kõlas nagu vinguks kass endale süüa juurde.
Leebesurm noogutas Remus Risti mõlemal küljel seisva Raiduri poole. „Näen, et sina liigud täna ringi varjatult.”
Rist tõmbus kohe turri. „Mina olen Pelgupaiga juhtiv detektiiv, hr Leebesurm. Mul on vaenlasi ja seepärast vajan ka ihukaitset.”
„On sul tõesti vaja, et nad seisaks keset teed?” küsis Valküüria. „Nad on veidike silmatorkavad.”
Rist irvitas. „See on küll hirmus keerukas sõna ühe kolmeteistaastase kohta.”
Valküüria pidas vastu kiusatusele talle üks tou virutada. „Tegelikult ei ole,” vastas ta. „See on üsna tavaline sõna. Pealegi olen ma neliteist. Ja pealegi on sul lollakas habe.”
„Kas pole lõbus?” sõnas Leebesurm rõõmsalt. „Küll me saame kolmekesi kenasti läbi.”
Rist põrnitses Valküüriat ja kiikas seejärel Leebesurma poole. „Mida teie siin teete?”
„Olime möödumas. Kuulsime järjekordsest mõrvast ja mõtlesime, et saame äkki korraks kuriteopaika piiluda. Tegelikult äsja jõudsime. Kas on mingit võimalust…?”
„Vabandage, hr Leebesurm,” ütles Rist jäigalt. „Nende kuritegude rahvusvahelise olemuse ja liigse tähelepanu tõttu eeldab Peamaag, et ma käitun läbinisti professionaalselt. Ta andis mulle ranged juhised teie ja preili Kaini kohta. Ta ei soovi, et kumbki teist satuks üldse Pelgupaiga asjaajamise lähedusse.”
„Aga see polegi Pelgupaigaga seotud,” osutas Valküüria. „See on tühipaljas mõrv. Cameron Valev isegi ei töötanud Pelgupaiga heaks.”
„See on ametlik Pelgupaiga juurdlus, mis muudab selle ametlikuks Pelgupaiga asjaajamiseks.”
Leebesurma toon oli sõbralik. „Kuidas siis juurdlus läheb? Ilmselt on sul palju survet, et toodaksid tulemusi?”
„Olukord on kontrolli all.”
„Oi, kindlasti-kindlasti. Ja ma usun, et rahvusvaheline kogukond pakub oma abi ning paneb ressursse kokku – see pole ju pelgalt Iirimaa probleem. Aga kui sul oleks juhtumisi vaja mitteametlikku abi, oleksime suurima rõõmuga…”
„Sina võib-olla rikud reegleid,” katkestas teda Rist, „aga mina mitte. Sul pole siin enam mingeid volitusi. Andsid need ära, kui süüdistasid Peamaagi reetmises, mäletad?”
„Häguselt…”
„Soovid mu nõuannet kuulda, Leebesurm?”
„Mitte eriti.”
„Otsi endale kusagil üks ilus auk maa sees ja heida sinna. Sa oled detektiivina läbi. Sinuga on lõpp.”
Rist, kes kandis enda arvates ilmselt võidukat irvet, astus kahe Raiduri saatel majja.
„Mulle ei meeldi ta üldse,” otsustas Valküüria.
2
TAPJA VABADUSES
Nad parkisid Bentley suletud Vahamuuseumi tagaukse juurde ja Valküüria läks Leebesurma järel sisse. Pimeduses seisvate üksikute allesjäänud vahakujude peal lasus paks tolmukiht. Valküüria ootas, kuni Leebesurm otsis seinalt salaust avavat paneeli.
Igavlevalt passides uuris Valküüria ansambli Thin Lizzy laulja Phil Lynotti vahakuju. See seisis lähedal, basskitarr käes, ja oli tegelikult täitsa täpne kujutis. Tüdruku isa oli 1970ndatel suur Thin Lizzy fänn ja iga kord, kui raadiost tuli „Whiskey in the Jar”, laulis ta kaasa, kuigi mööda.
