Cameron Valev ja teised end lõdvaks. Nad tundsid tapjat, Emmett, ja sina tõenäoliselt tunned teda ka.”
„Mida sa räägid? Et ma ei saa oma sõpru usaldada?”
„Ma ütlen, et sa ei saa usaldada kedagi peale Valküüria ja minu.”
„Ja miks ma peaks sind usaldama?”
Leebesurm ohkas. „Sest sul pole sõna otseses mõttes ühtegi teist valikut.”
„Kas on kedagi, keda tunnevad kõik Teleportijad?” küsis Valküüria. „Kedagi, kelle juures oleks sinu arust ohutu.”
Pistrik mõtles sekundi. „Pelgupaiga ametnikud. Võib-olla käputäis sortse, aga kedagi ei torka pähe. Teleportijad ei kipu olema kuigi populaarsed – oled äkki kuulnud. Meie sotsiaalsed võrgustikud pole just eriti suured.”
„Oled leidnud uusi sõpru?” küsis Leebesurm. „Uusi tuttavaid?”
„Ei, ei ole. Noh, välja arvatud see poiss.”
Leebesurm kallutas pea viltu. „Poiss?”
„See teine Teleportija.”
„Arvasin, et sina oled viimane Teleportija.”
„Ei, hiljuti ilmus välja üks seitsmeteistkümneaastane inglise poiss. Renn on ta nimi. Fletcher Renn. Pole väljaõpet, pole distsipliini, pole aimugi, millega ta tegeleb – hirmus tüütus. Oota, sa siis arvad, et tema ongi tapja?”
„Ei tea,” pomises Leebesurm. „Kas tapja või tapja järgmine ohver. Kus ta peatub?”
„Võib olla ükskõik kus. Läksime paar kuud tagasi Cameroniga tema juurde rääkima. Pakkusime talle, et õpetame teda. See nipsakas väike junn naeris meile näkku. Ta on üks nendest haruldastest sortsidest. Looduslik anne, maagia sõrmeotstes. Nagu öeldud – tal on väge, kuid mitte väljaõpet. Kahtlen, kas ta oskab üldse korraga teleportida kaugemale kui paar kilomeetrit.”
„Ta ei kõla tapja moodi. Aga see tähendab, et poiss on kusagil üksi ja tal pole toimuvast aimugi.”
„Arvan, et ta on endiselt Iirimaal,” ütles Pistrik. „Ta mühatas midagi sellest, et kavatseb mõneks ajaks siia jääda ja me peaks ta rahule jätma. Tal pole väidetavasti kedagi vaja. Tüüpiline teismeline.” Pistrik heitis kiire pilgu Valküüria poole. „Ärge pange pahaks.”
„Valküüria pole üheski mõttes tüüpiline,” ütles Leebesurm enne, kui tüdruk vastata jõudis. „Me otsime ta üles. Kui näed teda enne, saada ta meie juurde.”
„Ma kahtlen, kas ta mind kuulab, aga hea küll.”
„Kuidas me sinuga vajadusel ühendust võtame?”
„Ei võtagi. Tulen iga paari päeva tagant uurima, kuidas läheb. See kõik mööduks palju kiiremini, kui võtaksid juurdluse üle. Mina ei usalda Risti ja mina ei usalda Thurid Gildi. Sa saad hr Õnnisega hästi läbi, eks ole? Äkki annad talle edasi ühe sõnumi. Ütle lihtsalt, et päris paljud meist toetaks teda uue Peamaagina, kui tal on huvi. Ta peab vaid oma jah-sõna andma.”
„Sa ei räägi ometi paleepöördest.”
„Kui Pelgupaiga ratastele tagasi tõstmiseks on vaja revolutsiooni, Leebesurm, siis me teeme seda.”
„Vähe drastiline poleks või. Aga ma annan su sõnumi edasi.”
„Tänan.”
„Muud pole? Sulle ei turgata pähe midagi muud, mis meid edasi viiks? Ükskõik kui pisike või tähtsusetu asi.”
