liitudes.
Samal ajal uksele koputades astus pr Edgley sisse. Ta hoidis käevangus pesukorvi. „Imelik. Võiksin vanduda, et kuulsin hääli.”
„Ma rääkisin veidi omaette,” sõnas Valküüria ja naeratas lootuses, et see mõjub piisavalt eneseteadliku kohmetusena.
Ema asetas voodile puhta pesulaari. „Esimene märk hullusest, eks ole.”
„Issi räägib kogu aeg omaette.”
„Noh, ainult seepärast, et keegi teine teda ju ei kuula.”
Ema lahkus toast. Valküüria torkas jalad päevinäinud ketsidesse, jättis hetkeks peegelpildi voodi alla ning avas köögis külmiku. Tüdruk ohkas taibates, et piimapakk on tühi. Ta kõht korises pakki taaskasutuskotti visates.
„Emps,” hüüdis ta, „piim on otsas.”
„On alles laisad lüpsilehmad,” pomises ema sisenedes. „Kodutöö tehtud?”
Valküüriale meenusid õpikud lauanurgal ja ta õlad vajusid längu. „Ei,” ütles ta pahuralt. „Aga ma olen mata jaoks liiga näljane. Kas meil midagi süüa on?”
Ema vaatas uurivalt tema poole. „Sa sõid hiiglasliku lõunaportsu.”
Peegelpilt sõi hiiglasliku portsu. Valküüria oli terve päeva jooksul söönud vaid paar vanillikreemiga saiakest.
„Mul on kõht ikka veel tühi,” sõnas ta vaikselt.
„Mina arvan, et sa üritad lihtsalt matat edasi lükata.”
„Kas meil mingeid ülejääke pole?”
„Hea küll, nüüd ma tean, et sa lõõbid. Ülejäägid meie majas, kui isa on kodus? Seda päeva pole mu silmad veel näinud. Kui vajad kodutöödes abi, anna aga teada.”
Ema kõndis taas välja ja Valküüria põrnitses hommikuhelvestega kaussi edasi.
Sisse astus isa. Ta kontrollis, et neid pealt ei kuulataks ning hiilis tütre juurde. „Steph, mul on su abi vaja.”
„Meil pole piima.”
„On alles laisad lehmad. Ühesõnaga, laupäeval on minu ja ema pulma-aastapäev. Oleksin pidanud seda kõike juba mitu nädalat tagasi tegema, aga mulle on jäänud vaid homne päev ja reede, et emale midagi läbimõeldut ja ilusat kinkida. Mida ma ostma peaksin?”
„Ausalt? Arvan, et ta hindaks väga uut piimapakki.”
„Tundub, et piima toob talle alati piimamees,” ütles isa kibedalt. „Kuidas ma saaksin sellega võistelda? Issand, ta sõidab ju piimaautoga. Piimaautoga. Nii et, ei. Pean talle midagi muud ostma. Mida siis?”
„Kuidas oleks, ma ei tea, ehetega. Näiteks kaelakeega või midagi? Või kõrvarõngastega.”
„Kaelakee on hea mõte,” pomises isa. „Ja tal on tõesti kõrvad. Aga ma juba ostsin talle eelmisel aastal ehteid. Ja üle-eelmisel.”
„Noh, aga mis sa enne seda ostsid?”
Isa kõhkles. „Mingit… kindlat tüüpi riideeseme… ma olen unustanud. Nagunii riided ei sobi, sest ostan alati vale suuruse ja siis ta solvub või satub masendusse. Võib-olla võiksin osta kübara. Tal on sinu arust ju normaalse suurusega pea, eks? Või ilusa salli. Või mingid kindad.”
Valküüria noogutas. „Miski ei ütle „head pulma-aastapäeva” paremini kui üks tubli paar käpikuid.”
Isa vaatas teda. „See oli pahur nali. Sa oled pahur.”
„Ma olen näljane.”
„Sa just sõid. Kuidas koolis üldse läks? Juhtus ka midagi huvitavat?”
„Alan ja Cathy läksid lahku.”
„Kas peaksin kumbagi neist teadma?”
„Mitte eriti.”
„Nojah, hea küll siis.” Isa silmad ahenesid. „Ja sina? Sul on mingeid… romansse, millest ma peaksin teadma.”
„Ei. Mitte ühtegi.”
„Noh, tore. Suurepärane. Poiste jaoks jääb küllalt aega siis, kui kolledžist lahkud ja nunnaks hakkad.”
Valküüria naeratas. „Mul on heameel, et sul on minu jaoks nii ambitsioonikad unistused.”
„Ma olen siiski isafiguur. Noh, aastapäevakingitus?”
„Äkki veedate nädalalõpu mujal. Käite Pariisis või midagi. Võid homme reserveerida ja laupäeval minna.”
„Oh, see on küll hea mõte. See on tõesti hea mõte. Sina peaks muidugi Beryli juurde jääma. Sulle see sobiks?”
Vale lipsas kergesti välja. „Jah.”
Isa suudles ta laupa. „Sa oled maailma parim tütar.”
„Issi?”
„Jah, kullake.”
„Sa tead, et armastan sind nii väga?”
„Jah.”
„Kas sa tooksid piima?”
„Ei.”
„Aga ma armastan sind.”
„Ja mina armastan sind. Kuid mitte piisavalt, et piima tuua. Söö röstsaia.”
Isa lahkus köögist ja Valküüria ohkas ärritunult. Ta hakkas röstsaia valmistama, ent neil oli ka sai otsa saanud. Seetõttu võttis ta paar burgerikuklit ja libistas need röstrisse. Kui saiad välja vupsasid, kattis ta need mikrolaineahjus kuumaks aetud konservubadega ja viis taldriku üles tuppa. Ta sulges enda järel ukse.
„Okei,” ütles Valküüria taldrikut lauale asetades, „võid peeglisse tagasi minna.”
Peegelpilt libistas end voodi alt välja ja tõusis püsti. „Mõned kodused ülesanded jäid veel teha.”
„Teen ise. On need rasked? Vahet pole. Teen need ise ära. Midagi juhtus veel või?”
„Gary Price suudles mind.” Valküüria jõllitas teda. „Mida?”
„Gary Price suudles mind.”
„Mis mõttes? Et nagu suudles-suudles või.”
„Jah.”
Viha tekitas tahtmise karjuda, kuid Valküüria hoidis häält vaiksena. „Miks ta oleks pidanud seda tegema?”
„Sa meeldid talle.”
„Aga tema mulle ei meeldi.”
„Meeldib küll.”
„Sa poleks pidanud teda suudlema!”
„Miks?”