„Paneel on kadunud,” teatas Leebesurm. „Ilmselt vahetasid nad lukud hetk pärast meie lahkumist. Ma ei oskagi öelda, kas peaksin olema meelitatud või nördinud.”
„Mulle tundub, et otsustad meelituse kasuks.”
Leebesurm kehitas õlgu. „Eks see on hägune tunne.”
„Ja kuidas me siis sisse pääseme?”
Keegi koputas Valküüriale õlale. Ta kiljatas ja kargas eemale.
„Vabandust,” sõnas Phil Lynotti vahakuju. „Ei soovinud teid ehmatada.”
Valküüria põrnitses teda.
„Mina olengi lukk,” jätkas vahakuju. „Avan ukse siinpool seina. Kas teil on kokkulepitud kohtumine?”
„Tulime Peamaagi juurde,” ütles Leebesurm. „Olen Luuker Leebesurm ja see siin on mu truu kaaslane Valküüria Kain.”
Phil Lynotti vahapea noogutas. „Teid oodatakse, kuid peate uksest sisenemiseks viibima Pelgupaiga ametliku esindaja seltskonnas. Olen teavitanud administraatorit. Ta peaks kohe saabuma.”
„Aitäh.”
„Võtke heaks.”
Valküüria jõllitas kuju veel mõned sekundid. „Kas te oskate laulda?” küsis ta.
„Ma avan ust,” vastas kuju. „See on mu ainsaks ülesandeks.”
„Aga kas te oskate laulda?”
Kuju kaalus küsimust. „Ma ei tea,” otsustas ta. „Pole iial proovinud.”
Sein nende taga mürises ja uks nihkus lahti. Ukseavas seisis ranges seelikus ja valges pluusis viisakalt naeratav naine.
„Hr Leebesurm,” ütles daam, „preili Kain, tere tulemast. Peamaag juba ootab teid. Palun, minu järel.”
Phil Lynotti kuju ei jätnud hüvasti, kui administraator neid mööda keerdtreppi ja seinal olevate tõrvikute valguses alla juhatas. Nad jõudsid alla ja läbisid fuajee. See tundus veidrana – kõndida paigas, mis mõjus ühel ajal sedavõrd tuttavana ja samas nüüd nii võõrana. Valküüria aju ebaratsionaalne osa veendus, et Raiduritest valvurid põrnitsesid neid oma visiiride taga, ehkki ta teadis, et nad olid selliseks väiklaseks käitumiseks liiga professionaalsed ja distsiplineeritud.
Alles hiljaaegu mõistis ta, et Pelgupaik meenutas Dublini linna all laiuvat ümber kukkunud massiivset kolmnurka. Fuajee tähistas selle alumise külje täpset keskpunkti ja kummagi haarde poole suundusid pikad koridorid, keskel aga sirutus välja pikk, sirge käik. Kõrvalkoridorid murdusid neljakümne viie kraadi all ja kohtusid keskmise käiguga kolmnurga tipus. Nendega lõikusid pealtnäha juhusliku mustrina väiksemad koridorid.
Peakäikude ääres asuvaid tube kasutati ennekõike Pelgupaiga ja Vanemate Nõukogu asjaajamiseks. Ent kitsamate koridoride lõpus asusid palju huvitavamad ruumid – vangla, arestikambrid, arhiiv, relvakamber ja kümned teised, mida Valküüria polnud iial isegi näha saanud.
Administraator vadistas sõbralikult Leebesurmaga sel ajal, kui nad kõndisid. Kena daam oli toodud asendama Nefarian Serpini poolt kaks aastat varem toimunud Pelgupaiga-rünnaku käigus hukkunud administraatorit. Valküüria tõrjus mälestusi tapatalgutest. Ta oli kord selle üle elanud ning ei näinud põhjust seda korrata.
Administraator juhatas nad suurde mööblita ruumi. „Peamaag ühineb hetke pärast teiega.”
„Tänan,” noogutas