„Pole muud, Leebesurm. Ma ei tea, miks ja kuidas teised Teleportijad tapeti. Meid on erakordselt raske mõrvata. Samal hetkel, kui tunneme, et midagi on valesti, kaome siit. Kuni möödunud kuuni suutsin välja mõelda vaid ühe tapetud Teleportija, ja seegi juhtus viiskümmend aastat tagasi.”
„Ah soo?” küsis ootamatult huvitunud Leebesurm. „Ja kes see oli?”
„Troop Kessel. Ma vaevu tundsin teda.”
„Kes ta mõrvas?” küsis Valküüria.
„Keegi ei tea. Ta ütles kolleegile, et läheb Glendaloughi1 orgu ja enam ei nähtud teda iialgi. Nad avastasid Ülemjärve järve äärest ta verd, kuid keha ei leitudki.”
„Kas Kesseli mõrval võiks olla midagi pistmist praeguste juhtumitega?”
Pistrik kortsutas kulmu. „Ma ei mõista, miks peaks. Kui keegi tahab Teleportijaid surnutena näha, pole suurt mõtet esimese mõrva ja ülejäänute vahel viiskümmend aastat oodata.”
„Samas,” ütles Leebesurm, „on see võib-olla koht, kust alustada.”
„Teie olete detektiivid,” kehitas Pistrik õlgu, „mitte mina.”
„Sa Tanitat tunned, eks?”
„Tanita Tasast? Jah. Mis siis.”
„Kui vajad Londonis olles kedagi oma seljatagust kaitsma, võid teda usaldada. See võib olla su ainus võimalus sõba silmale saada.”
„Mõtlen sellele. Veel nõuandeid?”
„Püsi elus,” ütles Leebesurm ja Pistrik haihtus.
3
SEE ESIMENE SUUDLUS
Kui nad Haggardisse jõudsid, oli kell peaaegu kümme. Sume valgustus maalis väikelinna tänavaid häguseks oranžiks. Vihmasajus ei kõndinud kedagi, mistõttu sai Valküüria oma istmel end vabalt välja sirutada. See oli tavaliselt Bentley juures ainus probleem – seda autot oli raske mitte märgata.
Vähemalt polnud see tibukollast värvi.
Nad lähenesid kaile. Kuus kuud varem sööstis Valküüria sellelt vette, kannul kari Nakatunuid – inimesi, kes olid moondumas vampiirideks. Ta viis nad hukatusse, sest nende liigile osutus soolase vee alla neelamine surmavaks. Nende ahastavad valukarjed, mis segunesid enne kõrist rebenemist raevuga, olid Valküüria meenutustes liigagi eredad. Otsekui oleks kõik toimunud eile.
Bentley peatus ja Valküüria astus välja. Oli külm, seepärast ta ei jokutanud. Ta ruttas maja küljele ja lasi oma kätel läbi õhu hõljuda. Ümbritsevas kergelt piirjooni kombates vajutas ta järsult alla. Õhk tema ümber tormas mööda ja ta tõusis. Seda oli võimalik teha ka paremini – kasutada õhku enda kandmiseks, mitte pelgalt lennutamiseks. Ent tema õppetunnid Leebesurma juures polnud selle tasemeni veel jõudnud.
Ta haaras aknaplekist ning vinnas end üles, avas siis akna ja hüppas oma tuppa. Tema peegelpilt istus laua taga ja tegi usinalt kodutöid – see oli osa tema tööst jätkata Valküüria „surelikku” elu Stephanie Edgleyna. „Tere,” ütles peegelpilt pilku tõstes.
„Midagi uut?” küsis Valküüria mantlit seljast libistas ja musta kostüümi tavariiete vastu vahetades.
„Lõuna oli hiline,” vastas peegelpilt. „Koolis lükati prantsuse keele test edasi, sest pool klassi peitis end riidekappidesse. Saime tagasi matatöö tulemused – sul oli B.
Glendalough [glendalohh] on Ida-Iirimaal asuv org
