, et ma ei pea muretsema, kohal on küll väga palju meediat, lausa 50 telekaamerat, aga nad kõik on heatahtlikud. Kleit võib olla kellelgi kogemata isegi tagurpidi seljas, keegi ei tule sind selle pärast materdama. Nad on sõbralikud
