rel="nofollow" href="#b00000412.jpg"/>Kas välisministeerium võttis teie plaani lihtsalt omaks?
Alguses oli see kõik päris keeruline. Välisministeeriumi arvates asus Ärma lihtsalt liiga kaugel. Kes jaksab kaks ja pool tundi kuhugile üritusele sõita? Esimesed külalised olidki pigem meie sõbrad. Esimese riigipeana külastas Ärmat Läti tollane riigipea Vaira Vīķe-Freiberga.
Kuidas ta siis tuli?
Riiast helikopteriga ja loomulikult oli see kohalikule rahvale suur sündmus. Kõigepealt käis hästi suur sõjaväe helikopter paar päeva varem proovimas, kuidas ta saab meie põllu peale maanduda. Tuli väga suur masin taevast ja… maanduski.
Aga päeval, kui tuli Vaira Vīķe-Freiberga, sadas vihma. Ja kuna Ärmal on enamasti savimaa, kohati kümne meetri sügavuselt, siis eriti vihmase ilmaga see maa enam ei kanna. Kohe, kui vihma sajab, saab kõndida ainult kummikutega. Helikopter tuli sinna küll õnnelikult maha, aga majani tuligi tulla kummikutega üle põllu, kus vajusid vahepeal ka poole sääreni sisse.
Aga tasapisi harjuti ära, et tegelikult on Eesti väike?
Sellega pole siiamaani ära harjutud. Ikka on Eestis kaks tundi sõitu tohutult kaugel. Aga kui Ärmale tulid rahvusvahelised külalised, olid nad lihtsalt hämmingus, heas mõttes muidugi. Neile tundus Lõuna-Eesti täiesti teistsugune kui Tallinna ümbrus, mis ju ongi tõsi. Samuti need õnnelikud, keda oli varem viidud Muhumaale või Pärnusse, ei suutnud uskuda, et ka need kõrged põlismetsad ja künklik maastik sadade järvede ja rabadega on ikka veel seesama Eestimaa. Samuti ei osanud keegi oodata, et leiab end rohkem kui 300aastasest talust, kus üks ja sama pere on tänaseni järjepidevalt elanud. Või et keset põlismetsa, kuhu oled kaks tundi sõitnud ning kus näinud vaid kümmekonda autot ja sama arvu metsloomi, on äkki roosiaed. Inimesed lihtsalt ahmisid õhku.
Viimased turismitalu külalised, kes Ärmal käisid, olid Austria ärimehed, kes tulid Baltikumi investeerimiskliimat uurima. Nad lihtsalt seisid maja taga kiviterrassil esimesed kümme minutit vaikides. 30 lipsustatud meest 300 lõhnava roosi keskel, ja kes ei näi uskuvat oma silmi, missugune on Eestimaa. Mulle kui perenaisele oli see omakorda tore elamus.
Kui palju see turismitalu jõudis lahti olla?
Kuus kuud. Avasin oktoobris ja meeletu pingutusega hoidsime kevadeni lahti, kuigi julgestuspolitsei kontrollis algusest saadik kõiki külastajaid.
See aeg näitas ära, et talu oleks vist päris hästi käima läinud?
Küllap oleks.
Aga paraku oli olukord muutunud.
Kui hakkasin külalistemaja ehitama, polnud sellist asja nagu presidentuur isegi unes minu äriplaani ohustamas.
Presidentuuri tõttu tuli hakata tähelepanelikult kontrollima, kes sinna tulevad?
Just. Kõik külaliste nimekirjad käisid julgestuspolitseist läbi. Ent ega julgestus ei avalda ju, kuidas nad töötavad. Keegi mainis, et sisuliselt peaks iga kord selle maja pommikoertega läbi käima, kui keegi võõras on seal olnud. Niimoodi ei saa elada ega ammugi külalistemaja pidada.
Ja meil hakkasid asjad kaduma. Ma ei tea, kui palju näiteks raamatuid või plaate raamatukogust ära kadus. Ma ei uskunud, aga siis hakkasid isegi seebialused ja muud pisiasjad ära kaduma. Lõpuks pidime tunnistama, et tõesti varastataksegi. Päriselt. Teised hotelli-pidajad naersid minu sinisilmsuse üle. See olla argipäev, et aeg-ajalt võetakse ka viietärnihotelli toast kõik kaasa, mida liigutada saab. Meile oli see võõras maailm ja käitumine: võtta presidendi talust endale lihtsalt kaasa midagi „mälestuseks“.
Mis juhtus sinuga sel ajal tunnetuslikus plaanis? Kas sa suutsid selle presidendiaja endale meeldivaks uueks kogemuseks mõelda? Või said lihtsalt aru, et rong on läinud, sa ei saa oma abikaasat ümber veenda, sest ta on juba jaa-sõna andnud, targu sinuga rääkimata, ja sa lihtsalt oled selles rongis sees?
Mul tõesti ei olnud mingit valikut. Kui küsisid, kas ma olen selle taluga rahu teinud, siis…
Kui ma ehitasin külalistemaja, meeldis mulle seal üksinduses olla. See rahu, ilu, see enese loodud esteetika ja hea kohaenergia. Seda oli palju ja ma tahtsin seda teistega jagada. Ma teadsin, et nii paljudel inimestel on sellest lihtsalt puudus. Kogemuse jagamine on nagu rõõmu jagamine, seda tekib siis üha juurde. Ja ma nägin seda külaliste pealt: kui nad tulid, olid nad alguses rahutud ja ärevad, siis aga vaikselt rahunesid. Närviline vibratsioon ja värelus hajus ning asendus sulni vaikusega sinu ümber ja su sees.
Pärast Toomase presidendiks valimist muutus kõik täiesti vastupidiseks. Inimesed ei tulnud enam puhkama, vaid hakkasid massiliselt käima vaatamas presidendi talu. Ja ka meid ennast. Selle metsikult suure avaliku tähelepanu foonil sai Ärmast järsku ainus koht, kuhu sai pilkude ja kaamerate eest varjuda. Ja ma vajasin Ärma rahu.
Tahtsin tegelikult küsida, kas suutsid endale meeldivaks uueks kogemuseks mõelda, et sinust saab presidendi naine? Või lahkusid ikkagi vastumeelselt Ärmalt Kadriorgu?
Kui Lennart Meri suri, hakati pinevalt arutama, kes võiks olla järgmine riigipea. Mäletan, et ma olin sel ajal üksinda Ärmal. Tegelikult küll koos Kadri Keiu ja setter Ludwiguga. Tol ööl pärast Lennart Meri surma ma kuidagi mõistsin, et Toomas võtab selle vastutuse, missiooniinimene, nagu ta on. Telest jooksis läbi kogu Lennarti pärand ja aeg… Ja siis vahepeal oli meil olnud nii teistsugune aeg riigipea mõttes. Kõik see äratas uuesti ellu öölaulupeod ja vabaduselaulud. Keegi pidi tulema ja Eesti näo tuleviku poole pöörama. Ma ei näinud kedagi teist peale Toomase seda välja kandmas. Nii et ma sisimas teadsin, aimasin… Aga seda, et ta tõepoolest kandideerib presidendiks, kuulsin siiski raadiost.
Sind segati tegelikult sinu tegevuse juures. Sinul oli sinu projekt, aga sa pidid leidma totaalselt uue motivatsiooni ja enda identiteedi uuesti üles ehitama. Oli nii?
Ma isegi enda peale niiväga ei mõelnud, mind justkui sunniti selleks, kui minu kallal hakati võtma mu kehakaalu pärast. Mul oli nii palju tegemist. Me pidime kolima Ärmalt Kadriorgu, kantselei hoonesse, mis ei ole üldse elukeskkonnaks mõeldud. Teiseks pidin ma hakkama klattima kogu Ärmat puudutavat majandustegevust, laenusid ümber mängima ja kogu äriplaani ümber kirjutama. See kõik oli piisavalt hull…
Algasid pikad läbirääkimised pankadega. Kõigepealt üldse välja mõelda, kuidas see kõik saaks toimida nii, et me kõik ellu jääksime. Külalistemaja oli ju äriprojekt ja selle loomiseks võetud ärilaen, mida palgast tagasi ei maksa. Kuus kuud toimis see ärina ning siis tuli lõpp. Julgeoleku kaalutlused määrasid minu ettevõtte varjusurmale.
Elu ise aga nägi alguses välja nii, et tuli näiteks Suurbritannia kuninganna ja sa särad riiklikul vastuvõtul, siis aga sõidad Ärmale tagasi, vaatad tolmurulle ja seda, kuidas köögis on pliit räpane. Mõtled, mida külalised kõigest sellest arvavad.
Mäletan eredalt, et ühel pühapäeva hommikul sõitis tundmatu kaubik koos sõiduautoga äkki Ärma tagahoovi. Alguses meil ei olnud tõkkepuud ja nõnda juhtuski, et iga paari päeva tagant sõitis keegi hoovi presidendi talu vaatama. Nii mõnigi tuli koos hääleka õigusega seda kõike näha…
Tol pühapäeva hommikul ei teadnudki, mida või keda seekord oodata. Aga autost astus välja tuntud roosikasvataja Rein Joost koos abilistega. Vaikides asusid
